Varjupaiga olemus
#21

Piibur Kirjutas:Juba mitmendat korda haaran infotehnoloogia sule, et kirjutada südant vaevavast probleemis ja alati olen selle enne postitamist ära kustutanud.

Maadlesin ka ise sarnase probleemiga, kuid parem vast asi ära rääkida.
Arvan, et JJ varjupaik on üks vägagi tänuväärne ettevõtmine, sest kus muidu saaksid tulevased põlved (ja ka praegune noorem põlvkond) omaaegset tehnikat näha ning käega katsuda.
Kuid mõnes küsimuses jääksin küll eriarvamusele. Miks peaksid kõik inimesed vaat, et kohustuslikus korras andma oma seisva vanatehnika just varjupaigale? Samas varjupaigast miskit saada taastamiseks ei tuleks nagu kõne alla? Kui minul oleks valida kas anda oma sõiduk varjupaika seisma või tasuta mõnele taastajale, eelistaksin arvatavasti viimast.
Veel sellel tasuta andmise teemal tekib mul küsimus. Miks siis Kurtna laadal üks vanatehnikahuviline teiselt raha küsib? Ometi on ju teada, et see vana raud vahetab omanikku õilsal eesmärgil.




`73 Hanomag-Henschel F46KA
Vasta
#22

korvimees Kirjutas:Miks peaksid kõik inimesed vaat, et kohustuslikus korras andma oma seisva vanatehnika just varjupaigale?

Ei peagi andma. Väga hea, kui keegi entusiast vanasõiduki endale taastamiseks soetab. Ka siis, kui see peab taastamist pikalt-pikalt ootama. Samas... ma leian, et kui valida utiili mineku ja varjupaiga vahel, tuleks raudselt eelistada viimast, eriti haruldaste isendite puhul. Pole ju mingi saladus, et suuremate isendite - bussid, veoautod jms - korral on vast päästmist/säilitamist vajavaid isendeid rohkem kui taastajaid huvilisi. On ju nt ühe bussi korralik restaureerimine kallis ettevõtmine, samas kui varjupaigas on ta asjaks ka siis, kui algne välimus on enamvähem vaadatavana säilinud.

Muidugi, kui omanikul on valida, kas saada "emeksilt" miski kopikas ja varjupaigalt mitte sedagi, siis paljud valivad siiski kopika. Seepärast on ju saanud ka siiski korjandusega või muul teel vanaraua hind siiski kokku ajada eelmisele omanikule tihtilugu.

korvimees Kirjutas:Samas varjupaigast miskit saada taastamiseks ei tuleks nagu kõne alla? Kui minul oleks valida kas anda oma sõiduk varjupaika seisma või tasuta mõnele taastajale, eelistaksin arvatavasti viimast.

Minu arvates, et ole JJ varjupaik seda edasiandmise varianti ka välistanud. Kordan aga veelkord, et taastajate hulk on eriti suuremate masinate korral ülimalt piiratud. Näiteks Eestis on minu teada vaid üks kodanik, kes on rohkem kui ühe veoauto korralikult restaureerinud...

Ning tuleb arvestada ka seda, et paljud isendid on sedavõrd lagunenud seisus, et neid on mõttetu taastada liikuvatena (nt Ikarus Lux). Samas varjupaigas täidavad nad oma rolli edukalt ka väliskujul kas säilinud või taastatud makettidena ilma korrastatud käiguosa ja sisuta.

korvimees Kirjutas:Veel sellel tasuta andmise teemal tekib mul küsimus. Miks siis Kurtna laadal üks vanatehnikahuviline teiselt raha küsib? Ometi on ju teada, et see vana raud vahetab omanikku õilsal eesmärgil.

Mitte alati. Näiteks viimasel ehk kevadisel Kurtna üritusel sain ma mitu enda jaoks olulist asja tasuta ning andsin ka mitmeid mulle mittevajalikke aga kätte sattunud asju tasuta ära. Aga jah, seal, kus huvilisi on rohkem kui detaile/isendeid nende jaoks, tuleb mängu juba raha...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#23

Jesper Kirjutas:Ehk siis sisuliselt ainuke mõistlik variant selle kraami tasuta kätte saamiseks on riikliku muuseumi või muu sarnase katusorganisatsiooni rajamine.
Siin ongi delikaatne küsimus: kas  MTÜ JJ (mis teenib aina kiitust ja õigustatult) on kunagi põhimõtteliselt valmis oma varad üle andma (tulevasele) riiklikule  tehnikamuuseumile?
Ja teine asi: kas poleks juba täna otstarbekas taotleda sellise huvitava eksponeeritud masinakoosluse riikliku kaitse alla võtmist kasvõi kohaliku tähtsusega tehnikamälestisena?

Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#24

Leian et eestis võiks või peaks olema nii öelda era muusjumid või väljapanekud, et näidata et on ettevõtlike inimesi kes suudavad kaitsta ajaloolist tehnika vara. Tehnika muusjum tehakse ju riigi rahaga ja seal ei ole hingelist suhet.

eino
Vasta
#25

Selle riikliku kaitse alla võtmisega tasub teistpidi ettevaatlik olla - pärast võib juhtuda, et Muuseumipapa peab mõnelt masinalt karburaatori või velgede teisele masinale tõstmiseks kirjalikku luba taotlema Smile

Kena tunnustus oleks see ilmselt küll.
Vasta
#26

Kui ma leian üksikult hulkuva koera külmal talvehommikul ja ei suuda talle oma tiheda ajagraafiku tõttu armastust ja hoolt pakkuda, siis ma kas viin ta koerte varjupaika või katsun talle leida hoolitseva peremehe.
Kas loomakaitsjad koguvad raha, et mingi koerte väärkohtleja käest koer ära osta ja müüja toob enda vabanduseks, et ta müüb seda ainult liha hinnaga.

Nimi "varjupaik" ütleb ju üheselt seda, et kui esemega ei osata midagi tarka peale hakata, puudub motivatsioon selle restaureerimiseks, või on oht, et uunikum võib sattuda väärkohtlemise ja vandaalitsemise ohvriks, siis tuleks see viia varjupaika. Kui keegi meist leiab rahapaja, päranduse või tulusa ameti, siis oleks eetiline asuda restaureerima näiteks varjupaika toodud isendeid. Ja seda kõike üldiseks hüvanguks.

Samas lõi mulle pähe, et vastupidiselt minu mõttemallile, on ka selliseid, kes restaureerivad ja koguvad vanatehnikat selleks, et seda kallimalt edasi müüa, et sellega raha teenida või ühiskonna silmis populaarsust koguda. Kui nõnda mõelda, siis on tõesti vaja hoida korrektseid omandisuhteid. Kui Tuve ja teiste varjupaigaliste eesmärk oleks selle pealt kuidagi teenida, siis ei ole just tegu kõige kasumlikuma äriga. Minu nägemuses on tegu ühe vanatehnikakultuuri tugisüsteemiga, mis aitab meil talletada rahva mälus meie tehnikaminevikku. See, kas me hoiame neid esemeid ühes tehnikamuuseumis või eri paigus laiali, ei oma terviku seisukohast tähtsust, kui meil on selge ülevaade kogu näidismaterjalist ja eksponaatidest ning lõppkokkuvõttes omame adekvaatset pilti meie tehnikaminevikust.

Meil loomingulises ühenduses "Kuusalu Autobaas" on juba praegu ilmselgelt Eesti suurim kollektsioon heas korras luksusautosid. Ja seda kõike majandame me lootuses, et nõnda edendame vanatehnikakultuuri oma "tagasihoidlikul" moel. Loomulikult helistavad mulle inimesed ja pakuvad oma seisma jäänud kalleid luksusautosid mulle raske raha eest müüa. Minu ühene sõnum neile pakkujatele on: kui tahad toetada tehnikamuuseumi loodavat varasalve ja sellega edendada, rahvuslikku vanatehnikakultuuri, siis palun too oma heas korras luksuslimusiin ilma rahata minu kätte. Maksa kõik hooldamise kulud kinni ja anna dokumendid ja võtmed minu kätte, et ma saaks nendega sõita, testida ja tuulutada. Loomulikult on enamus sellise jutu kuulajatest pehmelt öeldes pikali kukkunud ja mind natuke ravi vajavaks pidanud. Samas on 5 kohaliste omaaegsete luksusautode kolonni vastuvõtt juba suletud ja seitsmekohaliste  mustade limusiinide osakonnas ainult üks vaba koht...
Ja ausõna ma ise ka usun, et ma teen seda kõike vanatehnikakultuuri edendamise nimel ja ei kavatse kopaga nii suurt auku kaevata, et seda kõike ükskord hauda kaasa võtta. (Pealegi pole varsti enam nii suurt koppagi).
Sisuliselt on tegu luksusautode varjupaigaga, sest selleski maailmas on hoolimata suuremast raha käibest, üsnagi palju tehnikamälestiste väärkohtlemist. Me ei saa mingisugust arvestatavat tehnikamuuseumit tahtagi, kui meil ei ole eelnevalt nö varjupaikade süsteemi. Ja hoolimata sellest, et minust on jäänud mulje kui toimetulevast inimesest, ei kavatse ma kunagi hakata toetama kellegi vanatehnika väärkohtleja saamahimu. Huvilistele korraldame eksursioone ja sedagi täiesti tasuta.

Kogu postituse mõte on selles, et üsna ebakasumlik on restaureerida või koguda vanatehnikat ENDALE, ainus võimalik põhjendus, millegi vana restaureerimiseks või kogumiseks on seda teha VANATEHNIKAKULTUURI hüvanguks. Ja sellest võiksid ükskord aru saada kõik Tagadi "müügimehed", Kuusakoskiga ähvardajad ja muidu vanatehnikast elatuvad kodanikud!

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#27

Tegelikult ka mina olen teema peale mõelnud.
Sõna varjupaik eeldab ikkagi mingite elementaarset hoidmistingimuste olemasolu. Juhul kui asjad seisavad lahtise taeva all, ei erine nende saatus sellest mis oleks siis kui need rändaksid Emeksisse. Olgu selle seisundi saavutamiseks läheb mitu aastat aega.
Samas tõsi on see, et viimaste 15 aasta jooksul Eestis on hävinud (enamuses vanarauda läinud) hulganisti väärtuslike tehnikaasju. Ning JJTS oli esimene proov selle protsessile kuidagi takistada.

Näiteks minu kuuluvate vanasõidukite arv hetkel piirdub kolmega. Ja ilmselt ka kasvab. Kõik on heas originaalses konditsioonis, ning kõik on katuse all. Aga Tallinna standartsse maaaluse garaazi ei pane ei ZIL-127 ega D-1 diiselrongi.

Kuid samas, olen alati endale aru andnud, et kõikide minu vanade sõidukite puhul on tegemist minu isiklike mänguasjadega, mille ainukeseks üleval pidamise allikaks on minu pereeelarve. Nii et vähemalt minul ei ole mingeid illüsioone selle kohta.
Peab tunnistada, et maailmavallutamine klaviatuuri taga on oluliselt lihtsam kui ühe roostes kruvi lahtikeeramine. Ning selle tõttu, ma ei soovi varjupaiga tegevusi enam kritiseerida. Kui aga oleks läinud juttu mingi varjualuse tegemisest, oleks toetaja.

P.S. Aga jutt "palun too oma heas korras luksuslimusiin ilma rahata minu kätte. Maksa kõik hooldamise kulud kinni ja anna dokumendid ja võtmed minu kätte, et ma saaks nendega sõita, testida ja tuulutada" minule küll meeldisSmile))

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#28

denis23 Kirjutas:Näiteks minu kuuluvate vanasõidukite arv hetkel piirdub kolmega. Ja ilmselt ka kasvab. Kõik on heas originaalses konditsioonis, ning kõik on katuse all. Aga Tallinna standartsse maaaluse garaazi ei pane ei ZIL-127 ega D-1 diiselrongi.
Kas hoiad siis tõesti oma kraami maa-alustes garaažides, need on ju suviti sama niisked kui mõni kartulikelder!

Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#29

Minu garaazid ei ole üldse nii niisked. ok, väljendasin ennast valesti. need ei ole maaalused garaazid, vaid maapealsed, kus on katuse peal muldSmile)
Metall seal roosteks ei lähe. 4.5 aastaga isegi värvimata plekkil ei teki mingit pinnaseroostet. Nii palju peab tegema, et pritsida aeg ajalt mingi seenetõrjega kõik polstrid. Ja muidugi valge plast ikka hallitama läheb, aga mina seda olen lihtsalt maha võtnud. Aga kokkuvõttes ikka võin öelda, et võrreldes puukuuris või tänaval hoidmisega ikka peaaegu et ideaalsed tingimused.
Ainuke mis on on see et tolmune seal. Iga kord kui tagasi tuled kõik riided on betoontolmuga kaetud. Aga autodele ilmselt hea.

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#30

Piibur Kirjutas:Samas lõi mulle pähe, et vastupidiselt minu mõttemallile, on ka selliseid, kes restaureerivad ja koguvad vanatehnikat selleks, et seda kallimalt edasi müüa, et sellega raha teenida või ühiskonna silmis populaarsust koguda. Kui nõnda mõelda, siis on tõesti vaja hoida korrektseid omandisuhteid. Kui Tuve ja teiste varjupaigaliste eesmärk oleks selle pealt kuidagi teenida, siis ei ole just tegu kõige kasumlikuma äriga. Minu nägemuses on tegu ühe vanatehnikakultuuri tugisüsteemiga, mis aitab meil talletada rahva mälus meie tehnikaminevikku. See, kas me hoiame neid esemeid ühes tehnikamuuseumis või eri paigus laiali, ei oma terviku seisukohast tähtsust, kui meil on selge ülevaade kogu näidismaterjalist ja eksponaatidest ning lõppkokkuvõttes omame adekvaatset pilti meie tehnikaminevikust.

Ja nii need lätlased meie vanatehnika minema tassisidki!!!

Need mõtted ei ole mitte just esmased, varemalt esines selliste "ideedega" üks kodanik, kes praegu rohkem tissidega tegeleb.

Piibur Kirjutas:Kogu postituse mõte on selles, et üsna ebakasumlik on restaureerida või koguda vanatehnikat ENDALE, ainus võimalik põhjendus, millegi vana restaureerimiseks või kogumiseks on seda teha VANATEHNIKAKULTUURI hüvanguks. Ja sellest võiksid ükskord aru saada kõik Tagadi "müügimehed", Kuusakoskiga ähvardajad ja muidu vanatehnikast elatuvad kodanikud!

Ja miks mitte endale koguda? Aga kui mulle meeldib?? Ja miks ma ei võiks saada oma "utiili" eest RAHA??

Dad.
P.S. Järjest rohkem hakkan ma mõistma neid vanu mehi, kes müüvad (just müüvad) oma "utiili" ennem soomlasele, kui kellelgi kohalikule ... sellise suhtumisega ei ole nagu eriti huvigi tehnikat Eestisse jätta.
Vasta
#31

Tegelikult nii enamjaolt kipubki olema, et raha on tegelikult üks kõige määravamaid asju siin ilmas. Alles siis tulevad riburada pidi igasugused aated ja veendumused.
See ei ole mitte selle, va krabiseva kummardamine, vaid lihtsalt neil inimestel, kes müüvad vanatehnikat ja neile kuuluvaid varuosi, on selleks piisavaid põhjuseid, miks nad on sunnitud tegelema sellise asjaga.

Kui näiteks üks 80-aastane vanahärra leiab oma kodust õlipaberi sisse mähituna terve posu GAZ-12-le mõeldud tuliuusi iluliiste ja muid vidinaid, siis otseloomulikult tahab ta selle eest raha saada, et mingil määral oma, kas siis sotsiaalset või materiaalset elujärge parandada. Mitte ükski taoline teadmine, et need liistud said niisama headesse kätesse ära antud ja seisavad kusagil nüüd mõne ZIM- i küljes, ei kompenseeri seda tühja kõhtu, ostmata jäänud ravimeid või kütmata tuba.
See võis ehk liig äärmuslik näide olla, kuid väga vabalt üks paljudest.

Ka enda musta universaali ma sain umbes samasuguse veendumusega sama eakalt vanapapilt. Ta ise ütles ka mitmeid kordi, et ta ei taha seda autot üldse maha müüa, kuna häid mälestusi on temaga seoses nii palju, kuid samas ta tunnistas seda ka, et vanuse tõttu tal ei käi enam lihtsalt jõud sest autoga tegelemisest üle ja samas ka rahasoov oli just see, mis kannustas teda autot müüki panema. Ning seetõttu ta sooviski müüa seda autot sellele, kes tema eest hoolitseda tahab ja oskab. Ja saatuse ning juhuse tahtel selline asi teoks saigi. Tema sai küsitud summa ja mina omale vaba aja sisustamiseks meelepärase ja soovitud sõiduki.



Vasta
#32

Tegelikult, ise olen mõelnud sellest üritusest, et teha mingi usaldusväärse seltskonnaga mitte just varjupaik, vaid lihtsalt üks korralik vanu autode hoidmise koht. Odav, aga samas piisavalt kvaliteetne. Ehk, mitte väga kaugele Tallinnas ehitada soe ning tolmuvaba põrandaga hall, kus oleks võimalik hoida paarkümmend autot. Ise oleksin 5-6 kohast huvitatud seal. Pluss et oleks seal mingid elementaarsed olmetingimused, pesemine, puhkenurk jne. Pluss remondinurk ja varuosade ladu.
Pluss kõrval oleks veel paar hektarit maad et saaks laiendust teha.

Kusjuures olen kindel et vallad lubaksid sellise asja ka sinna kuhu ei lubata muidu elamu- või ärimaad panna, ehk sellisele maale mis väga palju ei maksa. Teoreetiliselt ka eurotoetust oleks võimalik sellele asjale saada.
Ja kui see oleks vähemalt paarkümmend rariteetset sõidukit, siis oleks juba võimalik paar korda kuus rahvale mingid väiksemat sordi tasuta visiite korraldada, käib ju rahvas Lustisõitudele.

Aga praegu ikka see tundub unelma moodi. Aga kui kellelgil selline idee tekib siis pidagi mind meelesSmile

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#33

Kuskil on võibolla mõni vana kaarhall mida keegi ei kasuta? Võibolla isegi linna piirides.
Vasta
#34

http://www.kuldnebors.ee/kuulutused/kuul...evt=onpost Rolleyes
Vasta
#35

denis23 Kirjutas:Aga praegu ikka see tundub unelma moodi.

Minul on see unelm täitunud. Korralik kompleks, tehnoülevaatuse, bensiinijaama, töökodade ja turvameestega. Ja ikka pole rahul, sest süües kasvab isu ning endiselt pole asju kuskile panna. Pealegi on see hea võimalus sõpradega tülli minekuks, sest raske on neile selgitada, et ma ei suuda nende tehnikat tõesti kusagile paigutada. Kuigi kõrvalseisjale jääb mulje, et kohta nagu oleks.

Ja kui ma siis soovitan, et ära seda meile hoidmiseks paku, vaid anneta oma sõiduk JJ varjupaigale, siis on solvumist kui palju. Ometigi puudub valdajal konkreetne tegevusplaan, kas siis säilitada, restaureerida või hakata igapäevaselt kasutama. Peaasi on OMADA!!! Minu kommunistlikust soovitusest anda asjad tasuta ära on tunduvalt kommunistlikum soovida, et keegi aitaks omada.

Minu jutt ei käi veendunud vanatehnikutest, kelle käest ma ei taha midagi tasuta saada, sest olen teadlik, et mis hundi suus, see hundi kõhus. Ja küllap nad siis juba oskavad selle vanatehnikaga midagi mõistlikku peale hakata. Küll aga muretsen ma inimeste pärast, kel puudub igasugune huvi vanatehnika vastu ja kes mädandavad oma vanaisa liiklusvahendeid tikri põõsaste vahel ja nähes mõnda vanatehnikahuvilist teevad talle selgeks, et see on tohutu väärtusega asi ja südamele jube armas ja ainult raha eest saad endale. Ja kuna see on talle nii ütlemata armas, siis ta peab selle viima Kuusakoskisse, sest siis ta saab kadunud vanaisa mälestuseks palju viina osta...

Minu ülesanne, nagu kunagi kodanik Kirsilgi, on olla propagandasõdur ja mõne jutuga natuke vinti üle keerata, siis ei lähe meie vanatehnikahuvi kopitama ja areneb edasi.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#36

Piibur Kirjutas:Minu jutt ei käi veendunud vanatehnikutest, kelle käest ma ei taha midagi tasuta saada, sest olen teadlik, et mis hundi suus, see hundi kõhus. Ja küllap nad siis juba oskavad selle vanatehnikaga midagi mõistlikku peale hakata.


Küll aga muretsen ma inimeste pärast, kel puudub igasugune huvi vanatehnika vastu ja kes mädandavad oma vanaisa liiklusvahendeid tikri põõsaste vahel ja nähes mõnda vanatehnikahuvilist teevad talle selgeks, et see on tohutu väärtusega asi ja südamele jube armas ja ainult raha eest saad endale. Ja kuna see on talle nii ütlemata armas, siis ta peab selle viima Kuusakoskisse, sest siis ta saab kadunud vanaisa mälestuseks palju viina osta...


Vot siin on küll Piiburil õigus. Tean ka ise üht lugu, kus üks uunicum lihtsalt mädanes aastakümnete jooksul kuuritaha ära, kuna oli nii "suur varandus", mida mitte ei tohi puutuda.




`73 Hanomag-Henschel F46KA
Vasta
#37

korvimees Kirjutas:Tean ka ise üht lugu, kus üks uunicum lihtsalt mädanes aastakümnete jooksul kuuritaha ära, kuna oli nii "suur varandus", mida mitte ei tohi puutuda.
Lollide kirumise ja mälestuste heietamise asemel oleks ehk targem kasvõi KORRAKS puude taga metsa vaadata.

Äkki peaks JJVV tegema iga-aastase konkursi, stiilis "kõige ägedam varjupaika annetatud isend 200x". Võitja saab karika, diplomi, ära märkimise lehtedes ning igavese au ja kuulsuse Smile Tule vastu võitle tulega, Kuusakoski loosib ju iga kevad telekaid ja värke välja ning kuulutab iga kord lehtedes, et nüüd on heakorrakuu ja andke romud ära.
Vasta
#38

Vanatehnika ja selle säilitamisega seoses ootan mina "esimese Eesti" poolset tegevust. Riigile ja fanaatikutest Muuseumi- ja Koolipapadele(herr Piibur) lootes ei näe me mingit katusealust säilituskohta, veel vähem muuseumi. Riiki see ei huvita, fanaatikud ei oma piisavalt rahalisi vahendeid.
Mulle meeldis armsa klassivenna Rene käitumine ja ka avaldus saates Paar. Esiteks, et tema pole ärimees vaid ettevõtja. Ärimehed käivad mööda punast vaipa (ja ostavad tornmajasse kortereid 125000 EEK/m2) ning hädaldavad, et pappi pole kuhugi panna. Ettevõtjad võtavad midagi ette, näiteks toetavad kultuuri 60M isikliku krooniga. Pole paha. Teades Renel lisaks kunstikogumisele olevat ka kergekujulise vanamootorrattahaiguse, siis loodetavalt mahub kunagi kultuuritehasesse ära ka mõni väärtuslik tsikkel. Kultuur ju temagi.
Aga umbes samasugust tegevust ootaks ma teisteltki edukatelt rahaomanikelt. Kui nüüd võtta, et üks vanatehnikahuviga ärimees ostab endale 100 meetri kõrgusele peldiku 500 000 krooniga, siis ei tohiks merevaatega peldiku raha eest ehitatava halli ehituse toetamine üle jõu käia? No on see siis sellest peldikust 100 km + 100m kaugusel, olgu. Aga ta on olemas. Mis on miljon krooni edukale? Taskuraha, kuigi hala on kõvem, kui mistahes teisel inimesel. Kuniks suudab koolijüts Regardman oma taskurahast vanatehnikapäästmist toetada, peab leiduma Eestis kasvõi ÜKS edukas, kes oma taskurahast maksab kinni kokku kogutud tehnika varjualuse ehituse.
PS: minu 3000 krooni vanatehnikapäästmisele ootab veel teoreetilist kulutamist... sest peale seda esimest TA6 aktsiooni on olnud pidev eelarve defitsiit. Aga mis lubatud (et mis see küsitav 4K siis pole, panen omast taskust. 1k läks kasutusse.), see ka meeles.
Vasta
#39

asi kisub küll teemast välja,kuid ei saa märkimata jätta,et kui kõik rahamehed tunneksid huvi vanatehnika vastu,siis mida peaksid tegema hakkama praegused huvilised? hakkama kleebiseid koguma,või mis?
nii et mõelge,kas te seda ikka soovite.
Vasta
#40

Piibur Kirjutas:Omalt poolt kutsun kõiki koguma mõtteid, kuidas elanikkonnale selgeks teha, et vanade asjade kogumine ei ole äri vaid vanatehnikakultuuri edendamine!
Kuna tõhusaim PR-võte avaliku arvamuse ja suhtumise kujundamisel on arvamusliidrite ja massiteabevahendite kasutamine üheskoos, siis tuleks sama põhimõtet rakendada ka siin:
1.Igaõhtuses telereklaamis sõidab Ivo Linna vana sapakaga varjupaiga "uksest" sisse, ja lehvitab (kaamerasse), nägu naerul. Siis tuleb kaadri tagant Väino Puura ja tõstab sapaka tagaotsa üles, korrates kuulsat stseeni filmist "Siin me oleme". Sapakas jääb varjupaika, selle ümber tantsivad õnnelikud lapsed. Reklaami käiatakse tüütuseni, kuni elanikkonnale ei hakkab pähe nagu aabits, et vanatehnika, sellega tegelemine, je eriti selle annetamine teeb õnnelikuks.
(Pesupulbrireklaamide alusel võib väita, et uskumatu küll, aga toimib!)

2.Laiali läinud Meiemees teeb eksklusiivse ühekordse comebacki ja annab kontserdi mõnes Riisalo kollektsiooni kuuluva masina autokastis. Auto annetatakse varjupaigale. Kontsert lõpetatakse võimsa tulevärgiga ja piletitulud lähevad ühe varjupaiga eksemplari ennistamiseks, mille valivad hääletusel välja kontserdikülastajad.

3. Kodanik V.K. ja tema 10 missikandidaati osalevad TV tõsielusarjas, kus ühe ülesandena tuleb missidel võistelda vanade autode läikimapoleerimises ja näputöös istmekatete parandamisel. Põnevust lisab see, et vajalik tekstiilmaterjal poleerimislappideks ja istmeriideks saadakse misside kehakatetest - mida rohkem töö edeneb, seda paljamaks ihu jääb. V.K. ise tööd ei tee, ainult õpetab, istudes oma valge limusiini sadulas, valge ülikond seljas ja kikilips ees.

4.Nagu juba soovitatud on, koguvad vanatehnikahuvilised raha mitte otseselt eksponaatide ostuks, vaid (reklaam)kampaania ja parimate annetajate auhindade tarbeks.

*disclaimer: tekstis esinevad nimed on välja mõeldud ja ei oma seost reaalsete isikutega.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne