Enne kui restaureerimistööde kirjeldamisega jätkan, vastan dworkinile – tegemist just selle sama masinaga, mis Pirital linnaosavalitsuse ees seisab. Samas on teretulnud iga teade veel mõne Eestis asuva Toyota Corona Mark II kohta, olgu see siis mis seisukorras tahes.
Nüüd siis restaureerimistöödest. Saabus selle aasta kevad ning ma asusin uuesti otsima kedagi, kes mulle kasvõi veidikenegi nõu ja jõuga appi tuleks, sest väheste kogemiste tõttu ei julenud ma päris üksinda asja kallale asuda. Õnnelik juhus viis mind kokku endise naabrimahe Suleviga, kes mitmeid Arvo Haugile kuuluvaid mootorrattaid taastada aidanud. Mingi Soome tööots oli tal vett vedama läinud ja nii oligi ta tagasi Tallinnas.
11. juunil 2006. aastal saigi tööga pihta hakatud. Võtsime eesmärgiks auto roostest puhastada ja sellele mõne nädalaga viisakam väljanägemine anda. Alustasime tööd auto esiotsast ning mõne tunnise rahmeldame järel nägi auto välja selline.
Varsti selgus, et peaaegu kõik minu naabrid on üllataval kombel samuti suuremal või vähemal määral vanasõidukitehuvilised. Uudistajaid kogunes rohkesti ning igal ühel oli neist ka oma arvamus, mida autoga ette võtma peaks. Mõned soovitasid piirduda vaid iluraviga, teised jälle põhjalik kapitaalremont ette võtta. Pildile õnnestus jäädvustada paraku vaid üks uudistaja.
Kuigi andsin endale aru, et ehitan igapäevasõidukit, mitte musta numbri väärilist muuseumieksponaati, kippus ka minu arvamus järjest enam kapitaalremondi kasuks langema. Vaatasin autot siit ja sealt ning leidsin, et kui juba kord tegema hakata, siis teha nii, et ka ise asjaga rahule jääd. Pole ju mõtet autot väljast vahade ja lappidega läikima hõõruda, kui kapotialune näeb välja selline, nagu siin pildil näha. Selline aga see just paraku oli...
Võtsime uueks eesmärgiks kahe kuuga auto juures kapitaalremont läbi viia ning paari päeva pärast oligi suurem osa lahtikäivatest osadest auto küljest kadunud. Ning nagu selgus, olime me teinud ainuõige otsuse. Eelmine remont või remondid olidki piirdunud just auto „fassaadiga” ning iga tihendi või lahtivõetud osa alt ilmus nii roostet kui ka pisemaid auke.
Seetõttu sai välja visatud ka enamus salongist, sest ka seal võisid meid oodata ebameeldivad üllatused. Õnneks oli auto põhi aga kõva ning kõik piirdus vaid pindmise roostega.
Nüüd siis restaureerimistöödest. Saabus selle aasta kevad ning ma asusin uuesti otsima kedagi, kes mulle kasvõi veidikenegi nõu ja jõuga appi tuleks, sest väheste kogemiste tõttu ei julenud ma päris üksinda asja kallale asuda. Õnnelik juhus viis mind kokku endise naabrimahe Suleviga, kes mitmeid Arvo Haugile kuuluvaid mootorrattaid taastada aidanud. Mingi Soome tööots oli tal vett vedama läinud ja nii oligi ta tagasi Tallinnas.
11. juunil 2006. aastal saigi tööga pihta hakatud. Võtsime eesmärgiks auto roostest puhastada ja sellele mõne nädalaga viisakam väljanägemine anda. Alustasime tööd auto esiotsast ning mõne tunnise rahmeldame järel nägi auto välja selline.
Varsti selgus, et peaaegu kõik minu naabrid on üllataval kombel samuti suuremal või vähemal määral vanasõidukitehuvilised. Uudistajaid kogunes rohkesti ning igal ühel oli neist ka oma arvamus, mida autoga ette võtma peaks. Mõned soovitasid piirduda vaid iluraviga, teised jälle põhjalik kapitaalremont ette võtta. Pildile õnnestus jäädvustada paraku vaid üks uudistaja.
Kuigi andsin endale aru, et ehitan igapäevasõidukit, mitte musta numbri väärilist muuseumieksponaati, kippus ka minu arvamus järjest enam kapitaalremondi kasuks langema. Vaatasin autot siit ja sealt ning leidsin, et kui juba kord tegema hakata, siis teha nii, et ka ise asjaga rahule jääd. Pole ju mõtet autot väljast vahade ja lappidega läikima hõõruda, kui kapotialune näeb välja selline, nagu siin pildil näha. Selline aga see just paraku oli...
Võtsime uueks eesmärgiks kahe kuuga auto juures kapitaalremont läbi viia ning paari päeva pärast oligi suurem osa lahtikäivatest osadest auto küljest kadunud. Ning nagu selgus, olime me teinud ainuõige otsuse. Eelmine remont või remondid olidki piirdunud just auto „fassaadiga” ning iga tihendi või lahtivõetud osa alt ilmus nii roostet kui ka pisemaid auke.
Seetõttu sai välja visatud ka enamus salongist, sest ka seal võisid meid oodata ebameeldivad üllatused. Õnneks oli auto põhi aga kõva ning kõik piirdus vaid pindmise roostega.