04-09-2006, 22:02 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 04-09-2006, 22:05 PM ja muutjaks oli 41Degree.)
Juba natuke vaibunud teemat ajendas mind jälle üles soojendama äsjased kogemused liiklusest. Nimelt kogemused vöötrajal. Ilma liialdamata, mul on kolm korda viimase kuu aja jooksul üle varvaste jäetud sõitmata. Nii umbes 10 cm-ga.
Lühidalt juhtumid (kõik siis Tallinnas):
1. Augusti algupoolel: tulen mina Jannseni peatuse juures üle tee (suund apteegi poolt Laulu tn poole), roheline tuli jalakäijale põleb fooris nii otse minu ees kui ka ohutussaare taga, autod seisavad vasakut kätt punase tule taga. Mittekohalikele selgituseks, et tegu on kaheosalise reguleeritud ülekäiguga, keskel umbes meetrilaiune ohutussaar. Ja kui mina just hakkan nimetet saarekselt tegema esimest sammu teisele teepoolele (olles muuseas eelnevalt veendunud, et PAREMALT lähenevad sõidukid on peatunud ja minu jaoks põleb roheline tuli), tuleb VASAKULT ehk läbi vastassuunavööndi üks kuradi kiimas buumerimees oma uue 7-daga. Ja mina nägin teda enda eest mööda välgatamas siis, kui mul oli jalg juba õhus sõiduteele astumiseks. Ja see jalg maandus täpselt sinna kohta, kus sekundikümnendikke tagasi oli olnud miskise rikkuri sara jalavarjud. Selle peale ütles minu närvisüsteem isegi sellise "lahenduse" üles, et ma ei jõudnud isegi ühemõttelist sõrmekombinatsiooni tagatulede suunas näidata.
2. Lastemaailma maja kõrval üle Pärnu mnt tulemine, suund pargi poolt Lastemaailma poole. Vabaduse platsi poolt tulevad kaks rida annavad ilusti teed, ka Viru ringi poolt tulevad kaks esimest rida, küll aga on seal ka veel ühissõidukirida. Ja kui üks mersuga taksomees oli juba jäänud mind ja veel paari inimest läbilaskvate autode taha peaaegu seisma, mõtles ta ümber, et sellel m***il on nii kiire, et ei saa oodata, seejärel raksti ühissõidukireale, lapats põhja. Jällegi oli vahe minu kõhu ja tema peegli vahel mitte rohkem kui 15 cm. See tähendab ühte kiiremat sammu...
3. Tänane, viimne piisk karikasse. Seesamane Jansa ülekäik, sama suund, koht aga see esimene saareke, mis on Laagri poole kulgeva ja paremale pöörava suuna "vahel". Mul juba pikast päevast kopp ees, mõtlesin, ah, mes siin ikka, Vabakas pikalt-laialt tühi, lähen üle hoolimata punasest. Siis märkan, et minu kõrval seisab (tõenäoliselt) kõrvaloleva muusikakooli esimese klassi tüdrukutirts, ühes käes viiulikohver, teisest nosib jäätist. Minul mõte, et no kindlasti ei saa lapsele niimoodi eeskuju näidata, ja ootan rohelist. Märkan, et vasakult tulev sõidusuund on juba punaseks läinud, mõtlen, et varsti peaks saama. Ootan, no ei tule mulle rohelist. Aga ootan ikka. Siis näen silmanurgast, et mulle läks roheline tuli põlema, aga tüdruk ei lähe veel teele, vaid uurib kuskil kauguses midagi. Ma ka vaatan, et ehk midagi põnevat, ja nagu selgub sekund hiljem, see midagi (millest ma lõpuks aru ei saanudki) võib-olla päästis meie mõlema elud. Sest üks kuradi golfimees oma ülitjuunitud ja väga vingete P.I.T. kleepsudega sõitis jällegi minu varvastest (mis olid kõnnitee peal) umbes 10 cm kauguselt mööda. St, pool sammu ja... ei tahagi mõelda, kiirus oli oma 40-45kmh tal. Muuseas, ma ei näinud seda va Golfi, sest üks liiklusmärk on tõstetud täpselt silmade kõrgusele. Aga kogu selline olukord tekkis sellest, et üks t*rapea ei pidanud juba 8-10 sekundit (48 kmh=15m/s; seega 120-150 m enne juba oli näha PUNANE) põlenud punast tuld mikski. Ja siin ei saa öelda seda ju ka, et heleroosa oli.
Eelnevatest juhtumitest lähtuvalt mõtlesin ma, et selliseid vendi oleks täitsa lõbus "käepäraste" vahenditega karistama hakata. Sellise mõtte andis mulle umbes meetrine, natuke jalutuskepi moodi, konksus otsaga vihmavari. Et näiteks peatuma peaks motiveerima see, kui sellesamase vihmavarjuga täiest jõust lajatada TAHTLIKULT (nagu eelnevad juhtumid) üle varvaste sõitvate sohvrite esiklaasi. Politseile seletaks seda mina aga oma nägemust moodi puhtsüdamlikult, nii nagu mina seda asja näen: see on enesekaitse. Sellepärast, et kui mind rünnatakse tahtlikult pooleteise tonni metalliga kiirusel 50 kmh ja 100 kW-ga, siis mul peab olema vähemalt mingisugunegi õigus end kaitsta.
Tõenäoliselt oleks ka lööja kätel "natuke" ebameeldiv, aga minu arvates oleks see seda väärt.
Jah, ma tunnistan, et see mitte ei lahenda probleemi, vaid tekitab neid veel juurde, et esmane soov oleks siiski ELLU JÄÄDA, alles siis hakata va kultuuriga tegelema.
Tänud kõigile, kes selle pika-pika üllitise läbi viitsisid lugeda,
Joonas Tallinast,
kardab.
EDIT: igaks juhuks kõikidele kahtlejatele: tegemist ei ole õudusjutuga. Kahjuks on selline igapäev, tegelikkus. Need lood ON elust enesest.
Lühidalt juhtumid (kõik siis Tallinnas):
1. Augusti algupoolel: tulen mina Jannseni peatuse juures üle tee (suund apteegi poolt Laulu tn poole), roheline tuli jalakäijale põleb fooris nii otse minu ees kui ka ohutussaare taga, autod seisavad vasakut kätt punase tule taga. Mittekohalikele selgituseks, et tegu on kaheosalise reguleeritud ülekäiguga, keskel umbes meetrilaiune ohutussaar. Ja kui mina just hakkan nimetet saarekselt tegema esimest sammu teisele teepoolele (olles muuseas eelnevalt veendunud, et PAREMALT lähenevad sõidukid on peatunud ja minu jaoks põleb roheline tuli), tuleb VASAKULT ehk läbi vastassuunavööndi üks kuradi kiimas buumerimees oma uue 7-daga. Ja mina nägin teda enda eest mööda välgatamas siis, kui mul oli jalg juba õhus sõiduteele astumiseks. Ja see jalg maandus täpselt sinna kohta, kus sekundikümnendikke tagasi oli olnud miskise rikkuri sara jalavarjud. Selle peale ütles minu närvisüsteem isegi sellise "lahenduse" üles, et ma ei jõudnud isegi ühemõttelist sõrmekombinatsiooni tagatulede suunas näidata.
2. Lastemaailma maja kõrval üle Pärnu mnt tulemine, suund pargi poolt Lastemaailma poole. Vabaduse platsi poolt tulevad kaks rida annavad ilusti teed, ka Viru ringi poolt tulevad kaks esimest rida, küll aga on seal ka veel ühissõidukirida. Ja kui üks mersuga taksomees oli juba jäänud mind ja veel paari inimest läbilaskvate autode taha peaaegu seisma, mõtles ta ümber, et sellel m***il on nii kiire, et ei saa oodata, seejärel raksti ühissõidukireale, lapats põhja. Jällegi oli vahe minu kõhu ja tema peegli vahel mitte rohkem kui 15 cm. See tähendab ühte kiiremat sammu...
3. Tänane, viimne piisk karikasse. Seesamane Jansa ülekäik, sama suund, koht aga see esimene saareke, mis on Laagri poole kulgeva ja paremale pöörava suuna "vahel". Mul juba pikast päevast kopp ees, mõtlesin, ah, mes siin ikka, Vabakas pikalt-laialt tühi, lähen üle hoolimata punasest. Siis märkan, et minu kõrval seisab (tõenäoliselt) kõrvaloleva muusikakooli esimese klassi tüdrukutirts, ühes käes viiulikohver, teisest nosib jäätist. Minul mõte, et no kindlasti ei saa lapsele niimoodi eeskuju näidata, ja ootan rohelist. Märkan, et vasakult tulev sõidusuund on juba punaseks läinud, mõtlen, et varsti peaks saama. Ootan, no ei tule mulle rohelist. Aga ootan ikka. Siis näen silmanurgast, et mulle läks roheline tuli põlema, aga tüdruk ei lähe veel teele, vaid uurib kuskil kauguses midagi. Ma ka vaatan, et ehk midagi põnevat, ja nagu selgub sekund hiljem, see midagi (millest ma lõpuks aru ei saanudki) võib-olla päästis meie mõlema elud. Sest üks kuradi golfimees oma ülitjuunitud ja väga vingete P.I.T. kleepsudega sõitis jällegi minu varvastest (mis olid kõnnitee peal) umbes 10 cm kauguselt mööda. St, pool sammu ja... ei tahagi mõelda, kiirus oli oma 40-45kmh tal. Muuseas, ma ei näinud seda va Golfi, sest üks liiklusmärk on tõstetud täpselt silmade kõrgusele. Aga kogu selline olukord tekkis sellest, et üks t*rapea ei pidanud juba 8-10 sekundit (48 kmh=15m/s; seega 120-150 m enne juba oli näha PUNANE) põlenud punast tuld mikski. Ja siin ei saa öelda seda ju ka, et heleroosa oli.
Eelnevatest juhtumitest lähtuvalt mõtlesin ma, et selliseid vendi oleks täitsa lõbus "käepäraste" vahenditega karistama hakata. Sellise mõtte andis mulle umbes meetrine, natuke jalutuskepi moodi, konksus otsaga vihmavari. Et näiteks peatuma peaks motiveerima see, kui sellesamase vihmavarjuga täiest jõust lajatada TAHTLIKULT (nagu eelnevad juhtumid) üle varvaste sõitvate sohvrite esiklaasi. Politseile seletaks seda mina aga oma nägemust moodi puhtsüdamlikult, nii nagu mina seda asja näen: see on enesekaitse. Sellepärast, et kui mind rünnatakse tahtlikult pooleteise tonni metalliga kiirusel 50 kmh ja 100 kW-ga, siis mul peab olema vähemalt mingisugunegi õigus end kaitsta.
Tõenäoliselt oleks ka lööja kätel "natuke" ebameeldiv, aga minu arvates oleks see seda väärt.
Jah, ma tunnistan, et see mitte ei lahenda probleemi, vaid tekitab neid veel juurde, et esmane soov oleks siiski ELLU JÄÄDA, alles siis hakata va kultuuriga tegelema.
Tänud kõigile, kes selle pika-pika üllitise läbi viitsisid lugeda,
Joonas Tallinast,
kardab.
EDIT: igaks juhuks kõikidele kahtlejatele: tegemist ei ole õudusjutuga. Kahjuks on selline igapäev, tegelikkus. Need lood ON elust enesest.