Toyota Corona Mark II 1973
#21

wido Kirjutas:
eno Kirjutas:

Sorry, offtopic küsimus, aga vastav teema oli juba kinni.. Sina ostsid ära kollase redeaglelt? A kas seda ka keegi teab mis ta sinisest sai? Ma ei suuda seda kuskilt välja lugeda..

http://forum.celica.ee/viewthread.php?tid=474
Vasta
#22

Kui küsimus puudutab redeagle'i sinist Toyota Corona Mark II-te (mitte tema hilisemat sinist Toyota Celica Suprat), siis ka too seisab minu hoovis ja ootab taastamisjärge. Ostetud sai mõlemad masinad koos ja asjast on veidi pikemalt juttu sama teema esimeses postituses.
Vasta
#23

Üritan üle hulga aja taas oma Toyota juures tehtud töödest veidikene pikemalt pajatada. Esmalt siis sellest, mida veel eelmisel sügisel ette sai võetud.

Saanud 4. septembril auto värvimistöökojast kätte, tuli esmalt puhtaks teha kõik kummitihendid, klaasid ja muud taoline, kuhu teipide ja kattematerjalide kiuste ikkagi mõningal määral värvi oli sattunud. Kõik see võttis aega ca nädala ja nii tuli tunnistada tõsiasja, et sel aastal ma Haapsalu Nostalgiapäevadele selle autoga ei jõua.

Tööd jätkusid aga omasoodu ning järgmisena sai külge kruvitud ukselingid ning esitiibadel asetsevad suunatuled. Proovisin kohe, kas tuled ka tööle hakkavad, kuid seda nad miskipärast teha ei kavatsenud. Alles ohutulede nuppu tõmmates tegid nad mõne imeliku vilksu. Okei, kruvisin siis ka tagatuled külge ja proovisin uuesti. Nüüd läks asi hoopis käest ära – suunatuled põlesid siis, kui lähituled olid sisse lülitatud, suunda näidates vilkusid hoogsalt park- ja pidurituled ning sedagi vaid taga ja ühel pool. Kartsin juba, et olen kas juhtmed kuidagi valesti ühendanud või on mõni relee värvimisahjus üles ütelnud. Veidi asja kaalunud, otsustasin ma järgmisel päeval ka esituled külge kruvida ning oh imet, iga uue tule juurdelisamisel hakkas asi üha enam normaalsetesse rööbastesse minema. Ausalt öeldes ei saa ma siiani täpselt aru, kuidas see süsteem sellisel moel töötada saab, kuid ju siis seal midagi mingitest pingetest ja takistustest sõltub. Igal juhul hakkas kogu tuledevärk normaalselt tööle ning seega oli auto peatselt nii kaugel, et sellega sai patuga pooleks ka mõned vajalikud sõidud ära tehtud.

            

Et esivõrelt oli värv kohati ära kulunud, otsustasin selle üle lasta värvida. Kindlasti oleksin ma värvimisega ka ise hakkama saanud, kuid et mõned salongi käivad plastosad vajasid samuti paikamist, sai kõik korraga Veerenni tänava töökotta viidud. Töö oli kiire ja suhteliselt korralik, vaid salongi plastkatteid keeldusid nad värvimast, sest arvasid, et nii õhukesel plastikul värv kaua ei püsi. Kaitseraud ja number külge ning eest nägi auto välja juba peaaegu nagu vabrikust väljaveerenu.

   

Suuremat peavalu tegi auto tagaosa, õigemini tagumine kaitseraud. Nimelt olid väljalaskegaasid aja jooksul teinud oma töö ning kaitseraua vasak ehk summuti poolne osa roostest pruun. Kasutasin küll kõikvõimalikke niklipuhastusvahendeid, kuid kohati oli rooste niklilist lõplikult jagu saanud. Taoline roostes kaitserauad ei sobinud aga kuidagi mu värskeltvärvitud auto külge.

Ning siis leidsin ma autoturult täiesti juhuslikult (olin tegelikult otsima läinud pagasiruumi tihendit) USA-s toodetud aerosoolvärvi nimega ABRO Spray Paint, mille kaanel olev värvinäidis säras küll lausa niklina. Et 473 ml värvi maksis vaid 100 krooni, otsustasin pudelikese ära osta ja kodus asja katsetada. (Nagu hiljem selgus, pole tegu mingi haruldusega. Nägin seda müügil ka „Volga” kaupluses ning värvide maaletoojaks on OÜ Kleeron Saku vallast).

