Restauraatorite päev Tagadi külas Kurtna lähedal
#41

valdo Kirjutas:Negatiivne kogemus - osad hinnad olid enam kui laes, eriti Volgade detailide omad. Veidikene pleekinud musta rooli eest küsida 2000... no ma ei tea... Mina sain poolteist aastat tagasi neli korda väiksema raha eest terve kärutäie Pobi juppe ja palju korralikuma Volga musta rooli kauba peale... Ja Volga armatuurlaua eest 3000...
Veidi küll teemast väljas, aga tahaks Valdoga diskuteerida hindade üle. Värske vanasõiduki taastjana tunduvad 40-50 aastaste sõidukite osade hinnad mulle madalatena. Õiges kohas oleksid nad siis, kui me hakkaksime oma osi taastama, nagu Valdo oma Pobiga juba teeb. Praegu on palju odavam osta uus, kui taastada olemasolevat. Nõudmine ja pakkumine panevad hinnad turul paika. Praegu on ARKis arvel Gaz 21 juba rohkem kui Gaz 24sid. Pobi osasid aga pole varsti enam millelegi külge panna, sest nendest on tehtud doonordid.
Mõnus ja kasulik sügispäev oli.
Vasta
#42

Mina käisin sääl esimest kordaRolleyes
Ja peaaegu rahule jäin, k.a. hindadega - vana tüübi GAZ 53 jagaja, millel küljes eelsüütenurga timmimine koos jalaga, uhiuus - 70 EEK.
PAZ bussile protivtumannõe faarad - uhiuued - 40 EEK.tk. ZIM,PAZ tagumised punased tuleklaasid koos kroomvõrudega - 100 EEK paar, uhiuus 51 mm bogdanov-otstega tuletõrjevoolik - 100 EEK, paar puuduvat mehhanisaatori raamatukogu vihikut - 10 EEK/tk. Kaasfoorumalselt Aspelundilt mulle hingelähedased värvilised tahvlid, PAZ embleem ja tasuta võimalus ostetud nodi veidike ladustada - TÄNUD SIINKOHAL!!
Kohal olin ca 7.45 ja tegin siis umbes 5 tiiru.
Hindade teisest otsast - D6 mootoripass, mida huvi pärast vaatasin - 300 EEK - äitah, ei ostnud, tuletõrjuja kaasaskantav lamp 1000 EEK??? - ja puhake jalga.
Veidike hämmastas see relvaladu iga neljanda müüja juures ning ettevaatlikuks tegi (et mitte öelda õõvastavalt mõjus) soliidsemas eas meeste trobikonnas olemine seal, kus aga haakriste müüdi.
Koduteel mõtisklesin veel endamisi, et korraldajad on geeniused - 30 eek külastaja, eks müügiplatsid maksid ja toitlustajad ka. Kaks korda aastas tuuakse sulle oma õue (teatud tõenäosusega) defitsiitseid juppe müüa (ei pea ise kuhugi sõitma) ja õhtu lõpuks on korralil pakk sularaha korraldamise eest taskus pealekauba... Kuludeks siis piletimüüja palgad, kunagi erastatud maa kulud ja aed ümber. Mingist hetkest toodab plats mühinal raha. Kusjuures sularaha... Ütle veel, et kõik vanatehnika fanaatikud on hullud ja rahast vaesed ja konstantselt negatiivse rahavooga.

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#43

Märkuseks takso Volgade kohta: mul on olemas eraldi taksovariandi armatuurplekk, kus taksomeetri jaoks oma oma koht. Mitte ei ole eraldi raamiga armatuuri all.

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#44

Midagi vajalikku ei leidnud. Kauba vähesus on märgatav.Minu meelest on 1 põhjus see ,et ostetakse asi mida ise enam ei vajata(tagavaraks).Tuttav lätlane ostis AA,67,51 tagatuled (mitte need punase kopsikuga ameeriklased),ise on militarist ,aga äkki läheb vaja.. Et mitte lahkuda tühjade kätega ostsin esitule kopsiku...
Minu meelest soki ja nännikaupmehed võiks aia taga olla.
Vajalik üritus!

vanaraud ja " vana raud " ei ole päris samad.....
Vasta
#45

peeterpaul Kirjutas:Hindade teisest otsast - D6 mootoripass, mida huvi pärast vaatasin - 300 EEK - äitah, ei ostnud.
...
Koduteel mõtisklesin veel endamisi, et korraldajad on geeniused - 30 eek külastaja...

