03-02-2006, 18:51 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 03-02-2006, 18:57 PM ja muutjaks oli martinmannik.)
Avaldan sügavat kaastunnet, pühin leina märgiks virtuaalseid pisaraid. 50ndate lõpu LAZ-ist ilmajäämine on tõeline kaotus igale ühistranspordihuvilisele, eriti veel komplektse isendi puhul.
Oskan hästi ette kujutada tunnet, kui oled osaliselt oma süül jäänud ilma millestki, mida enam tagasi ei saa: 2001/02 aastavahetuse paiku käisin korduvalt Tartu bussipargis filmimas ühe Ikarus 260 lammutamist, et vähemalt ühe bussi manalateele minekust põhjalik materjal saada. Lolli peaga panin uuel korral filmima minnes kaamerasse sama kasseti, millele olin eelmisel nädalal juba filminud, ja tühise intervjuuga lasin palju väärtuslikuma materjali lihtsalt maha. Lõppu jäi alles vaid mõni kaader bussi Emexisse vedamisest, aga kõige magusam, mille montaaži ma pikisilmi ootasin, oli lännu mis lännu - võimatu on kirjeldada viha, mida ma enda vastu tundsin... Aga aeg läks edasi ja säilinud kaadreid tagantjärele vaadates tunnen ehk isegi kergendust, et sain taolise kogemuse kätte juba suhteliselt alguses, kui ma filmiasjandusest veel suurt midagi ei jaganud. Küllap saab seetõttu tulevikus mõni muu asi jällegi paremini tehtud...
Äkki pidi ka LAZ olema näidisohvriks, et me edasipidi silmi rohkem lahti hoiaks - varjupaik hakkab endale kindlasti veel palju väärtuslikke isendeid saama.
Oskan hästi ette kujutada tunnet, kui oled osaliselt oma süül jäänud ilma millestki, mida enam tagasi ei saa: 2001/02 aastavahetuse paiku käisin korduvalt Tartu bussipargis filmimas ühe Ikarus 260 lammutamist, et vähemalt ühe bussi manalateele minekust põhjalik materjal saada. Lolli peaga panin uuel korral filmima minnes kaamerasse sama kasseti, millele olin eelmisel nädalal juba filminud, ja tühise intervjuuga lasin palju väärtuslikuma materjali lihtsalt maha. Lõppu jäi alles vaid mõni kaader bussi Emexisse vedamisest, aga kõige magusam, mille montaaži ma pikisilmi ootasin, oli lännu mis lännu - võimatu on kirjeldada viha, mida ma enda vastu tundsin... Aga aeg läks edasi ja säilinud kaadreid tagantjärele vaadates tunnen ehk isegi kergendust, et sain taolise kogemuse kätte juba suhteliselt alguses, kui ma filmiasjandusest veel suurt midagi ei jaganud. Küllap saab seetõttu tulevikus mõni muu asi jällegi paremini tehtud...
Äkki pidi ka LAZ olema näidisohvriks, et me edasipidi silmi rohkem lahti hoiaks - varjupaik hakkab endale kindlasti veel palju väärtuslikke isendeid saama.