Teinud mõned proovivärvimised erinevate pinnasiledustega rauatükikestel ja saanud enam-vähem lootustandvad tulemused, otsustasin värvi viimaks ka kaitseraual katsetada ning piserdasin õhukese värvikihi roostes kohtadele. Muidugi ei säranud see nii nagu päris nikkel, kuid võrreldes pruuni roostega oli pilt oluliselt ilusam. Lasin värvi suhteliselt kaugelt ning seega ei jäänud ka üleminekukohad niklilt värvile väga järsud. Igal juhul arvas autot uudistama tulnud naabrimees, et olen kusagilt uue või märksa paremini säilinud kaitseraua saanud...

Muidugi pole tulemus perfektne ja esialgu pole ka teada, mis tolle värviga aja jooksul juhtub. Ning kuigi ma nikeldaja juurde minekust lõppkokkuvõttes ilmselt ikkagi ei pääse, polnud see enam probleem nr 1.

Eks otsustage ise. Esimesel pildil pole vahe peaaegu märgatavgi, teisel fotol on erinevus oluliselt silmatorkavam. Ah jaa, kuupäev, mil auto endale tagumise kaitseraua sai, oli 8. oktoober 2006.

            
Vasta
#24

Back To The FutureWink?

Teemasse, siis väga kena on.

Dodge Aspen 1980 "Air Morse One"
Diskustom Magazine - http://www.diskustommagazine.com
One Eyed Morse Kustoms pinstraibid | sildimeisterdamine | custom paint
http://www.kustom.ee


Vasta
#25

auto on tõesti kena . aga häirima jäi
vana auto tulevikus Big Grin
8 oktoober 2007 Big GrinBig Grin


ja kummitama jääb küsimus . miks klaase ja tihendeid eest ära ei võetud. minu väike maalri kogemus näitab et varsti hakkab tihendite juurest värv kooruma kuna sealt ei saa ju korralikult karestada. samas eitea iialgi mis tihendite all peidus võib olla. endal oli esi ja tagaklaasi tihendite all selline us peidus et oioioi

Bmw 750 ILA Highline 1992
Vasta
#26

K2arpmanile: juhtus jah nii, et olin, nagu vanasti öeldi – tegudega tänases, mõtetega homses (nüüd viga parandatud).

Kui auto oli väljast enam-vähem normaalse ilme omandanud, algasid salongitööd. Esmalt tuli välja vahetada lagi, sest vana oli mitmest kohast lõhki ja üldse oli selle väljanägemine allpool igasugust arvestust. Et ma ise seda tööd ei osanud, otsisin infot siit ja sealt ning jäin lõpuks peatuma firma Polster juurde. Hind tundus suhteliselt normaalne olevat ning ka pikka järjekorda polnud. Samuti sujus lae tegemine ladusalt: sõitsin kohale, tehti mõned fotod ning ca nädala pärast oli mees minu juures juba valmis laega. Et mul endal sooja garaaži polnud (külmade ilmade tõttu oli seda aga liimi kuivamiseks vaja), sai autoga sõidetud naabrimehe garaaži ja töö võis alata. Mõne tunni möödudes helises telefon ning võiski juba autole järele minna.

Mida öelda kokkuvõtteks. Töö oli igati korralik ning kui millegi üle nuriseda saab, siis vahest naha kvaliteedi üle. Nagu päevavalgel selgus, kippus seda kattev värv mõnest kohast õige väheke maha kooruma ning seda ilmselt nendest kohtadest, mida lage paigaldades rohkem oli muditud-muljutud. Õnneks jäi suurem osa taolistest kohtadest erinevate tihendite ja plastikdetailide alla ning seega üldilmet eriti ei rikkunud.

   

Et seoses lae paigaldusega oli autost eemaldatud armatuurlaud (muidu oleks olnud võimatu esimesi aknaposte nahaga katta), sai järgnevalt käsile võetud signalisatsiooni ning raadioaparatuuri paigaldamine. Alarmsüsteemiks sai valitud Eaglemaster ja seda töökaaslase soovitusel. Oli too ju tema Opelit juba tükk aega vapralt teeninud ning pealegi tegeleb tema vend nende müügiga.

