[olevtoom]

Nagu eespool mainitud, on tehtud uurimus, mis ei näita, et tuumajama likvideerinud meeste seas oleksid tüüpilised kiiritusest põhjustatud surmad -- leukeemia või kilpnäärme ebatalitluse läbi -- sagedamad kontrollgrupis esinenutest. Mis ja kuidas võis olla?

Räägime kõigepealt natuke arvudest. Osaliste mälestused viitavad, et mobiliseeritute puhtakujulist surmasaatmist venelased ei kasutanud -- "iga mees sai labidatäie prahti visata ja siis oli tööpäev läbi". Mis tähendab, et vähemalt püüti mõnesugustest normidest kinni pidada.
Üks neil päevil kõlanud väide on, et Tšernobõli mehed said suurema kiirgusannuse kui tavatingimustes kogu elu jooksul. Vaatame, mida see tähendab.

Merepinna kõrgusel elava inimese aastane kiirgusannus on 0,15 rem. (Jah, ma tean, et SI-ühik on siivert, aga see allikas, millest ma andmed olen saanud, kasutab rem'i. Vahet pole, kes tahab, võib kõik arvud sajaga läbi jagada (1 Sv = 100 rem).) Paari kilomeetri kõrgusel saadakse 0,3 rem/a, sest osa kaitsvat atmosfääri jääb allapoole ning kosmilise kiirguse osa seeläbi kasvab.
Optimistlikult keskmiseks elueaks 80 aastat võttes saame, et inimene saab oma elu jooksul 12 rem jagu kiirgust. Selle järgi oleksid Tšernobõlis töötanud siis saanud "rohkem kui 12 rem". Kuhu see kiiritustõve mõttes paigutub?
Paneme tähele, et järgnev jutt käib lühikese aja (mõne päeva) jooksul saadud kiirgusest, mille kahjulikku mõju inimorganism ei suuda ära parandada. (See käib üldiselt igasugu kahjulike mõjude kohta. Arvutage, kui palju etanooli te oma elu jooksul ära tarbite, ja siis kujutage ette, et peaksite selle kolme päevaga sisse kallama.)

Peamiselt Hiroshima ja Nagasaki andmetest on välja kujunenud järgmine ligikaudne skaala:
0-75 rem: üldiselt tervisehäireid ei täheldata,
75-200 rem: kiiritustõbi (oksendamine, väsimus, isupuudus) 5 kuni 50 protsendil, praktiliselt kõik paranevad mõne nädalaga,
300 rem: kiiritustõbi praktiliselt kõigil, hakkab esinema surmajuhtumeid,
450 rem: 50% surmajuhtumeid,
600 rem: 80% surmajuhtumeid.
Ühekordset doosi 1000 rem ja enam ei ela praktiliselt keegi üle.

Niisiis, kui Tšernobõlist saadud kiiritusannus oli kuni kuus eluaegset, poleks üldiselt tohtinud midagi juhtuda. Muidugi on inimeste vastupanuvõimed erinevad ja mõni mees võis ju kiiritustõve saada.
Kuid kiiritusel on ka teistsugused tagajärjed. Ka väiksemad, kiiritustõbe mitte tekitavad kiirgusannused suurendavad elu jooksul vähki haigestumise ohtu. Selle kohta on statistilisi andmeid Suurbritanniast, mis ütlevad, et elu jooksul saadud iga 100 rem suurendab vähki haigestumise tõenäosust 1,81%. Naistel, muide. Kuivõrd meestel rinnavähki ei esine, on nende jaoks see protsent 1,36. On seda palju või vähe? Mingi hinnangu kohaselt sureb praegu iga viies inimene just vähki. Mis tähendab, et radiatsiooni "kõrvalise abita" on vähki suremise tõenäosus 20%. Protsent siia või sinna ei muuda üldpilti väga palju...

Minu arvates on tervisehädade põhjus psühholoogiline. Mehed aeti "kordusõppustele" kurat teab kuhu -- selgus, et tuumaprahti koristama. Kellelegi midagi mõistlikku ei räägitud, ja kui räägitigi, siis -- mäletame küll, mismoodi me venelaste ametlikesse avaldustesse suhtusime. Pealegi oli meid lapsest peale tuumasõjaga hirmutatud. Pealegi oli juba siis käibel arvamus, et radioaktiivset kiirgust saanud meestel kaob potents. (Ei kao, kuid tõsi on see, et sugurakkudes võivad kiirguse toimel mutatsioonid toimuda. Ka selle teadmine võib potentsile laastavalt mõjuda; potents on suuresti ka ülemises peas kinni.) Lisagem täiesti õige ja loomulik tunne teemal "meie käisime teie elusid kaitsmas ja nüüd on meid nurka visatud" -- ja pole ime, kui mõni mees enam eluga hakkama ei saanud. Mida kinnitab see, et Tšernobõlis käinute hulgas on enesetappe rohkem kui "kontrollgrupis". Enesesisendus on võimas relv, kuid töötab kahjuks mõlemas suunas.