27-09-2007, 00:59 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 27-09-2007, 01:23 AM ja muutjaks oli valdo.)
miniest Kirjutas:impalaSS Kirjutas:selline mosseKas Mosse saaks viia Järva-Jaani, et enam rohkem ei laguneks.
2 aastat seisnud tervena, nüüd esiklaas puruks ja uksi on painutatud
Vöi on see utoopia?
Tulgem mõistusele...
Järva-Jaani varjupaik on minu arvates üsna väärtuslik ja teretulnud algatus - päästa ja koguda kokku valdav enamik nõukaaegsete autode erinevaid mudeleid ja esitada seda eksponeeritud ja elementaarselt korrastatud kujul - kuid selliseks ülevaatekollektsiooniks peaks nimetet paik siiski ka jääma. Meil ei ole mõtet tekitada sinna või kusagile mujale tüüp-sigullide-mossede vrakkide kollektsiooni või lihtsalt vanaraualadu. On mingi mudel seal juba olemas, ei ole mõtet teist samasugust kõrvale enam tekitada - vast ehk juhul, kui uus on paremas seisukorras ja siis loobutakse vanast.
Olgem ausad - tegu on üsna uue autoga ja mitte eriti haruldase mudeliga. Ja väliselt juba rüüstatud vrakiga. JJ-l on selline mudel olemas, samuti ka paljudel huvililistel-kaasfoorumlastel. Kas on mõtet sellises olukorras romu JJ terve kõrvale soetada? Vast mitte... kui, siis minu arvates vast ainult varuosadoonoriks, ei enamaks. Jagan jätkuvalt JJ entusiastide arvamust, et seal eksponeeritavad autod võiks vähemalt väliselt komplekteerida-korrastada, mida seal ongi tehtud, samuti esteetiliselt eksponeerida. Üks selline uus mosse ei ole esiklaasi ja uste vahetamise vaeva lihtsalt väärt, samal ajal kui väärtuslikumad eksponaadid on JJ-s (veel) korrastamata - iseasi, kui see oleks viimane või üks viimaseid selliseid mudeleid Eesatimaa peal, seda ta aga pole...
Teiseks - sellise autovraki äravedamisel on alles viimane küsimus, et kuhu. Esimene küsimus on siiski - kellelt? Me elame siiski puutumatu eraomanduse maailmas, kus me lihtsalt ei või suvalist seisvat või vedelevat (sh ka osalt rüüstatud) autot ilma omanikuga kokkulepet saavutamata ära viia või omastada. Kui minu vedelev auto kellelegi (nt alevi või linna heakorrakomisjonile) ette ei jää ja maaomanik selle seismise vastu tema maa peal mitte kuidagi ei ole, siis las seisab. Ja keegi ei tohi ilma minu loata seda puutuda. Võtame Läänemaailma eeskujud - Soomes näiteks eduka lauljategevusega endale 1960ndatel nime ja raha teinud härrasmees kogus niiviisi kokku ühe auto asemel sadu. Spetsiaalsele laoplatsile. Ja alles peale tema ärakutsumist maisest maailmast Jumala juurde tekkis ta pärijatel, kellele selline erakogu enam huvi ei paku, müügisoov, mida hetkel ka realiseeritakse.
Loomulikult on Sinul (ja kõigil kaasfoorumlastel) võimalik see auto vast põhimõtteliselt päästa, kui see Sulle väga hinge läheb. Usun, et tõsiteaduslik huviline saab teada selle asukoha, uurib välja omaniku, lepib temaga raha osas kokku, viib auto endale jms. Kui Sul on vaba mõnikümmend tuhat krooni, siis võid sellise aktsiooni põhimõtteliselt ette võtta. Aga ära unusta, et midagi peab sest autost ka edasi saama! Mis saab paremaks, kui see sellises poolrüüstatud olekus auto lihtsalt maandub ühest laheda taeva alusest platsilt teisele? Ja mõnikümmend tuhat krooni on väikese kuuri/sara/garaaži ehitamisel üli-üli-miinimumsumma...
Mina ehk leiaksingi selle auto päästmiseks mõnikümmend tuhat krooni, iseasi on, kas ma loeksin seda sellele autole kulutamist väärtuslikuks investeeringuks. Ise leian, et ei... minu erakogus on palju väärtuslikumaid asju, millele seda raha on vaja ja millele ma selle kulutangi. Ükskõik siis, kas restaureerimisele või säilitamistingimuste tagamisele.
Nüüd siis teine küsimus - kuhu? Muide üks põhjus, miks ma hetkel mingit sõidukit ei restaureeri ja miks mu Pobigi üle aasta jälle pooleliolevana seisab, on just nimelt hoidmis-säilitamistingimuste parandamise soov - ma tahan, et kõik mu vähegi väärtuslikud isendid/projektid seisaksid siiski ilmastiku eest kaitstult hoonetes, mitte lageda taeva all. Hetkel ongi olukord selline, et olen tegevuses ehitustöödega... alles siis, kui olen enda erakogu jaoks ehitanud piisaval hulgal vajalikke hooneid, naasen ma restaureerimistegevuse juurde... kõigile kaasfoorumlastele soovitan sama.
Ja kui Te otsustate siiski säilitada oma projekte-doonoreid lageda platsi peal, siis teadke, et seisvad-roostetavad-nõgestuvad autoromud kusagil tänavaäärtes, majade ümber jm vaadeldavates kohtades on (vähemalt enamike normaalsete inimeste jaoks) äärmiselt ebaesteetiline vaatepilt. Vaevalt on Teie abikaasad-pruudid-emad-vanaemad vaimustunud vaatepildist, kus majauksest välja astudes vaatab vastu autoromula või vanarauaplats.
Ja kui lähikonnas tegeldakse veel peenamaa harimisega, on nendega tegelejad tavaliselt valmis nõgeseseemne-kasvatuse pidaja (loe: seisva autoromu või lageda taeva aluse kolajupihunniku omaniku) koos saba ja sarvedega nahka panema... Seda olenemata seisva projekti unikaalsusest. Jällegi - mõelgem hoonetele...
Kui hoonet ei saa/jõua ehitada või ei mahu kõik varuosadoonorid sinna ära, siis vanatehnikahobiga kui ülimalt spetsiifilise asjaga tegelemine eeldab miinimumina siiski spetsiaalse eraldatud hoiuplatsi rajamist, mis jääb normaalsete inimeste vaate- ja tegevusväljast eemale. Ehk siis see võiks asuda avalikest käidavatest paikadest a la tänavatest, majahoovidest jm eemal või siis peaks olema neist visuaalselt (taraga, hekiga, hoonetega vm moodi) eraldatud. Mõelge muide ka sellele, enne kui hakkate oma majahoovidesse vrakke kokku tassima.
Loomulikult, lp kaasfoorumlased, otsus on Teie, kuid mina leian, et sellelaadsed autod, nagu pildil kujutatud, ei ole pimesi päästmist väärt. Ja üldse - päästmiseks võiks nagu nimetada tegevust, kus päästetud objekti tingimused siiski vast paranevad...
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.