Kogu komplekt maksis vaid 750 krooni ning selle raha eest oli „kaupa” küll. Kui lühidalt seadme võimalustest rääkida, siis signa alla saab panna kõik uksed, mootori- ja pagasiruumi ning lisaks töötab see ka põrutusele. Reguleerida saab nii põrutuse kui ka helisignaali tugevust, samuti on võimalik seadet ühendada aknaid liigutavate elektrimootoritega, et aknad alarmi sisse lülitamisel automaatselt sulguksid. Seadme võib ühendada ka süütelukuga, mis teeb võimatuks auto käivitamise. Lisaks sellele on olemas veel mitmeid erirežiime, nagu auto uuesti signalisatsiooni alla lülitamine, kui 30 sekundi jooksul uksi või pagasiruumi ei avata. Armatuurlaual vilkuv lambikene ja suunatulede vilkumiste arv signa mahavõtmisel annavad aga teada ka sellest, kui vahepeal on alarm miskipärast tööle rakendunud. Kogu süsteem töötab infrapunakiire abil ning pult käib nagu ikka võtmehoidja külge.

Mäletan, et kunagi oli siin foorumis juttu sellest, millist alarmsüsteemi vanale autole paigutada. Usun küll, et Eaglemaster on selleks piisavalt hea süsteem ning hind pole ka nii kõrge, et tasuks ära vaeva midagi samalaadset ise ehitada ja lüliteid kusagile kaitseraua alla peita. Tõsi, süsteemi paigaldamine pole just väga lihtne, kuid et töökaaslane oli seda varem teinud, saime paari-kolme tunniga hakkama.

            

Et nii esiuste polstritesse kui ka tagaakna juures asuvasse paneeli oli juba keegi kõlariaugud sisse lõiganud, otsustasin autosse paigaldada tänapäevase neljakõlarilise süsteemi. Esiteks säästis see mind uute uksepolstrite tegemisest ning teiseks ehitan ma ikkagi ju n-ö igapäevaautot, kus tahaks vahel ka veidi head muusikat kuulata. Ning kui kunagi peakski tekkima soov näiteks musta numbrit taotleda, pole ma vähemalt asju hullemaks teinud, kui need minuni jõudes olid. Pole ju vahet, millal asjad võimalikult originaalilähedaseks taastada.

Kui kõlaritest rääkida, siis taha sai paigutatud ovaalkujuga Hertzid, ette aga ümmargused Clarionid. Kõlarid sai valitud põhimõttel, et heli oleks suhteliselt tasemel n-ö tavasüsteemi jaoks (parema kvaliteedi saamiseks tuleks juba paigaldad eraldi võimendus, kuid „kontsertsaali” ehitamine polnud minu eesmärk).

Uksepolstrite (või vähemalt nende alumise osa) uuendamisest pääsemiseks jäid esialgu paigale ka Soome päritolu „jalamatid”, sest nendegi all oli nahk üpris räbal. Polstreid sai veidikene siiski lapitud, milleks kulus marjaks ära üks väikene originaalnaha riba, mille ma tagaistme ja põranda vahelt leidsin. Nimelt pole taolist pronksivärvi nahka just lihtne leida (selle probleemi juures peatun pikemalt istmete juurde jõudes). Samuti pole ükski töökoda võimeline järele tegema uksepolstrite ülaosa mustrit.

            
Vasta
#27

Sügise viimasteks töödeks jäid armatuurlaua puhastamine ja tagasipaigaldamine, „kellade” kordategemine ja raadio paikaseadmine. Suurem jama seejuures oli spidomeetri töölesaamisega, sest tolle numbritega varustatud rattakeste kõikvõimalikud hambad ja sälgud olid kulunud. Kolmest spidomeetrist õnnestus lõpuks siiski üks töötav eksemplar kokku panna, kusjuures sadasid meetreid lugev algselt valget värvi olnud kettake tuli alumisel näidikul kahjuks asendada mustaga. Puudu olevad või läbipõlenud omapärased plastikust alusesse valatud pirnid sain ühelt teiselt sama tüüpi armatuurlaualt ning paar pirni õnnestus leida ka poest. Ajanäitaja parandas ära Marja poe II korrusel töötav kellassepp.

   

Raadio-CD-mängija ostmisel järgisin kahte põhimõtet. Esiteks, et selle valmistajaks oleks Toyotaid raadiotega varustanud Panasonicu firma. Teiseks pidi see olema musta värvi, võimalikult tagasihoidlik ning suhteliselt vanaaegse väljanägemisega. Kõikvõimalikud neoonlillad ja -roosad tablood sai esimeses järjekorras kõrvale heidetud. Pärast pikki otsinguid leidsingi enam-vähem sobiva isendi, mille 4 x 45W mind ka võimsuse poolest rahuldas. Samuti olid nii selle tabloole ilmuvad numbrid kui ka nuppude valgustus vanamoeliselt rohekat värvi, mis sobis hästi kõrvalolevaid ventilatsiooninuppe valgustava rohelise valgusega.

   
Vasta
#28

kas mul midagi vahele jäänud või. aga millist eesmärki omab see pruun ,,jalamatt,, ukse polstri küljes ???

et nagu astud sisse ja puhastada jalad ? Big Grin

Bmw 750 ILA Highline 1992
Vasta
#29

Jah, jalgade puhastamiseks too matt ongi mõeldud. Tegemist pole originaalvidinaga, vaid see on autole lisatud Soomes (tegemist on muuseas ka Soome toodanguga). Nagu Redaegle'ilt olen kuulnud, sõitis auto enne Eestisse jõudmist ringi Lapimaal ning ilmselt ongi too "matt" mõeldud eeskätt just saabastelt lume maha nuhkimiseks. Ikka selleks, et see suurtes kogustes auto salongi ei satuks.
Vasta
#30

k2rpman Kirjutas:ja kummitama jääb küsimus . miks klaase ja tihendeid eest ära ei võetud. minu väike maalri kogemus näitab et varsti hakkab tihendite juurest värv kooruma kuna sealt ei saa ju korralikult karestada. samas eitea iialgi mis tihendite all peidus võib olla. endal oli esi ja tagaklaasi tihendite all selline us peidus et oioioi

Eks kindlasti ole sul õigus, aga antud isendile kogemata töö käigus katki läinud klaasile või tihendile (viimased on kindlasti aja jooksul kõvaks kah veel läinud) asenduse leidmine mõistliku hinnaga võib paras p...valu olla.
Vasta
#31

Jah, pppp vastus akende koha pealt on täiesti õige. Kui ma autot värvima viisin, hüppasid sealsed mehed kõik algul ühelt jalalt teisele, et aknad tarvis eest ära võtta, aknad tarvis eest ära võtta. Minu küsimuse peale, kas keegi neist oleks valmis selle töö enda peale võtma ja kasvõi mingi garantii andma, et tihendid ja klaasid ka terveks jäävad, tekkis pikk vaikus. Kõige suurem ärpleja teatas viimaks, et tema võiks proovida, kui tal aega oleks... Nii saigi otsustatud klaasid ette jätta.
Ilmselt oleks otsus teistsugune olnud, kuid kusagil silmapiiril oleks mõni doonorauto vedelenud. Kahjuks pole ma senini kusagilt infot saanud, et veel mõni (üks kõik millises seisukorras olev) Mark II kusagil Eestis vedeleks (lisaks minu sinisele). Soomest ehk midagi leiaks, kuid sellele ei julgenud panustada...

Niisiis, kui keegi omab infot mõne Eestis või lähinaabruses asuva Toyota Corona Mark II kohta, olen sellest väga-väga huvitatud. Eelmine suvi lipsas läbi teade ühe Soomes restaureeritud Mark II kohta, kuid 5000 - 10 000 euro eest doonorauto ostmine pole just eriti mõttekas tegevus.
Vasta
#32

Niisiis olen viimaks jõudnud järjega selle aasta kevadesse. Esimene suurem töö, mis ilmade soojenes kohe käsile sai võetud, oli põrandakatte paigaldamine. Materjal seisis toanurgas juba sügisest saadik ning seega võis töö esimeste soojade ilmade saabudes alata.

Jah, kui päriselt aus olla, siis polnud põrandale paigaldatud materjali puhul tegemist just spetsiaalselt autode põrandaks mõeldud kattematerjaliga, vaid vaibaparadiisist ostetud alt kummeeritud vaipkattega. Leidsin, et tegemist pole eriti suure patustamisega, seda enam, et palju toda põrandat porimattide alt ikka näha jääb. Teiseks kergema vastupanu mineku põhjuseks oli tõsiasi, et paraku polnud mul aimugi, milline oli auto põrand originaalis välja näinud. Too tumesinine vaipkate, mis auto põhja minu omandusse jõudes kattis, polnud samuti kindlasti tehasetoodang. Seda järeldasin nii töö kvaliteedist kui ka sellest, et vaevalt oleks tehas kollastes-pruunides-kuldsetes toonides salongi paigaldatud tumesinine põrandakate.

Igal juhul polnud tulemus just kõige hullem. Mässamist oli muidugi omajagu ning koos uste ääres käivate plastide värvimise ja paigaldamise ning kõikvõimalike plekkide ja tihendite sobitamisega kulus ülesande täitmiseks peaaegu terve nädal.  

            

Põrand paigas, jõudis järg istmete kätte. Ausalt öeldes, polnud ma kuni üleeelmise nädalavahetuseni (s.o 24. märtsini 2007) neid katvate istmekatete alla suurt piilunudki ning ainsana teadsin vaid seda, et juhiistme tagumikualune on väga räbal. Seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui tagumise istme seljatugi täiesti terveks osutus. Tõsi, selle ülemises ääres olev nahk oli päikese  käes veidikene oma elastsust kaotanud ja ka värvi muutnud, kuid võrreldes ülemaailmse revolutsiooniga osutus see pisiasjaks.

Ka tagaistme istmeosal polnud suuremat viga. All uste lähistel olid mõlemal pool küll pisikesed rebendid, kuid neid märkas vaid põrandale käpuli laskudes. Seega sai tagaiste nahapuhastusvahendiga ettevaatlikult mustusest puhastatud ja oma kohale asetatud. Jah, eks nood augud vaja tulevikus küll lappimist, kuid selleks on kusagilt tarvis leida sama värvi nahka.

   

Muidugi ei näe istmed just uued välja, kuid originaalsus maksab ka midagi. Ning taolist töötlust ja kvaliteeti ei suuda järele teha ükski n-ö põlveotsas tegutsev firma. Eriti selgeks sai see esiistmeid vaadates, sest juba ainuüksi nende seljatugedel paiknevad nahasse sissepressitud omaaegsed Toyota firmamärgid on omaette vaatamisväärsus.

   

Mis esiistmete seisukorda puutub, siis kõrvalistuja oma saab suhteliselt hästi restaureerida: tagaküljes on üks õmblus harunenud ning istmeosas on mõned praod, mida ilmselt saab sissepoole pandud paigaga suhteliselt hõlpsasti parandada. Tõsi, ühe külje on turvavöö veidikene puruks hõõrunud ja see vajab juba uut nahka. Juhiistme seljatugi on üleootuste peaaegu terve (vaid üks pisikene pragu), kuid selle istmeosa on täielikult räbaldunud.
Siin siis pilt kõrvalistuja istmest.

   

Käisin eelmisel neljapäeval (s.o 29. märtsil 2007) istmetega ka Viimsis asuvas „Tepingus”, kus sai asja meistrimeestega põhjalikult arutatud. Ka nemad leidsid, et originaalpolsterdust tuleb maksimaalselt säilitada ning täiesti uus oleks tarvis teha vaid juhiistme istmeosa. Samas ei teadnud nad, kust oleks võimalik leida ligilähedaseltki seda värvi nahka. Ning eriti keeruline on asi krobelise keskosa puhul: nimelt pole see mitte augustatud, nagu osadel nüüdisaegsetel autodel, vaid koosneb samast nahast kui ääredki ja on väikeste ruudukestena sisse pressitud. Maha tuli laita ka mõte naha värvimisest (seda sai uuritud mingist Kiilis asuvast firmast), sest nii saavutatud tulemus kannatab vaid vaatamist ja mitte istumist. Tõsi, „Tepingu” mehed lubasid asuda nahka otsima ja seda isegi Saksamaal teha, kuid erilist lootust nad vähemalt lähiajaks ei andnud.

Ning seetõttu olekski siinkohal palve kõikidele foorumlastele: kui kellelgi on ideid või sidemeid, kust taolist nahka saada (võib olla nii päris- kui ka kunstnahk), on iga pakkumine teretulnud. Hind pole eriti oluline, sest nahka läheb vaja suhteliselt vähe. Iseasi muidugi, kui nahatüki saamiseks peab ostma terve auto (näiteks Elvisele kuulunud roosa „Cadillaci”).
Vasta
#33

ok 1 korra nokin veel Big Grin
aga tihenditele oleks saanud ka mingi paksema nööri vahele panna, et tihendi serv natukenegi eemale tuleks.


aga see selleks, ega selle pärast ei hakka enam uuesti värvima.

tegelt üks küsimus ka , äkki saad anda mingeid konkreetseid kontakte või linke kust saaks nahka osta.  huvitab just hele nahk 8-)


ja üks vastus samamoodi. ei ole kindel , aga tulika kandis seisis kunagi üks kollane isend. endise polümeeri tehase juures.

Bmw 750 ILA Highline 1992
Vasta
#34

k2rpman Kirjutas:aga tulika kandis seisis kunagi üks kollane isend. endise polümeeri tehase juures.

Kui ma ei eksi, siis eelmise omanikuga koos see auto käiski seal.

Dodge Aspen 1980 "Air Morse One"
Diskustom Magazine - http://www.diskustommagazine.com
One Eyed Morse Kustoms pinstraibid | sildimeisterdamine | custom paint
http://www.kustom.ee


Vasta
#35

tere,

vabandan, et teema ülesse kergitan, kuid huvitaks palju umbes selline restaureerimistöö maksma läks?
kunagi oleks plaanis ka enda auto sarnaselt üle käia, ning kuna plaanis ikka igapäevasõidukiks jätta, siis siin teemas kajastatud restaureerimine on suht sarnane sellele, mida ma enda autole ette kujutan
Vasta
#36

see pole ju restaureerimine !

Bmw 750 ILA Highline 1992
Vasta
#37

krt on ju väga püüdlikult tehtud selle ajastu masina kohta, very well ütlen mina, tee järgi või maksa välja k2rpman
Vasta
#38

k2rpman Kirjutas:see pole ju restaureerimine !
ja just seepärast saigi küsitud: "selline restaureerimistöö", võib kutsuda ka noorendamine, (kapitaal)remont vms. just sellises stiilis mitte 100% muuseumikõlbulikuks taastamine, vaid auto eluea pikendamise nimel kerge restaureerimise maksumus.
(kuigi mu kombi pole eitea mis haruldus, siis vähemalt senikaua kuni ta minukäes on, säilitan ma tema sellist üldist välimust, ning 100% originaaliks kohe kindlasti ei tee. ta on mulle praeguse olemuse juures kordades hinnalisem)
Vasta
#39

Püüan siinkohal siis Zoigile veidi vastata.

Uute osade peale kulus ca 10 000 krooni (uus lagi ja selle paigaldamine, uus põrandakate, aku, piduriklotsid, nahk, kõikvõimalikud tihendid, kruvid ja mutrid jne).
Keevitustööd (esitiivad, kapott, summuti, käsipiduritross) ca 2000 krooni.
Plastik- ja nahkosade parandus ca 3000 krooni.
Kõikvõimalikud värvid ja pahtlid koos värvimisega ca 10 000 krooni.
Õlid, määrded, pastad, liivapaberid ja muud töövahendid ca 3000 krooni.
Stereosüsteem ja signalisatsioon ca 5000 krooni

Kindlasti jäi midagi veel ka mainimata (näiteks kella ja spidomeetri parandus jms), seega kokku ca 35 000 (ilma stereo- ja signalisatsioonisüsteemita ca 30 000).

Lisaks sellele veel minu ja naabrimehe töötunnid, mida siinkohal rahaks ei hakkagi ümber arvestama.
Vasta
#40

supp Kirjutas:krt on ju väga püüdlikult tehtud selle ajastu masina kohta, very well ütlen mina, tee järgi või maksa välja k2rpman


kindlasti olen mina neid kordades rohkem teinud kui sina Wink

kõige kuulsam vast kiirenduste jaoks ehitatud ford taunus cosworth turbo
siis kanal2 reklaamis olnud sinise caddilaci omaniku teine samasugune ainult et helebeez ja nelja uksega


siis üks kiirenduste vectra2000 täielikult restaureeritud, ja hetkel ühe rs2000 tegemine käsil. + veel tajooba kõike muud .


niiet tuld.
tee ise järgi või maksa ise kinni .



jõudu

Bmw 750 ILA Highline 1992
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne