Toyota Corona Mark II 1973
#1
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et 2004. aasta suvel vedas Mosumees mind kaasa Automoto Foorumi kokkutulekule Jänedal. Seal ma esimest korda seda tol ajal Redeagle’ile kuulunud Toyotat nägingi. Sügisesel Järva-Jaanis toimunud kokkusaamisele sõitsin ma juba tolle auto tagaistmel ning kui sama aasta oktoobris Redeagle mulle seda autot müüja pakkus, ei mõelnud ma just kaua. Tõsi, Jaapani autode fänn ma just polnud ning tegelikult oli mu plaanis endale hoopiski EMW 340 soetada, kuid... too Toyota veenis mind ümber.

Nüüd autost veidikene lähemalt. Tegemist siis Toytota Corona Mark II mudeliga RX12 (ilmselt STD ehk standardvariandiga), täpsemalt selle 1. seeriaga, mida toodeti 1972. aastast 1973. aasta augustini. Algselt varustati need 2-liitrise 18R mootoriga (1968 cm³,  86–89 hj ehk 64–66 kW), mis minu auto puhul on aga asendatud veidi hilisema, 1975–1981. aastal toodetud 18R-U mootoriga (mõeldud pliivaba bensiini jaoks, 100 hj ehk 75 kW).

   

Koos eelpoolmainitud autoga sain ma varuosadeks kaasa ka teise Toyota Corona Mark II-e, mille puhul oli tegemist mudeli RX12 (ilmselt DLX ehk De Luxe) 2. seeriaga, mida toodeti 1973. aasta augustist 1974. aastani. Et masin on samuti küllaltki komplektne, pole mul ilmselt südant seda vaid doonorina kasutada ning loodan, et näiteks ülejärgmisel suvel suudan ka seda taastama hakata.

   

Teinud talveks veidi korrosioonitõrjet, sai 1973. aasta mudeliga aastakene sõidetud, kusjuures vahetamist vajasid vaid esirattalaager ja sidurimansett. Ega auto üldilmelgi suurt viga polnud, kuid lähemal vaatamisel võis roostet siiski siit ja sealt leida.

              

Nii küpses plaan auto talveks mõne meistrimehe kätte remonti anda, kuid paraku ei viitsinud taolise vana „panniga” keegi jännata. Küllap on lihtsam ja tulusam uuel autol avariis kannatada saanud plekk sirgeks lüüa ja selle eest mõningad tonnid tasku pista... Et endal sooja garaaži polnud, sai remont järgmise suveni edasi lükatud.
Vasta
#2
Vanad jaapanlased on väga hea teema! Edu sulle nii ilusa auto puhul.
Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#3
Keretööde tegijatega on tõsine probleem jah. Kui isegi võtavad ette siis keegi ei garanteeri, et ülejala ei tehta (stiilis "ah nii vanale käib kah"). Võib-olla kuskil kaugemal, Viljandis või Võrus viitsitakse veel teha, aga Tallinna ümber on lootusetu.

Edu!
Vasta
#4
Minu retsept Sulle mees ! Smile
Endale ka meeldib õudsalt Corona Mark 2, eriti selle esi- ja taguosa pärast Smile
Vajad enda autost pilte ? Saame kokkuleppele ! Küsi varajasemaid töid.
Vasta
#5
Kas seda neljarattalist sõpra võib kohata aegaajalt pirita linnaosavalitsuse maja juures seismas? Kui ei siis tea et seal kandis on sul mõttekaaslasi kui ja siis palju õnne ja pikka sõprust teile.
Siin kasvab eesti meeste sugu ja sammub vabadusele, siin kasvab priskelt eesti neiu ja sirgub eesti mehele!
Vasta
#6
Enne kui restaureerimistööde kirjeldamisega jätkan, vastan dworkinile – tegemist just selle sama masinaga, mis Pirital linnaosavalitsuse ees seisab. Samas on teretulnud iga teade veel mõne Eestis asuva Toyota Corona Mark II kohta, olgu see siis mis seisukorras tahes.

Nüüd siis restaureerimistöödest. Saabus selle aasta kevad ning ma asusin uuesti otsima kedagi, kes mulle kasvõi veidikenegi nõu ja jõuga appi tuleks, sest väheste kogemiste tõttu ei julenud ma päris üksinda asja kallale asuda. Õnnelik juhus viis mind kokku endise naabrimahe Suleviga, kes mitmeid Arvo Haugile kuuluvaid mootorrattaid taastada aidanud. Mingi Soome tööots oli tal vett vedama läinud ja nii oligi ta tagasi Tallinnas.
11. juunil 2006. aastal saigi tööga pihta hakatud. Võtsime eesmärgiks auto roostest puhastada ja sellele mõne nädalaga viisakam väljanägemine anda. Alustasime tööd auto esiotsast ning mõne tunnise rahmeldame järel nägi auto välja selline.

   

Varsti selgus, et peaaegu kõik minu naabrid on üllataval kombel samuti suuremal või vähemal määral vanasõidukitehuvilised. Uudistajaid kogunes rohkesti ning igal ühel oli neist ka oma arvamus, mida autoga ette võtma peaks. Mõned soovitasid piirduda vaid iluraviga, teised jälle põhjalik kapitaalremont ette võtta. Pildile õnnestus jäädvustada paraku vaid üks uudistaja.

   

Kuigi andsin endale aru, et ehitan igapäevasõidukit, mitte musta numbri väärilist muuseumieksponaati, kippus ka minu arvamus järjest enam kapitaalremondi kasuks langema. Vaatasin autot siit ja sealt ning leidsin, et kui juba kord tegema hakata, siis teha nii, et ka ise asjaga rahule jääd. Pole ju mõtet autot väljast vahade ja lappidega läikima hõõruda, kui kapotialune näeb välja selline, nagu siin pildil näha. Selline aga see just paraku oli...

   

Võtsime uueks eesmärgiks kahe kuuga auto juures kapitaalremont läbi viia ning paari päeva pärast oligi suurem osa lahtikäivatest osadest auto küljest kadunud. Ning nagu selgus, olime me teinud ainuõige otsuse. Eelmine remont või remondid olidki piirdunud just auto „fassaadiga” ning iga tihendi või lahtivõetud osa alt ilmus nii roostet kui ka pisemaid auke.

          

Seetõttu sai välja visatud ka enamus salongist, sest ka seal võisid meid oodata ebameeldivad üllatused. Õnneks oli auto põhi aga kõva ning kõik piirdus vaid pindmise roostega.

   
Vasta
#7
väga kena projekt ja väga ilus masin
isegi himustaks sellist aga hetkel kitsas käes sest pooleli on mul veel 2 projekti ja ei raatsi veel kolmandat mädanema osta , võibolla siis kui 1 valmis saan
Vasta
#8
eno Kirjutas:...
Võtsime uueks eesmärgiks kahe kuuga auto juures kapitaalremont läbi viia
...

Ainult jõudu, kogemustest võin väita, et asjad on enngi kontrolli alt väljunud, päevadest saavd kuud jne.
üks näide: http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=8972
plaanis oli vaid raamitala vahetus Wink

terv.
hulgus@2xNissan ja 2xToyota.
Vasta
#9
Esmalt vastuseks Hulgusele – too soov kahe kuuga kapitaalremont läbi viia, osutus ka mul vaid unistuseks. Tööd pole lõppenud veel tänasekski ning suuremad salongitööd (põrand, istmed jms) jäävadki vist järgmist kevadet ootama.

Nüüd aga järgnenud töödest-tegemistest. Lisaks halbadele uudistele oli ka õnneks positiivseid üllatusi. Kohad, mida me kõige enam kartsime – uste ääred, karbid ja tagumiste poritiibade alaosad – osutusid terveteks ja tugevateks. Nimelt oli keegi „taibu” need katnud mingi mastiksilaadse möginaga ja sellele peale värvi pannud. Kui niiskus sinna vahele puges, hakkaski kõik kestendama ja mingit ebamäärast löga välja ajama. Kui me kogu selle jama olime maha sulatanud ja kraapinud, ilmus nähtavale aga kena haljas plekk. Seega tuli mõnes mõttes toda „taibut” isegi tänada.

   

Nii selgus, et suuremaid keevitustöid vajasid vaid kapoti ja pagasiluugi alune, esipõll ning esiporitiibade alumised nurgad. Mis viimastesse puutub, siis olid neile saatuslikuks saanud autole paigaldatud logarid. Nimelt jooksis esiklaasi ees olevatesse tuulutusavadesse kogunenud vesi mööda vastavaid avasid ja nende otsa paigutatud voolikuid (originaalid) just esitiibade uksepoolsetesse nurkadesse ning tänu logaritele sinna jäigi.

   
Vasta
#10
Niisiis alustasime restaureerimistöid. Naabrimees Sulev asus auto kere kallale, minu ülesandeks jäi esialgu kõikvõimalike releede, jagajate ja muude mootoriruumis asuvate jubinate puhastamine ja värvimine. Siinkohal sai võetud eesmärgiks kõigi kasvõi veel enam-vähem loetavate kirjade ja firmamärkide säilitamine.

   

28. juuniks jõudsime asjaga nii kaugele, et alustasime esimesi kruntimise ja värvimise töid. Otsustasime, et kõigi n-ö sisemiste pindade osas püüame hakkama saada koduõuel ning värvimistöökotta suundume vaid kere väliseks värvimiseks. Arvo Haugilt õnnestus laenata korralik kompressor koos survepaagi ja Itaalia päritolu värvipüstoliga, mille eest talle siinkohal veelkord suured tänud!

          

Omamoodi probleemiks kujunes värvitooni valimine. Hetkel oli auto oranžikas-kollane, meenutades veidi omaaegseid linnaliini Ikarusse. See värv ei meeldinud mitte. Pealegi polnud tal ka originaaliga mingit pistmist. Et auto oli ilmselt juba varemalt mingeid remonte üle elanud, tuli päevavalgele ka mürkrohelist ja luitunud kollakas-rohelist, millest viimane auto algseks värviks osutus. Paraku ei äratanud ka too originaalvärv meis erilist vaimustust ning seetõttu asusime Internetist uurima pilte, millist kollast värvi tol ajal veel Toyotate juures kasutati. Lõpuks leidsime ühe 1975. aastast pärineva helekollase tooni, millest ka justkui veidi rohelist läbi kumas. Selle juurde otsustasimegi jääda, sest mingit tänapäevast erk- või neoonkollast me kasutada ei tahtnud. Seega pidi kogu auto värvilahendus saama toonides kollane-must-hõbe, millele salongis lisandus kuldpruun. Päev, mil esimesed proovivärvimised mootoriruumis tehtud sai, oli 11. juuli.

   

Mootoriruum värvitud ja värv kuivanud, asusin ma tagasi kruvima taastatud-restaureeritud osi. Et juhtmekimpude ühendamiseks oli algselt kasutatud musta isoleerpaela (mis nüüdseks kohati üpris räbaldunud oli) kasutasime ka meie sama meetodit. Tõsi, täpselt sama laiust isoleerpaela meil leida ei õnnestunud ja seetõttu läks käiku veidi kitsam variant.

   

20. juuliks hakkas mootoriruum juba ilmet võtma  Remondi alustamisest oli möödunud kuu ja 9 päeva ning seetõttu tundus kõik veel kontrolli all olevat. Ka ilm oli meid lausa erakordselt soosinud, sest nii sooja ja kuiva suve poleks julgenud oodatagi...

   
Vasta
#11
oioi.vaatan ja imestan.tõsiselt tubli ettevõtmine.minu mazda tahaks ka kangesti sellist uuenduskuuri Big Grin
Vasta
#12
Ringo masinast hakkab saama päris selline, mida enam müüa ei tasu. Väga mõnus vaadata nii tõsist tööd - eriti veel, kui teada, kui kena see masin reaalsuses ilma roostetäppideta välja nägi Smile
kas "auguvabad" uksepolstrid on olemas? Kollane oli ju seda "datsuni-kõlarihaigust" põdenud. Tolle aja japside tüüpiline "viga"? Smile

jõudu,
teet
insenerlik lähenemine: kui suurusjärk on õige, on kõik korras
Vasta
#13
paar igihaljast know-how küsimust:
kas plekk oli enne värvimist haljas, või jäi kuhugi ka originaalvärvi kiht alles?
millist kruntvärvi on kasutatud (ja kas krundi all on veel midagi)?
millist kattevärvi on kasutatud?
kas põhja alla läks lihtsalt värv või mastiks(ilaadne asi) või värv + mastiks?
Vasta
#14
Viimaks ometi õnnestus taas vaba aega leida ja oma Toyotast mõni rida paberile panna.
Esmalt mõned vanad võlad ehk vastamata jäänud küsimused.

Mis puudutab foorumlase „13piisab” küsimust uksepolstrite ja kõlariaukude kohta, siis pärast mõningast arupidamist otsustasime me läbi ajada nonde vanade originaalpolstritega ning kõlariaukudesse lihtsalt uued kõlarid paigaldada. Ka Soomes lisatud jalapuhastusmatid tuli oma kohtadele jätta, sest nendegi all oli nahk kohati rebenenud. Miks me just sellise otsuse langetasime, püüan täpsemalt seletada siis, kui salongitööde juurde jõuan.

„TeeTL” arupärimistele ka mõned lühivastused.
Kohtades, kus originaalvärv või ka too hilisem värv korralikult pleki küljes kinni olid ja mingit roostet ei ilmnenud, ei hakanud me värvikihte eemaldama. Nii näiteks jäi katus suures osas vana värvi alla. Roostest kahjustatud või ka muidu kahtlased kohad sai haljaks nühitud, kusjuures põhilises osas toimus see täieliku käsitööna – ei mingeid liivapritse ega pöörlevaid terasharju. Tõsi, paaris kohas sai viimaseid siiski kasutatud, nagu ka lihvmasinat (või kuidas toda aparaati nimetada, mis liivapaberit enda all väristab).
Kruntvärvina sai kasutatud Laki tänava „Kemiflora” poest ostetud ja Poolas toodetud „Novol Professional Acryl Fillerit”.  Kui esimene purgitäis otsa lõppes ning me parasjagu ei viitsinud Piritalt Mustamäele sõita, sai kohalikust poest ostetud firma „Motip” halli aerosoolkrunti. Paraku ei kõlvanud see võrreldes „Novoliga” kuhugi, sest kippus pidevalt jooksma ning ka katmisomadused olid märgatavalt kehvemad. Võimalik, et tegelikult polnud tollel „Motipi” aerosoolkrundil endal ehk suuremat viga midagi (näiteks sama firma musta aerosoolvärvi-akrüüllakki kasutasin ma väiksemate osade restaureerimisel edukalt) ning kõik puudujäägid oli tingitud vaid aerosoolipudeli ja korraliku värvipritsi pihustusvõimete erinevusest? Igal juhul ei hakanud me rohkem eksperimenteerima ning jäime edaspidi „Novoli” kruntvärvi juurde kindlaks.
Mis kattevärvi puutub, siis segati see valmis samuti Laki tänava „Kemiflora” poes. Lähtematerjaliks olnud komponentide päritolu ma kahjuks ei tea.
Et põhi oli suhteliselt korralik ning mingi mastiksilaadse asjaga kaetud, ei hakanud me seda esialgu haljaks kraapima. Piirdusime vaid sildade, kardaani jm taoliste osade värvimisega ning siin sai kasutatud musta „Hammerite’i”. Otsustasime, et võtame põhja hiljem tõsisema vaatluse alla ning ilmselt jääb see töö järgmise aasta kevadesse.


Et jutt juba lähemalt värvimistöödele läks, siis veel ühest ebameeldivast üllatusest. Nagu eespool mainitud, oli auto ilmselt mingi avarii üle elanud ja endale mõned uued plekid külge saanud. Nii ei leidnud me originaalvärvi ei parempoolse esiukse kui ka esitiiva juurest. Tolle avarii käigus oli ilmselt ka kapott kannatada saanud ning siin olid tolleaegsed ”restauraatorid” taas oma insenerimõttel lennata lasknud. Nimelt oli kapoti kannatada saanud parempoolset nurka tasandatud mingi EPO-taolise asjaga ning sellele kohe kattevärv peale lastud. Õnneks avastasime me nende kuriteo kapotiäärt roostetäppidest puhastades, sest vastasel korral oleks uus kattevärv võinud suurema tuule korral koos vana värviga lihtsalt kapotilt minema lennata. Ime, et too värv seal üldse niikaua püsinud oli. Tuli see ju pahtlilabidaga urgitsedes üpris suurte latakatena nagu munakoor maha.

Paralleelselt nokitsemisele mootoriruumis ning kere lihvimisele ja kruntimisele, käisid tööd ka salongis. Või õigemini kohas, kus kunagi salong oli asunud. 21. juulil jõudsime viimaks nii kaugele, et saime ka seal värvipritsi tööle panna ning õhtuks oli pilt juba päris kena. Oma kätetööd vaadates hakkas isegi kahju, et kogu seda vaeva vaid see foto meenutama jääb. Põrandakate ja istmed varjavad ju auto lõplikul valmimisel kogu meie nädalapikkuse töö, kui just ukseääri mitte arvestada.
Veel on siinselt fotolt hästi näha auto kirev värvigamma. Ukse sisekülgedelt paistab originaalvärv (mida ei leidu parempoolsel esiuksel), katuselt aga Readeagle’i-aegne oranžikas värvitoon. Lisaks uus helekollane kattevärv, must „Hammerite” ning muidugi hall kruntvärv...

   

Jätkusid tööd mootori juures ning „uusi” vidinaid lisandus sinna iga päevaga: veepump ja generaator, sisse- ja väljalase, kõikvõimalikud voolikud jne.

   

Kui küljes olid ka karburaator, õhupuhasti ja radiaator ning poest koju toodud uus aku, võiski üle kuu aega seisnud mootori taas käima panna. Paraku meenutas selle hääl aga küll rohkem traktori kui auto oma, sest enamus heitgaase välus mitte summutist, vaid sisse- ja väljalaske vahelt.  Ning ka summuti ja väljalaske vahelt tuli üht-teist.

   

Niisiis polnud vanad tihendid talunud vahepealset lahtikiskumist. Ilmselt tuli uued tihendid meisterdada ja nii me metallasbesti otsinguid alustasime. Paraku ei leidnud me seda ei enda ega ka naabrite garaažist ja nii viis tee meid poodi. Asbesti polnud sealgi, küll aga lademetes mingit pastat, mis just taoliste lekkimiste peatamiseks mõeldud. Asbest pidigi „eilne päev olema” ning nii saigi pisike tuub käes koju tagasi kõnnitud. Karburaator maha, sisselase maha, väljalase maha, kõikjale pastat ning uuesti kokku tagasi. Ja tõsi, mootori hääl oligi selline, nagu oleks see just eile konveierilt tulnud...
Soovitaks imepastat teistelegi, kui ma selle nime teaks. Nimelt lendas see paari nädala pärast suure kaarega prügikasti ja seda pärast autoga tehtud esimest lühikest ringsõitu. Koju jõudes tegi auto veelgi hullemat häält kui enne ning pastast oli saanud rohekas-hallikas tuhk. Ei jäänud muud üle kui taas korrata operatsiooni karburaator maha, sisselase maha, väljalase maha ning seejärel kõik uuesti kokku tagasi. Ainult selle vahega, et nüüd asendasid imepastat metallasbestist äsja väljalõigatud tihendid. Siinkohal suur tänu kaasfoorumlasele „korvimees”, kellelt sain teda koha, kust taolist materjali leida. Et infot teistegagi jagada, siis siinkohal ka vastava firma kontaktandmed: OÜ Alecon, Vana-Narva mnt 26, tel 6379414. Muuseas saab sealt ka muid Venemaalt toodud materjale ja tööriistu ning suhteliselt odava hinnaga.

Inimene õpib, kuni elab. Ning seetõttu sai eespool kirjeldatud ja juba une pealt teostatav lahti-kokkukäimismäng veelkord ette võetud. Nimelt ei viitsinud me sisse- ja väljalaske vahel käivasse tihendisse ava lõigata, kuigi vanal tihendil oli see seal olnud. Miks ei võiks kõik neli väljalaskeava kohe otse summutisse suunduda? Miks peavad neist kaks keskmist vahepeal mingisse kambrisse avanema, et heitegaasid saaksid end sisselaske juurest tihendi vahelt välja pressida? Tarku raamatuid lugedes selgus, et kõike seda ei tehtud mitte asbesti kokkuhoiu huvides, vaid selleks et sisselaskes kütusesegu soojendada. Ning nii tuli taas mutrivõtmed kätte võtta. Õnneks tuli väljalaske ja summuti vahele veel ka üks lisatihend panna ning seetõttu läks kogu operatsioon ka teises mõttes asja ette.
Vasta
#15
Muuseas, selle kollektori tihendi saaks (täitsa originaalse) 300 krooniga. Ja kogu mootori tihendisarja (mitteoriginaalse) - 720 krooniga...
Vasta
#16
Muideks, siin (http://home.mobile.de/cgi-bin/displayAdd...1236144026) on sarnane taastatud sõiduk 5 kiloEURiga...
Vasta
#17
Tänud Style'ile info eest!

Muuseas on too seal müügis olev auto vaat et esimene taastatud I seeria Toyota Corona Mark II RX12 (toodeti 1972-1973), mida ma lisaks enda omale viimasel ajal näinud olen. Miskipärast on palju rohkem liikvel ja ka taastatud II seeria mudeleid (toodeti 1973-1974), mida üldarvult tehti märksa vähem. Ilmselt ei jõudnud I seeria lihtsalt veel eriti massiliselt Jaapanist välja.
Üks näide taastatud II seeria Toyota Corona Mark II-st Uus-Meremaalt:http://www.cardomain.com/ride/2434593
Suvel oli üks taastatud II seeria Mark II müügis ka Nettiauto.com-is.

Hetkel on Nettiautos müügis üks 1973. aasta Mark II, mis aastaarvu ja tagaotsa poolest võiks olla I seeriast. Esimene iluvõre ja kaitseraud pärinevad paraku III seeria mudelilt ning armatuurlaua kellad vist üldse mingilt muult autolt.

PS. Style lingil oleva auto juures on väga üllatavad selle esiistmed. Taolist laia diivanilaadset esiistet kohtan ma Mark II juures esmakordselt. Senini olen ikka näinud autosid, millel on kaks täiesti iseseisvat esiistet ja nende vahel käigukasti konsool. Samas tunduvad vähemalt peatoed olema originaalid ning ka istmete nahk on igati kooskõlas uksepolstritega.
Kindlasti tundub omalooming olevat auto küljel olev iluliist, sest ühelgi Mark II-l pole ma taolist kohanud.
Vasta
#18
5+
Hommikukohvi kõrvale oli peris muhe lugeda Wink
Jõudu!
Vasta
#19
Nüüd siis taas veidi pikemalt eelmise aasta suvel oma Toyota juures tehtud töödest.
Et me kumbki Suleviga polnud keevitusaparaati varem käes hoidnud, otsustasime me ka sel korral abi saamiseks oma ala meistrite poole pöörduda. Paraku pole korraliku keevitaja leidmine just lihtne ülesanne. Väiksemad keevitustööd, nagu summuti lappimine ja käsipiduri trossi otsik, õnnestusid meil ära teha ühe Sulevi sõbra abiga ning tema töö kohta ei oska ma küll ühtegi halba sõna kosta. Tõsi, esimesel katsetusel sai summutaja korpus toru külge veidi vale nurga all keevitatud, kuid see oli seotud pigem meie ebatäpsete ühilduvusmärkidega kui keevitaja halva tööga.
Kereplekkide keevitamisega oli lugu täbaram, kuigi ka siin polnud tegu just suuremastaapsete töödega – uuendamist vajasid esimeste tiibade alumised nurgad, esipaneeli üks kinnitus ning kapoti ja pagasiruumiluugi servad. Viimaks sai üks „meister” leitud, kuid ilmselt oleks parem olnud, kui ta oleks leidmata jäänud. Töö ei kannatanud erilist kriitikat, sest suhteliselt lohakatele õmblustele lisandus ebatäpsusi ka detailide kujus. Samuti oli osa plekkidest ebaõige jahutamise (või selle tegemata jätmise) tulemusena oma esialgset kuju muutnud ning nii ei saanudki me esikapotti kõigile jõupingutustele vaatamata enam tiibadega päris samasse joonde. 19. augustiks olid viimaks kõik plekid siiski taas auto külge tagasi kruvitud.

   

Nüüd tuli asuda selle viimase lihvi andmisele ning selleks kulus meil veel ca nädal. Ning ega me siiski veel kõigega päris rahule jäänud. Paraku tuli leida mingi kompromiss, sest lõpmatuseni ei saanud autole ka pahtlit peale määrida. Liiga paks pahtlikiht võis hakata koos värviga lihtsalt maha kooruma või pragunema, nagu on juhtunud minu 1974. aasta Toyotaga. Ka ilmad hakkasid järjest rohkem vihmale kiskuma ning seetõttu sai 25. augustil otsustatud, et selleks korraks aitab.

   

Sõitsimegi siis Purde tn remonditöökotta, kus olin saanud kokkuleppele auto värvimise osas. Vaevalt hoovile jõudnud, ümbritses autot kõikvõimalike meistrimeeste ja uudistajate parv ning muidugi oli üks neist targem kui teine. Mõnele ei meeldinud teibid, millega me kummitihendid ja nikkelosad kinni olime katnud, teine soovitas aknad eest ära võtta ja ka kõik muud osad küljest ära kruvida ning kolmas leidis, et meie töö ei kõlba üldse kuhugi ja restaureerimist tuleb otsast alustada.
Kindlasti oli neil kõigil ka omajagu õigust ning seda eriti juhul kui oleksime muuseumieksponaati ehitanud. Et meie eesmärk oli aga vaid ühele igapäevasõidukile suhteliselt korraliku välimusega andmine, otsustasime siiski jätkata sealt, kus me hetkel olime. Jah, nii mõnigi koht vajas veel silumist ning kogu kere tuli korduvalt vesiliivapaberiga üle käia. Ka ukselingid ja -lukud sai maha kisutud ning elektrikuteip maalri omaga asendatud.

29. augustil asusime me taas autoga Purde tänava poole teele ning seda nagu eelmine kord omal jõul – omamata tulesid, numbreid jne. Seekord oleks meie teekond aga äärepealt juba paarisaja meetri möödudes lõppenud, sest seoses algava kooliaastaga oli Pirita Majandusgümnaasiumi juures patrull väljas. Õnneks oli sealne politseinik aga arusaaja mees ning jäänud uskuma meie väidet, et suundume vaid mõne tänava kaugusele, lubas meil edasi sõita. Saatemasinat „mänginud” sõbral paluti vaid ohutuled sisse lülitada...
PS. Väikese vahelepõikena olgu öeldud, et õhtul Aktuaalset Kaamerat vaadates selgus, et just tol päeval olid Pirital liiklusohutusega tutvumas käinud Põhja Politseiprefektuuri tippametnikud. Ning nende nägusid nähes olin ma 95% kindel, et meid oli peatanud politseiprefekt Raivo Küüt isiklikult...

Seekord jäid Purde tänava meistrimehed meie tööga juba veidi rohkem rahule – või siis olid neist entusiastlikumad aru saanud, et meiesugustest õiget nahka niikuinii ei saa. Auto jäi hoovi oma saatust ootama ning mul paluti 2,5 kg värvi tuua.
Sellega polnud sekeldused kahjuks lõppenud – kui 1. septembril autot värvima hakati, selgus, et värv katab kehvasti ning lähema tunni jooksul on kibekiiresti veel 2 kg värvi vaja. Sest kui värv korra ära kuivab, tuleb taas autot karestama hakata. Väike rallisõit Mustamäele ja tagasi ning ka see probleem sai lahendatud. Tõsi, nagu hiljem selgus, jäi nüüd ca 1 kg värvi järele, kuid mõningane värvivaru pole kunagi kurjast...

Et ilmad olid vihmaseks muutunud, jäi auto nädalavahetuseks värvikambrisse kuivama. Taolise võimaluse eest suur tänu Purde tn meistrimeestele. Nagu esmaspäeval, 4. septembril selgus, polnud ka töö laita: vaid karpide alaküljel oli värv veidi ebaühtlane, kuid seda nägi õnneks vaid auto alla ronides. Mõnes kohas olid ka tihendid värviga kokku saanud, kuid siin võib osaliselt süüdistada ka meiepoolset kehva tööd. Nimelt oli teipide paigaldamise päeval vihma tibutanud ja mõned neist sõidu ajal lipendama hakanud. Muidugi oleks võinud värvija need üle käia, kuid see selleks – lihtsalt meile veidikene lisatööd.
Õnneks oli 4. septembriks ka koolilaste liiklusohutuse kampaania otsa saanud ning nii oligi auto pärast paarikümneminutilist sõitu taas koduhoovis.

            

Nagu lähemal uurimisel selgus, jättis meie eeltöö nii mõneski kohas paremat soovida ning seda kõige enam vast esitiibade osas. Muidugi oli siin oma süü ka tollel „meisterkeevitajal”. Uue läikiva ja korralikult katva välisvärvi kõrval tundusid ka mõned meie endi värvitud kohad (näiteks ukseääred) liiga vähe värvi olevat saanud, sest seal kippus vana tumedam värv veidi läbi kumama. Nüüd kulus too värvi ülejääk marjaks ära. Loomulikult pidime me värviparanduste tegemisel üliettevaatlikud olema, et tilkagi värvi kere välispinnale ei satuks ning sellega saime me ka enam-vähem hakkama.
Vasta
#20

Sorry, offtopic küsimus, aga vastav teema oli juba kinni.. Sina ostsid ära kollase redeaglelt? A kas seda ka keegi teab mis ta sinisest sai? Ma ei suuda seda kuskilt välja lugeda..
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne