12-05-2016, 21:46 PM
Oli küsimus, et kas Tšernobõlis oli ajateenijaid. Jah, oli küll. Kui palju neid aga oli, teab vaid jumal.
1986 aastal olin Gorkis kui see katel seal Tšernobõlis õhku lendas. Pidime oma pataljoniga minema 30 km tsooni valvama millest sissepoole sai ainult erilubadega. See tähendab, et ümber reaktori oli 30 km läbimõõduga ring, raudne rõngas, mis tuli lukus hoida. Nii meile väideti vähemalt. See mis sellest ringist sissepoole jäi on veel iseteema ja palju või kas üldse seal ajateenijaid oli pole teada. Teine rõngas oli 100 km ring mida ka mingil moel kontrolliti.
Õnneks meil vedas sest kombat oskas leida paar konksu tänu millele meie pääsesime minekust aga kohale saadeti Vladimiri pataljon. Kindlasti oli seal neid pataljone veel sest mendi pataljoni suurus oli 250 meest aga sellega seda ringi ei kontrolli.
Ja kui igal pool väidetakse, et kõik oli ohutu ja ohtliku radiatsiooni polnud siis see on veits vale. Meil olid paar ohvitseri pärit valgevenest ja neid ei lubatud puhkusele suvel kuna väideti, et pole ohutu. Diviisist oli mingi käskkiri tulnud mis keelas igasuguse lähenemise Tsernobõlile kuni asjalood pole selged.
KPP sse pandi üles dosimeeter ja korrapidaja ohvitserid pidid sellega mõõtma pidevalt mingeid näitusid ja päevikusse kandma. Kus asub Gorki, nüüdne Nižnij Novgorod ja kus asub Tsernobõl. Vahe on meeletu aga milleks siis need mõõtmised kui kõik oli ohutu. See dosimeeter meie arust küll midagi erilist ei näidanud. Eterniidi lähedal hakkas tihedamalt krõpsuma, kuigi kõik asjad andsid erineva reaktsiooni.
Ühel ohvitseril õnnestus detsembris ikkagi kodumaal ära käia ja kui ta tagasi tuli siis dosimeeter näitas esimest korda oma tõelist palet. Olin just KPP s korrapidaja kui Oleinik tagasi tuli. Pidime ta üle kontrollima, enne ei tohtinud ta KPP st edasigi minna. Huvitav oli see kuidas radiatsioon jaotub riietel.Paest pihta hakates oli algul dosimeetri prõksumine tunduvalt närvilisem kui tavaliselt. Mida allapoole seda tihedamalt ta prõksus ja püksiarude ja saabaste juures ei olnud enam prõksumisest juttugi, tegu oli nagu kuulipilduja valanguga.Seal oli ka mingi numbriline näit aga seda ma ei mäleta ja egas see tookord ei huvitanudki.
Härrale ohvitserile kästi välja kirjutada uued püksid ja saapad ning vanad visati sinnasamma prügikasti kus nad päev aega veel vedelesid ja kõigile oma nähtamatut väge jagasid.
Ohvitseri kodukoht oli olnu umbes 150 km kaugusel Tsernobõlist. Selle näite varal võite ise järeldada kui "ohutu" seal kõik oli.
1986 aastal olin Gorkis kui see katel seal Tšernobõlis õhku lendas. Pidime oma pataljoniga minema 30 km tsooni valvama millest sissepoole sai ainult erilubadega. See tähendab, et ümber reaktori oli 30 km läbimõõduga ring, raudne rõngas, mis tuli lukus hoida. Nii meile väideti vähemalt. See mis sellest ringist sissepoole jäi on veel iseteema ja palju või kas üldse seal ajateenijaid oli pole teada. Teine rõngas oli 100 km ring mida ka mingil moel kontrolliti.
Õnneks meil vedas sest kombat oskas leida paar konksu tänu millele meie pääsesime minekust aga kohale saadeti Vladimiri pataljon. Kindlasti oli seal neid pataljone veel sest mendi pataljoni suurus oli 250 meest aga sellega seda ringi ei kontrolli.
Ja kui igal pool väidetakse, et kõik oli ohutu ja ohtliku radiatsiooni polnud siis see on veits vale. Meil olid paar ohvitseri pärit valgevenest ja neid ei lubatud puhkusele suvel kuna väideti, et pole ohutu. Diviisist oli mingi käskkiri tulnud mis keelas igasuguse lähenemise Tsernobõlile kuni asjalood pole selged.
KPP sse pandi üles dosimeeter ja korrapidaja ohvitserid pidid sellega mõõtma pidevalt mingeid näitusid ja päevikusse kandma. Kus asub Gorki, nüüdne Nižnij Novgorod ja kus asub Tsernobõl. Vahe on meeletu aga milleks siis need mõõtmised kui kõik oli ohutu. See dosimeeter meie arust küll midagi erilist ei näidanud. Eterniidi lähedal hakkas tihedamalt krõpsuma, kuigi kõik asjad andsid erineva reaktsiooni.
Ühel ohvitseril õnnestus detsembris ikkagi kodumaal ära käia ja kui ta tagasi tuli siis dosimeeter näitas esimest korda oma tõelist palet. Olin just KPP s korrapidaja kui Oleinik tagasi tuli. Pidime ta üle kontrollima, enne ei tohtinud ta KPP st edasigi minna. Huvitav oli see kuidas radiatsioon jaotub riietel.Paest pihta hakates oli algul dosimeetri prõksumine tunduvalt närvilisem kui tavaliselt. Mida allapoole seda tihedamalt ta prõksus ja püksiarude ja saabaste juures ei olnud enam prõksumisest juttugi, tegu oli nagu kuulipilduja valanguga.Seal oli ka mingi numbriline näit aga seda ma ei mäleta ja egas see tookord ei huvitanudki.
Härrale ohvitserile kästi välja kirjutada uued püksid ja saapad ning vanad visati sinnasamma prügikasti kus nad päev aega veel vedelesid ja kõigile oma nähtamatut väge jagasid.
Ohvitseri kodukoht oli olnu umbes 150 km kaugusel Tsernobõlist. Selle näite varal võite ise järeldada kui "ohutu" seal kõik oli.
Aquila captas non muscas.