[Aare]

Juhuslikult Volga juppide jahil sattusin ühe omapärasele isendile. Aasta arvuks oli 70, eksport variant, vabrikust juba piduri vaakumvõimendiga, uste vahelisel postil olid turvavöö kinnitamise kohad, ukse küljes olev peegel puudus ja tahavaate peeglid olid paigutatud esi poritiibadele - vasem- parem, raadiol lainevahetuse klahvidel olid pikklainel täht L ja ultralühilaine omal täht U, sisetarbimiseks mõeldud autodel olid need vene tähtedega, kroomitud detailid ilma märgatava rooste plekkideta, välja arvatud vasakpoolne tag. ukse romb.
Poritiivad on juba varem vahetatud ja vajavad ka praegu uuesti vahetamist, pagaasi luugi alumises servas läbiva rooste sümtomid, tagumise laterna all oleval kerel läbivad rooste augud kohe-kohe tekkimas, spidomeetri kumer klaas juba kortsus. Need olid välimised näha olevad asjad hämaras garaaziz. Mootori remont teostatud korralikku tööd tegeva mehe poolt.
Selgus, et on ka nõus müüma ja küsis hinnaks 30 tonni. Küsimus suurele ringile: kas see on reaalne hind, ise pidasin seda hinda üle küsituks ja mida Teie arvate normaalseks hinnaks olevat.

[Sm. Volgahuviline]

Suhtkoht krõbe hind on küll, ei vaidle vastu.
Olgu tal need raadionupud millise laineala omad tahes ja millises tähestikus tahes, rääkimata nendest (ilmselt omaniku enda pandud) peeglitest esitiibadel, kui auto tahab keretöid ja värvimist saada, siis see pole tänapäeval enam eriti odav lõbu.
Neid 21-sid on eestimaal veel tonnide kaupa küll liikumas, küll niisama seismas.

Pane sellele küsitud 30 000-le 10 000 otsa ja saad omale suht viisaka väljanägemisega II seeria GAZ 21-e, mida praegu näiteks auto 24-s pakutakse. Ja vanuski on tal auväärsem, kui sellel 70-nda aasta omal:
http://www.auto24.ee/webcache_kasutatud/...24_ee.html

Mina selle valge volga müügi või omamisega mingitpidi seotud pole, nii et see oli lihtsalt asja näitlikustamisel üles pandud.
Ta ei pruugi ka teab mis suuremalt jaolt originaalgi olla, aga vähemalt on ta korraliku välimusega ja lootust on, et sellisena ta peab vast mõnda aega vastu ka.
Neid vigu, kui ninaga mööda kuvarit sõita, leiab talt juba mõnede piltide pealtki üles, nagu roostetäpilised stangenurgad ja ilma kumera klaasita spido. Kuid see on kõik köömes võrreldes sellega, mida sa pead hakkama tolle 30 000 makstava ja keretöid vajava GAZ 21 juures tegema.


P.S : Paljud niiöelda "vana kooli mehed" on veel senimaani arvamisel, et neid mitmeid aastaid truult teeninud Nõukogude Liidu päritoluga neljarattaline sõber, kes kannab hirve embleemi kapotil või iluvõrel, on väärt head hinda ja eks mälestused seoses selle Volgaga on ka midagi väärt.
Ei vaidle vastu. Ise mõtleks ka samamoodi.
Probleem on aga just see, et mõned neist ei taha või ei suuda aru saada, et laiemas mõistes (vabariigi, baltikumi, venemaa- võtke millist mõõtkava soovite) nende GAZ 21 ei ole mitte midagi erilist, kui vaid üks paljudest samasugustest. Seda nad olid juba nõuka ajal ja eriti 60-ndate lõpupoole.
Nii et paraku massiauto on ta veel praegugi.

[krister]

Vaidleks vastu väitele, et erakasutuses Volgasid oli nõuka ajal massiliselt. Ühe Volga eest tuli välja käia samapalju raha kui 3 sapika või 2 moskvitši eest. Tolleaegsete ajalehe kuulutuste järgi võis volga vabalt vahetada 3 toal. koop. korteri vastu. Seega pidi isikliku Volga omanik olema väga heal järjel - direktorid, partei juhtivad töötajad, aga ka meremehed, jõukate kolhooside liikmed (Kirov, Estonia), st neil, kes teenisid head palka.

Mõnevõrra teeb pildi segaseks see, et volgasid oli mitmeid sorti - ameti volgad, taksod, kolhoosi volgad, Koeru volgad. Neid oli massiliselt. Aga sellest kõigest on siin juba räägitud. Nii on ka praegu - omaaegsest "kap remondist" puutumata Volgasid ei ole tonnide kaupa.

Praegusel ajal on aga Gaz-21 eriti popiks läinud ja moekauba eest tuleb maksta. Aga võib-olla konkreetse auto omanik ei tahtnudki nii väga müüa ja testis pisut soolase hinnaga turgu?