Kui ma ikka õieti mäletan, siis külastaja oli ikka 10.-
D6 mootoripass sai ostetud 25.- Oli müüjal letis olemas alates laada algusest ja enne laada kokkupanemist ostsin ära, kuna tundus, et keegi teine ei olnud seda vajanud. Minumeelest oli ka hind koguaeg sama.


Muu kauba hinnaklassi kohapealt on mul arvamus, et minu huvidele vastavat kaupa saab lätlastelt tihti tunduvalt parema hinnaga ja paremaid asju. Paljud eestlased on ahned ja selletõttu hulgioste neilt tihti teha ei saa.
Hinge jäid kriipima ka kaks sõidukit, mis minu omaks ei saanud - üks selletõttu, et teine inimene jõudis ette ja teine selletõttu, et oli veidikene ülehinnatud.

Relvasid nõmedalt palju, lenini, stalin ja hitleri pilte ning viisnurkasid ja haakriste ka.
Vasta
#46

Jäin hiljaks, kell 9.30 oli lätlane Pobi plastiku juba müünud ja muud mida otsisin, oli ka lätlaste huviorbiidis. Ka veidi napsused olid need kaupmehed, ei tea kas uskuda või mitte.
Vasta
#47

Otsisin Gaz24-le vasakut tagastange nurka, stange kummiliistu ja karbiliiste - jäid leidmata.
Soetasin paar muhu originaal rehvi, volgale esitiibade taha poriplekid.
Samas müüsin maha igasugu imelikke asju, mida plaanisin juba ammu ära visata. Kehtib ikka ütlus igale asjale on ostja.
[Pilt: normal_kurtna%20013.jpg]
Vasta
#48

MTJ juhataja Kirjutas:Pobi osasid aga pole varsti enam millelegi külge panna, sest nendest on tehtud doonordid.

Päris nõus ei ole, et Pobi osi on saadabval rohkem kui projekte/toorikuid. Pigem korralikke osi ja varasematele variantidele liigub ikkagi ülivähe; need on mõned 3. põlvkonna osad, millest turg üleküllustunud on.

Näiteks tikutulega annab taga otsida näidikuümbrise plastikut, nn "prille". Hävib ära ja lihtsalt ei ole. Kõik. Siis on 1.-2. seeria korraliku heleda plastiga roolid üsna harv nähtus, samuti korralik suunatulelüliti nupp. Olen neid kõiki aastaid taga ajanud, nüüd originaalina olemas. Nii mõnelegi tuntud kollektsionäärile on saanud suunatulede lüliti nupust valmistada replikad... Seda tegelikult varem, kui endale originaali sain (siis andsin ka viimase endatehtud replika käest).

Lisaks - kohe mitte ei liigu vanatüübi süütepooli, marki B1 (kõrgepinge-väljaviik veidi asümmeetriliselt). Aga seda paigaldati ometi ju paljudele tollastele autodele a la ZIS-150, GAZ-51 jms. Mul läks mitu pikka aastat, et see pool endale saada...

Edasi - leidke mulle plekist kõver vahetükk, mis ühendab Pobi karburaatorit ja õhupuhastit? Jällegi otsisin seda mitu aastat... nüüd olemas. Kust veel saaks - ei tea. Vast ei saa, sest 3. põlvkonnal oli see detail ära ratsitud ja hiljem seda varuosadena ei toodetud enam.

Ja veel edasi - 1950ndate Pobide ja GAZ-51 taastajad võivad end halliks otsida starteri algset lülitikarpi BK-01 otsides. Algsel on nimelt küljed sirged, 1960ndatel ja hiljem tehtud varuosadel on see lüliti juba teise kujuga. Pole viimase 7 aasta jooksul Kurtna laada ega mujal vana algset asja näinud. Õnnesärgis sündinuna on mul see õnneks olemas... koos millalgi 1950te lõpul puruksjooksnud starteriga, mille "pisividinad" algsed.

Ning lõpuks kaks asja, mida mul endalgi senini veel ei ole hoolimata aastatepikkusest otsimisest. Esiteks - uste lävepakkude alumiiniumist katteplekid - Volga omi liigub igal laadal, Pobi omi eikuskil. Ning lõpuks vanatüübiline kaitsmekarp, mis on hilisemast (alates 1955) kõrgem, kattes ka kinnituskõrvad. Jällegi on see karp omane GAZ-51le, ZIS-150le jt, aga... neid lihtsalt POLE. Eikuskil. Salamahti loodan, et mingil Kurtna laadal on kellelgi 1950-60tatest pärit garaaži sisus see olemas, kuna miski Pobi/51 on kunagi enne utiili laiali kistud. Aga senini ei. Ju siis pean nii päevakest 3-4 kulutama replika valmistamise peale millalgi...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#49

eberhard Kirjutas:
valdo Kirjutas:need on mõned 3. põlvkonna osad, millest turg üleküllustunud on.
Minu arvates peale Pobi esimeste ja tagumiste suunatuleklaaside ei meenu esimese hooga midagi mille leidmisega probleeme ei teki.

Mõnda asja ikka liigub ürituselt üritusele üsna kergelt. A la 1960-70tel varuosadena toodetud 3. seeria näidikuplokk, ukselukud-hinged, plokikaanetihend, 3. seeria spido ja kell, tagumise keskmise tule korpus (klaasidega kate), tüüpiline (51ga sarnane, alates 1953) kaitsmeplokk jms. Aga jah, kui taastada miskit varasemat isendit, siis paljusid asju
annab otsida.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#50

eberhard Kirjutas:Kas peale varuosakataloogi joonistuste sellest karbist fotosid ka liigub?

See asub Pobil pildistamiseks ülihalvas kohas. Kui Sa Priidule (kaasfoorumlane pkuldsaar) hästi räägid, siis teeb ehk oma kabriol sellest pildi.

Parem on seda pildistada vast GAZ-51 vanematel isenditel. Aga jah, neidki pole praktiliselt säilinud, vaid mõned rapped.

Ma usun, et on võimalik meelde jätta lihtne asjaolu - uuemal karbil on kinnituskruvid väljaulatuvate "kõrvade" sees, vanem karp on kõrgem ja kruvid asuvad katte all, väljaulatuvaid kõrvu pole.

Kui ma saaksin selle vanatüübilise eboniidist alusegi (mõne enne-1952 Pobi kerevraki küljest, kes seda maha kruvis sealt ikka), siis suudan plekk-kaane ehk replikana valmistada. Eboniitkorpusre valmistamine replikana on ülikahtlane.

Vastav ostukuulutus ripub siinse foorumi turuplatsis alates 2004. aasta septembrist...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#51

Jääb üle ainult järjekordselt tõdeda, et "kui ikka võrrijuppe pole siis on kurtna kehvasti läinud". Sõltumata sellest palju huvitavat oli välja toodud, minule oli järjekordselt hulgaliselt huvitavaid leide sh eksootilisi asju. Samas oli endalgi kaasas mitu "komvekki" aga asju mida ei tuntudki ära.

Dad.
Vasta
#52

dad Kirjutas:... "kui ikka võrrijuppe pole siis on kurtna kehvasti läinud".

Rääkides tõesti otse vaid võrrijuppidest, oli kohal nii mõndagi huvitavat. Alustama peaks ühes kolikastis konutanud koonusmuhviga (tavaline on kuuepoldikinnitus) D4 tagaratta-hammasrattast, mida toodeti vaid 1957 ja 58 alguses ning mis on üliharuldus - ka mina olen seda "elusana" näinud vaid ühe Urmase muuseumis oleva võrri küljes, ei mujal. Edasi oli saadaval mitu vanatüübilist karburaatorit (viimane tootmisaeg - märts 1958), randita paake ja üsna palju D4 sisejuppe, sh muldvalukarteriga isendite jaoks...

Kuna minu kolm plaanitud D-mootoriga isendit - D4/'58, D5/'64, B-901/D4/'61 on õnneks juba kõik vajalike varuosadega varustet, siis jätsin targu need detailid kõik teiste huviliste üles korjata...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#53

dad Kirjutas:"kui ikka võrrijuppe pole siis on kurtna kehvasti läinud".

Kui see iroonia oli mulle suunatud, siis asi vale.
Olin üliüllatunud nähes laadal, et Eestis on müügis tehasevärvis ja suht mõistlikus säilivuses ja komplektsuses MV-042 ja MV-045!
042 vahetas omanikku kahjuks enne minu saabumist (ma jõudin teel olnud udu tõttu kohale alles kell 7) ja 045 eest ka veel laada viimastel minutitel küsitud 500€ ületas reaalset maksma nõus olevat hinda mõne tuhandega. Samas vaadates, et üks müüja küsis (vist veel kordagi käivitamata) Riga-13 eest 10000 eeku ja teine väga heas säilivuses Riga-11 eest 4500, ei tundugi 500€ ju vähemlevinud võrri eest palju?

Asi rohkem sinna väravasse hakkab omadega jõudma, et justnimelt võrrijuppe on laadal kõikkohad täis. Laadal oli ka minu silmade jaoks haruldasi ja vajalikke detaile ning masinaid piisavalt. Võimaluse korral oleks laadal küsitud hindu arvestades 1,5-2K€ pidanud kulutama, et süda rahule oleks jäänud ning kõik vajalik endale hangitud.
Lihtsalt nõudlus on tekitanud pakkumise. Seda küll kahjuks põhiliselt proffesionaalsete "külade pealt kolakorjajajte ja laatadel müüjate" hulgas, kes on omale järjekordse kullaaugu leidnud endaarvates. Nad täpselt küll ei tea, mida nad müüvad... aga kuna on ikka vana asi ja huvi ka möödakõndijate poolt tuntakse, siis järelikult ka kallis. Aga ka sellist kontigenti on tarvis, sest olenemata sellest, et 95% müüvad nad kirve hinnaga täielikku saasta, siis vahest suudavad nad juhuslikult vägagi suuri pärleid leida. Siis on tähtis lihtsalt nende leti ees olles osata silmade sära varjata. Eriti on abiks päikeseprillid. Vastasel korral lihtsalt tekib hinnale null taha. Samas on osad neist müüjates käitumiselt nii ebameeldivad.
Eriti hirmsad eksemplarid on iga laat mitu müügikohta, kes lisaks veel ka müügiettevalmistust teevad. Kõige hullem näide neist on paidest pärit "hõbevärvi mees", kes pooled oma kuskilt saadud roostes kroom asjad aerosool hõbevärviga (seda vahest ka pori otsa) üle parandab, et asi korras tunduks. Sama tihti ka silindritega - väljast hõbevärviga üle, seest hülss tavotiga kokku, et sooned näha ei oleks ja korraliku pähe müüki. Vahest ka õigesse õlipaberisse keeratuna.
Samuti tilkus süda verd vaadates ühtede professionaalsete sitamüüjate müügiplatsil olevat vana plekist raamiga laste tõukeratast. Tehasevärvis, triibud ja märk säilinud... raam eest pooleks läinud, nagu neil tavaliselt, kuna ülekaaluline on sõita proovinud. See oli värskelt lihtsalt robustselt kokku keevitatud - müüja ise veel uhkelt rääkis, et näe tegin korda ära, siis saab ostja kohe sõita, kui tahab.

edit:
valdo Kirjutas:Alustama peaks ühes kolikastis konutanud koonusmuhviga (tavaline on kuuepoldikinnitus) D4 tagaratta-hammasrattast
Kuna Valdo ära ei ostnud ja mina seda kahjuks nägema ei juhtunud, siis tõenäoliselt on see ketiratas veel siiani alles.
Kui selle müüja on keegi foorumlastest ja satub seda lugema ning enda kastisisu kirjelduse ära tundma, siis palun ühendust võtta old@moped.ee
Vasta
#54

042te oleks küll tahtnu juba puht huvipärast näha,mis hindadesse puutub siis d4 syytepooli vöis näit 400ga osta ,samas körval 50ga
Vasta
#55

oldmoped Kirjutas:Kui see iroonia oli mulle suunatud, siis asi vale.

Aa ei olnud sulle mõeldud ... minu jaoks on võrr alates sellest mida sina korjad kuni 499 kuubikulise rattani, seega jawa, iz jms.

Ja veel ... kõik laadad jms üritused ei ole "Selvertüüpi" kaubandusasutused, kus peab vorst olema leti peal kohe võttmiseks. Vahel unustatakse midagi kaasa võtta, vahel jääb lihtsalt maha ruumipuudusel jms. Tähtis on, et saab paljude endasugustega kokku ja mõttevahetuse käigus selginevad paljud asjad + vahel ei teatagi, et sinule vajalik jupp kellelgi kodus vedeleb, seda enam kui vajadus mõne vähelevinud isendi jupiga.

Dad.
Vasta
#56

Mina-poiss olnd laadaga küll rahul. Pool üheksa aegu kohale jõudnuna leidsin juba teisel ringil oma rattale karburaatorikatte ning veel poole ringi pärast õige karpa ka. Esimene kord pääle mitmeaastast vindumist, et tahaks ikka minna aga ei saa. Nüüd siis jõudsin ja kohe läks nii häste. Rahul olen ja rõõmus. Tänud tarnijatele.

loll on loll olla.
Vasta
#57

Laatade hindamisel on saanud tavapäraseks, et heaks laadaks loetakse seda, kust endale vajalikud jupid mõistliku hinnaga leitud. Nii olen minagi juba mitu aastat üsna skeptiline olnud laatade suhtes, kuna endale huvipakkuvaid juppe on leidunud väga harva. Seetõttu pole ka taga nutnud, kui mõnikord on jäänud kohal käimata. Seekordne laat oli väga positiivse laenguga, kuna sellises koguses suhteliselt haruldasi sõjaaegse VW juppe pole ammu ette sattunud. Kui ühte konkreetset mudelit on omatud 30 aastat ning kogu aeg on suund olnud maksimaalsele originaalsusele, siis ei tule just tihti ette olukordi, kus leiad jupi, mida pole varem oma silmaga näinudki.

Näiteks karburaatori leidsin küll hoolikalt väljapanduna ning selgelt loetava markeeringuga, kuid müüja ei olnud teadlik, millisele sõidukile see kuulub. Erakordsena oli hind karburaatorile peale kirjutatud. Kui ostutehingu käigus müüja sai teada, millega tegemist, pidasime väikese väitluse teemal, et kui mina hinda alla ei hakanud tingima, siis ei sobi temal ka hinda kõrgemaks tõsta. Müüja rahunes, kui sai aru, et karburaator leiab siiski koha, kus ta ühel hetkel ka vanasõidukil taas tööd hakkab  tegema.

Seetõttu panen südamele, et kui kellelgi peaks kusagil näppu jääma mistahes autoosa, millel tuntud Volkswageni kaubamärk on mitte ringi, vaid hammasratta sees, siis andke julgesti teada. Mina tean hetkeseisuga Eestis vaid kolme sõjaaegsete Volkswagenite harrastajat, kellest kaks ka autod valmis on taastanud/aktiivslet taastamas (üks on Leo Tammiksaar ja teine  allakirjutanu isa). Seega turg nendele juppidele on üsna piiratud. Parem pakkuda otse harrastajale, kui müüa vahendajale.

Indrek
5136991

PS Sarnane huvi on ennesõjaaegse DKW auto ning Fiat 500 (nn Topolino) juppide vastu. Rääkimata sellest, kui kellelgi peaks olema DKW NZ 250/350 esituli, tagatuli või süütekarp kasutuseta seisma
Vasta
#58

peeterpaul Kirjutas:Koduteel mõtisklesin veel endamisi, et korraldajad on geeniused - 30 eek külastaja, eks müügiplatsid maksid ja toitlustajad ka. Kaks korda aastas tuuakse sulle oma  õue (teatud tõenäosusega) defitsiitseid juppe müüa (ei pea ise kuhugi sõitma) ja õhtu lõpuks on korralil pakk sularaha korraldamise  eest taskus pealekauba... Kuludeks siis piletimüüja palgad, kunagi erastatud maa kulud ja aed ümber. Mingist hetkest toodab plats mühinal raha. Kusjuures sularaha... Ütle veel, et kõik vanatehnika fanaatikud on hullud ja rahast vaesed ja konstantselt negatiivse rahavooga.
Seda laata korraldab ametlikult ja kõikide kooskõlastuste ja lubadega MTÜ Eesti Vanamootorrattaklubi "Unic-Moto", kes on 1976. aastal loodud klubi "Unic" motosektsiooni õigusjärglane. Juppide vahetamise üritused toimuvad aastast 1978, algselt olid need Pikaveres. Viimased kümmekond aastat on osalejatelt kogutud maksu, et tagada mingigi elementaarne korraldus - wc-d, viidad, platsi koristus paberimajandus jne. Palka ei ole keegi selle sahmerdamise eest kunagi kellelegi makstud, tööd teevad klubiliikmed ja nende sõbrad/sugulased. Tegu ei ole ärilise ettevõtmisega ja eesmärk ei ole teenida kasumit. Kogu väravas kogutud raha pannakse klubi arvele 221011926253 Hansapangas ja kulusid kaetakse ainult esitatud arvete alusel. Kuna viimastel aastatel on lisaks tõsihuvilistele ka igasugu jolkameid ja muidu nillijaid seda kinnist üritust vaatama tulnud, siis on kogunenud raha natuke rohkem kui seda selle ürituse korraldamiseks kulub. Seega lisaks on toetatud Mootorrattamuuseumit, korraldatud restaureerimiskonverentsi, vanade jalgrataste ja mootorrataste kokkutulekuid ja muid vanamootorrattakultuuri edendavaid üritusi (messidel osalemised, kalendrid jne).
Ürituse tulud on meie klubiliikmete igapäeva sissetulekute kõrval täiesti marginaalsed.
Tagadi Restauraatorite päeva ei hakata reklaamima avalikkusele, ja ausalt öeldes ei oodata sinna inimesi, kes ei suuda anda oma panust tehnikaajaloo jäädvustamisse. Kahjuks käivad seal ka inimesed, kes ei ole kuidagi seotud vanatehnika edendamisega ja nad võtavad isegi oma pereliikmeid kaasa, ummistades sellega parklaid ja takistades huvilistel rahumeelselt vanatehnika teemadega tegelemist.

Seda lihtsalt selgitamise huvides, et miks see üritus on selline ja mitte teistsugune.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#59

Tsitaat:Tagadi Restauraatorite päeva ei hakata reklaamima avalikkusele, ja ausalt öeldes ei oodata sinna inimesi, kes ei suuda anda oma panust tehnikaajaloo jäädvustamisse. Kahjuks käivad seal ka inimesed, kes ei ole kuidagi seotud vanatehnika edendamisega ja nad võtavad isegi oma pereliikmeid kaasa, ummistades sellega parklaid ja takistades huvilistel rahumeelselt vanatehnika teemadega tegelemist.

Seda lihtsalt selgitamise huvides, et miks see üritus on selline ja mitte teistsugune.

Otsustasin ka oma kohalolekuga laata austada.Võtsin isegi naise kaasa, häbenen nüüd küll väga.Lolli peaga mõtlesin, et kui autoga niikuinii tulen, siis pole vahet, et mitu inimest autos on, ega parklaruum sellega vähene.Endale küll midagi huvitavat ei leidnud, kuid sain inffi ja ideid.Samas ei mõista, et kuidas annab laadal müüdud tankitõrje miin panuse vanatehnikasse? Kas laseme midagi õhku, et teised juppe saaks kilomeetri ulatusest korjata?Kui rääkida vanatehnikast, siis kas tubli 60-70 % inimestest jääks aia taha? Ja kuidas on seotud antikvariaadikaupmehed tehnikaga, samuti kartulid-vorstid?
Minu arust oli ok üritus, kuigi mõni asi ei läinud küll vanatehnikaga kokku, mis seal müüdi, kuid see pole ei minu, ega külastajate süü, et asi ehk väheke laialivalgunud on. Samas oli teistest riikidest palju müüjaid ja ostjaid. Las olla nii nagu on.

Sõidame suurtega...
Vasta
#60

Piibur Kirjutas:Seda lihtsalt selgitamise huvides, et miks see üritus on selline ja mitte teistsugune.

Lp. kod. Piibur - üdini ammendavast selgitusest hoolimata lubage korraldajaid (ja seega sealhulgas Teid) geeniusteks nimetada. Hinnangul puudub igasugune halvustav tagapõhi. Skeem ise on lihtsalt geniaalne - järjekordne näide ilma de jure tunnustamiseta de facto liidri staatuse omandanud protsessist. Ja lubage ikka naised ka kaasa võtta - aitate ehk lahutuste arvugi vähendada...

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne