See kõigutamise peale üürgav seade oli väga lihtne. Signaali taha ühendati salalülitiga (kus iganes keegi selle peitis) pendli taoline kontakt. Pendel oli ainult ülespidi ja vedru otsas. Peale kõigutamist signa(al) siis piksus väheke aega.
Ärandamisvastane seade (ka muu lisavarustus) oli jah kohustuslik (kedagi aga ei huvitanud nende korrasolek). Kohustuslik oli ka neil lisaseadmetel olev värvitud autonumber. Muidu käisid need asjad autost-autosse.
Kusagi 77aasta paiku käis aga TÜV autoinspektsiooni ukse taga otse tänaval. Autoinspektor tuli välja, käis tiiru ümber auto (ise targalt mõmisedes), käskis peale tõmmata käsipiduri ja siis lükkas autot uksepostist. Kui auto ei liikunud paigast, siis oligi ülevaatus tehtud. Mina aga olin (jube tark poiss
) eelnevalt pannud väiksed kivid tagaratta alla (ikkagi nii loll, et käsipidurit ei osanud korda teha).
Vahepeal oli ka võimalik autoteeninduse tõendi ettenäitamisel (vist Arvi 100 variant) teh ülevaatus ARK's vormistada. Läksime siis isaga Pärnu (Kuressaares oli ainult üks teenindus ja seal pikk järjekord)autoteenindusse. Isa läks linna peale asja ajama ja mina teeninduses asjamees. Et asi liiga kahtlane ei näiks, siis sai tellimuslehele ka silla reguleering kirjutatud. Aeti siis auto sillapinki. Seal aga selgus, et sillal nii suured loksud sees (nagu ma seda poleks teadnud), et silda võimatu reguleerida. Ütlesin siis rahulikult lukksepale, et tehku siis ülevaatuse paber ainult ära. Tema jäi mulle lolli näoga otsa vaatama. Veel pikemaks venis ta nägu, kui auto tagaukse lahti tegin. 10 pudelit Saaremaa õlut (see oli tol ajal mandril kõva "valuuta") ja ülevaatuspaber oligi käes. Voilaa aasta jälle mureta
...mmmm, kui kõik ausalt ära rääkida läheks issanda päike enne looja ... krt ongi loojas
