29-09-2006, 12:59 PM
Jesper, vana tehnika (just kaks sõna) säilitamise probleem on sügavam, kui arvata oskame. Mul on vahetevahel pikemad kokkupuuted inimestega, kes tegutsevad ja ka otsustavad vanade asjade vallas. Sai äsja Keskvere mõsas härra sünnipäeva veedetud ja saunas istudes mõningate tema sõpradega muinsuskaitsest neil teemadel vesteldud. Samas olen mõned ajad tagasi tõsiselt vaielnud Ajaloomuuseumi direktoriga jms tegelastega vana tehnika ja vanatehnika säilitamise teemadel.
Tänane probleem algab sellest, et mistahes tasemel ajalooga tegelevates instantsides puudub täielikult tehnikaajalooga seotud haridus, oskused, huvi jne. Kogu ajalooliste objektide kaitse keskendub ehitistele, olgu nad siis mis ajastust tahes. Samas annavad mehed väga hästi aru, et ka tehnikamälestisi peab ja tuleb säilitada aga neil endil puudub igasugune oskus sellega tegeleda.
Siis on veel hulk sedasorti tegelasi, kes suhtuvad vanasse tehnikasse üleolevalt ja peavad ainsaks õigeks ajaloomälestiseks mingit suvalist müürijuppi suvalises urkas. Aga selliseid on karjuv vähemus ja too hullunud direktor peaks tänaseks ka postili lahkunud olema. Tema kohta ei öelnud ka ajaloolased just kiidusõnu...
Hr. Levoll on püüdnud midagi ära teha aga seda jääb siiski karjuvalt väheseks. Riiklikult ehk ajalooga kõige otsesemalt seotud ametkond Muinsuskaitseamet ei oma teadmisi ega mingit huvi tehnikat säilitada. Meie võime siin teha sada kirja ja tõestada näiteks Varjupaigale mõnetuhande ruuduse katusealuse ehitamise karjuvat vajadust aga see ei huvita otsustajate tasemel kedagi. Parimal juhul võiks saada raha mingist eurofondist aga ka siis on tavaline, et mingi osa peab olema omafinantseeritud. KOV ei saa seda teha, väikestel valdadel on niigi rahaga kitsas käes. Seega jääb hetkel ainsaks võimaluseks loota mõne eduka inimese arvestatava rahatoetuse tekkimisele, millega MIDAGI valmis teha. Siis saab minna edasi. Siis on olemas mingitelegi kriteeriumitele vastav koht, kogu säilimistingimus. Jättes kõrvale Mootorrattamuseumi ja tuletõrjujate põllul vedeleva tehnika, siis Varjupaik on hetkel Eesti ainus tõsiselt võetav kogu mingisugusegi Tehnikamuuseumi algeks. Tallinnlaste ja Tartlase ideed on hetkeseisuga suhteliselt mõttetud, mingit muuseumiväärilist kogu pole kummaski nurgas. 3-5 eksponaadiga ei ole tegu mingi erilise koguga, see on eraisiku enda pisike väljapanek. Lisaks on enamus säilitamist väärt eksponaatidest eraomanduses ja nende tulevik on ebaselge. Suvalisel hetkel võib eraomanik oma tehnika muuseumist välja võtta ja maha müüa.
KUI hetkel leiduks Eestis selline tegelane, kes kiremise asemel "mul pole raha kuhugi panna" pankes suurusjärgu 1M Tuve&Sõbrad kogule katusealuse ehitamisse, saadaks mina koheselt sinna kogusse juurde 2-3 masinat. M-402 koos vana 10Hj Moskva päravurriga on niigi lubatud aga siis seisab mul maja ees veel M-408 Elite DeLux, millest sai alguse rahvasportlasi hullutanud MosseLiiga. No ja ka Valiant on Eesti hobiautokultuuris üks esimesi omataoliseid(edev ja kirev), siiani ainus selle aastaga Valiant. Siis isegi leiaks puuduoleva raha ja aja, et need esteetilisse korda viia ja lõplikult seisma panna.
See ongi Varjupaiga olemus - võtta vastu väärtusi, mis muidu läheks lammutamisele. Temast ei pea saama Eesti Tehnikamuuseumi, kuid ainult Varjupaiga vundamendilt saab hakata hetkel seda üldse tekitama. Aga selleks on vaja "rikast onu", kes ilma idiootse paberimajanduseta tuleb ja pakub, et:"mehed, mul on üks mill üle. Tehke angaari projekt, arve laske mulle ISIKLIKULT saata ja mina maksan selle kinni. Kui on väga hea ja vajalik, leiame natuke juurdegi." Alles siis võib hakata kirjutama lehekülgede kaupa projekte ja raha nuiama ka riigilt või Brüsselilt. Ilma kellegi hea inimese suure toetuseta jääb vanatehnika säilitamine veel aastateks kiratsema ja Kuusakoski hunt närib juppideks viimasedki päästmist väärivad masinad. Alles selliselt baasilt saab hakata nõudma riikliku huvi, riigifirmadele panna kohustust tehnikaväärtuseid säilitada jne. Tegelikult ei pea see inimene isegi hea olema, piisab, kui on raha ülejääke. Heaks saab ta rahva silmis siis, kui midagi oma varandusest NIISAMA kaaskodanike huvides kasutab.
Tänane probleem algab sellest, et mistahes tasemel ajalooga tegelevates instantsides puudub täielikult tehnikaajalooga seotud haridus, oskused, huvi jne. Kogu ajalooliste objektide kaitse keskendub ehitistele, olgu nad siis mis ajastust tahes. Samas annavad mehed väga hästi aru, et ka tehnikamälestisi peab ja tuleb säilitada aga neil endil puudub igasugune oskus sellega tegeleda.
Siis on veel hulk sedasorti tegelasi, kes suhtuvad vanasse tehnikasse üleolevalt ja peavad ainsaks õigeks ajaloomälestiseks mingit suvalist müürijuppi suvalises urkas. Aga selliseid on karjuv vähemus ja too hullunud direktor peaks tänaseks ka postili lahkunud olema. Tema kohta ei öelnud ka ajaloolased just kiidusõnu...
Hr. Levoll on püüdnud midagi ära teha aga seda jääb siiski karjuvalt väheseks. Riiklikult ehk ajalooga kõige otsesemalt seotud ametkond Muinsuskaitseamet ei oma teadmisi ega mingit huvi tehnikat säilitada. Meie võime siin teha sada kirja ja tõestada näiteks Varjupaigale mõnetuhande ruuduse katusealuse ehitamise karjuvat vajadust aga see ei huvita otsustajate tasemel kedagi. Parimal juhul võiks saada raha mingist eurofondist aga ka siis on tavaline, et mingi osa peab olema omafinantseeritud. KOV ei saa seda teha, väikestel valdadel on niigi rahaga kitsas käes. Seega jääb hetkel ainsaks võimaluseks loota mõne eduka inimese arvestatava rahatoetuse tekkimisele, millega MIDAGI valmis teha. Siis saab minna edasi. Siis on olemas mingitelegi kriteeriumitele vastav koht, kogu säilimistingimus. Jättes kõrvale Mootorrattamuseumi ja tuletõrjujate põllul vedeleva tehnika, siis Varjupaik on hetkel Eesti ainus tõsiselt võetav kogu mingisugusegi Tehnikamuuseumi algeks. Tallinnlaste ja Tartlase ideed on hetkeseisuga suhteliselt mõttetud, mingit muuseumiväärilist kogu pole kummaski nurgas. 3-5 eksponaadiga ei ole tegu mingi erilise koguga, see on eraisiku enda pisike väljapanek. Lisaks on enamus säilitamist väärt eksponaatidest eraomanduses ja nende tulevik on ebaselge. Suvalisel hetkel võib eraomanik oma tehnika muuseumist välja võtta ja maha müüa.
KUI hetkel leiduks Eestis selline tegelane, kes kiremise asemel "mul pole raha kuhugi panna" pankes suurusjärgu 1M Tuve&Sõbrad kogule katusealuse ehitamisse, saadaks mina koheselt sinna kogusse juurde 2-3 masinat. M-402 koos vana 10Hj Moskva päravurriga on niigi lubatud aga siis seisab mul maja ees veel M-408 Elite DeLux, millest sai alguse rahvasportlasi hullutanud MosseLiiga. No ja ka Valiant on Eesti hobiautokultuuris üks esimesi omataoliseid(edev ja kirev), siiani ainus selle aastaga Valiant. Siis isegi leiaks puuduoleva raha ja aja, et need esteetilisse korda viia ja lõplikult seisma panna.
See ongi Varjupaiga olemus - võtta vastu väärtusi, mis muidu läheks lammutamisele. Temast ei pea saama Eesti Tehnikamuuseumi, kuid ainult Varjupaiga vundamendilt saab hakata hetkel seda üldse tekitama. Aga selleks on vaja "rikast onu", kes ilma idiootse paberimajanduseta tuleb ja pakub, et:"mehed, mul on üks mill üle. Tehke angaari projekt, arve laske mulle ISIKLIKULT saata ja mina maksan selle kinni. Kui on väga hea ja vajalik, leiame natuke juurdegi." Alles siis võib hakata kirjutama lehekülgede kaupa projekte ja raha nuiama ka riigilt või Brüsselilt. Ilma kellegi hea inimese suure toetuseta jääb vanatehnika säilitamine veel aastateks kiratsema ja Kuusakoski hunt närib juppideks viimasedki päästmist väärivad masinad. Alles selliselt baasilt saab hakata nõudma riikliku huvi, riigifirmadele panna kohustust tehnikaväärtuseid säilitada jne. Tegelikult ei pea see inimene isegi hea olema, piisab, kui on raha ülejääke. Heaks saab ta rahva silmis siis, kui midagi oma varandusest NIISAMA kaaskodanike huvides kasutab.