Vanatehnika omajatest ja asukoha varjamisest
#1

Teist korda lühikese aja jooksul olen kohanud siin ütlemist, et "selle omanik on teada, kuid ei õtle kes, ja asukohta palun mitte avaldada". OK, ma saan aru mingist leiust metsa all, mis on kellegi oma ja pole lihtsalt suudetud veel õigesse kohta ära parkida. Sama ka üldkasutataval territooriumil asuvad sõidukid (ntx Lasnamäe majade vahel). Kuid osa tehnikast (eeldan, et enamus), mis on huvipakkuv, asub siiski mingil kinnisel või piiratud territooriumil. Seega iga huvituja sinna niisama ligi ei pääse. Ka omaniku varjamine on "noort kaardiväelast" mängimine - kel kindel vajadus, saab ikka teada. Arvan, et omaniku mainimine, kui see on foorumi kasutaja, või teatamine, et "mina tunnen omaniku ja anna koordinadid, kui viimane vastu pole" - ei tee kellegi elu raskemaks.
Jah, metallivargad võivad ohtu pakkuda, kuid globaalselt võtta - pakuvad seda ohtu ka muudele sõidukitele. Pole välistatud, et ka minu igapäeva kulgur üks nädalavahetus, kui mind kodus pole, pannakse treilale ja viiakse vanarauda. See on ikka sama vargus ja ei usu, et praegu veel selliseid hulle on, kes kellegi hoovist või õuest hakkab autot ära vedama, kui peremeest lähedal pole.
Vasta
#2

Jätaksime siiski omanike otsustada, kellele ja millises kontekstis ta lubab teavet oma liikurite kohta avaldada. Eesti praegune elu on (paraku) liiga kriminogeenne, et seda avalikult kõigile välja kuulutada. Peale varguse/emeksi on olemas ka santažeerimised, lõhkumine/vandaalitsemine, kadedus jm ebameeldivad tahud. Nii on mõistlik.

Niikuinii tõsiste tegijate ja usaldusväärsete inimeste seas liiguvad ka tegelikud kontaktandmed, kuid selleks tuleb inimest siiski enne usaldada. On parem, kui see ei oleks avalik, vaid jääks jätkuvalt privaatteabeks.

Näiteks maamaja (taga)hoovil seisev tehnika ei ole kunagi piisavalt turvatud, nt hetkedel, mil pererahvast kodus pole. Seega parem, kui võõrad sellest siiski ei tea.

Omalt poolt võin öelda, et ei ole mina oma seisvat varandust ühegi tõsise huvilise/taastaja eest varjanud ning ka ise olen näinud reeglina kogu seda osa kaashuviliste tehnikast, mille vastu olen lähemat huvi tundnud.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#3

valdo Kirjutas:santažeerimised, lõhkumine/vandaalitsemine, kadedus jm ebameeldivad tahud

Kas need pahed puudutavad siis vaid vanatehnikat? IMO käib see samahästi ka kogu muu vara kohta...
Vasta
#4

no isiklik vara on ikka igaühe enda asi (tean ka vanamemme kellel on haruldane kullast uur, ega lähe seda kellama), kui keegi märkab haruldast tehnikat võib ise uurida kellele see kuulub, või foorumis üldjoontes teada anda, samas vaevalt et eestis on veel nn kuuri leide mis kellelgi teadmata on, kõiksugu kubanid ja volgad, paraku harulduste (alla mida ihaldada ja rõõvida) ei kuulu
Vasta
#5

supp Kirjutas:samas vaevalt et eestis on veel nn kuuri leide mis kellelgi teadmata on

Selliseid on kindlasti päris palju veel. Ise arvan selliste asjade saatuse laias laastus kolmeks. Kolmandik vanarauda, kolmandik spekulantide kätte ja üks kolmandik tõsihuvilistele. Ka sellise jaotuse puhul oleks tehnikaajaloo talletajail päris hästi läinud Wink

loll on loll olla.
Vasta
#6

IIIFFFAR Kirjutas:
supp Kirjutas:samas vaevalt et eestis on veel nn kuuri leide mis kellelgi teadmata on

Selliseid on kindlasti päris palju veel. Ise arvan selliste asjade saatuse laias laastus kolmeks. Kolmandik vanarauda, kolmandik spekulantide kätte ja üks kolmandik tõsihuvilistele. Ka sellise jaotuse puhul oleks tehnikaajaloo talletajail päris hästi läinud Wink

Optimist...
Vasta
#7

Mina kuulun inimeste hulka, kes teevad ka igaaastaselt oma varandusest avaliku ettekande, kirja tuleb panna kõik liiklusvahendid, mis on registris minu nimel. Iseasi, mida see teave annab, sest valdav osa asju ei vaja üldse registreerimist või on kellegi teise nimel.
Aga kui võrrelda kahte tahku - avalik vanatehnika huvi või enda teada jäetud huvi, siis varguste ja vandaalitsemiste eest pole kumbki põhimõte kaitstud. Küll aga on avalikustamisel tunduvalt rohkem plusse. Selgeks näiteks on meie tagasihoidlikus garaazi nurgas seisev GAZ 12 ehk ZIM, ma pole sellest eriti kellelegi rääkinud, pole piltegi õieti teinud, sest mul on natuke alaväärne seis kui ma loen siinsestki foorumist teiste ZIM-i meeste restaureerimise lugusid. Nüüd, kevade ootel aga plaanisime ZIM-iga liiklusesse tuisata kuid paar juppi on puudu. Ja nüüd annabki selgelt tunda vähene promotöö. Kui mind teatakse mõne Volga või Tšaika järgi, siis ikka keegi aegajalt helistab ja pakub nimetatud juppe. ZIM-i harrastajana mind ei tunta ja keegi ei tule heast peast ka juppe pakkuma. Ja kui ma edasi kavatseks asju enda teada hoida, siis kopitakski üks järjekordne, muidu täiesti komplektne ja arenemisvõimeline ZIM garaazi nurka ära.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#8

1) 10 punkti Piiburile - 100 % nõus. Ise külastasin paar päeva tagasi üht vana tuttavat, kes minu üllatuseks on päris põhjaliku vanema tehnika kollektsiooni omanik. s.h. tema väitel ka vanuselt teise mootorratta omanik Eestis . Võttis silmad ikka vidutama ja temagi nentis nukralt, et ei tunne tegelikult neid tõsiseid vanatehnikahulle ja seetõttu ei leia vahest osasid või detaile nii lihtsalt. Keegi ei tea, et tal selline huvi on...

2) Minu arust võiks sellistes postitustes, kuhu on riputatud üles "leiud eestimaal", järgneda ikkagi ka suhteliselt kiirelt kommentaar, millega on tegu ja kui massiline,haruldane see on. Võib ju väita, et märkides isendi viimaseks eestimaal, forseeritakse õõvastavat huvi see isend ära virutada, aga ma oleksin veidi optimistlikum. AMF tundub täis olevat hakkajaid noori kodanikke, kes pidevalt üle eesti silmasid lahti hoiavad. Vaadakem asja peegelpildis - kui on teada, et asi on viimane, ehk levib selline haridus ka kollide kompaniisse ja isendit ei hakita puruks ning noorte väledad silmad/kõrvad annanvad kiirelt kisaga märku, et asi pole õige.

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#9

ös ma tooks väikese näite .
mahtra statis seisab golf, välimuselt oli ilus,korralik velg jnejne no ös ilus golf oli.
1:tekkis kiri aknale ,,pasvanii,, ja number
2:kadus alt üks valu
3:tekkis kõrvale juba teine kiri ,,pasvanii,, ja number
4:lõhuti aknad ära
5:kadusid teiselt poolt valud
6:on see auto nüüdseks juba täielik vrakk



pole küll vanatehnika, aga mingisuguseid paraleele võib tõmmata ju

Bmw 750 ILA Highline 1992
Vasta
#10

Style Kirjutas:Ka omaniku varjamine on "noort kaardiväelast" mängimine - kel kindel vajadus, saab ikka teada. Arvan, et omaniku mainimine, kui see on foorumi kasutaja, või teatamine, et "mina tunnen omaniku ja anna koordinadid, kui viimane vastu pole" - ei tee kellegi elu raskemaks.

Piisavalt edeva inimesena ei ole kunagi enda omatavatest asjadest ja enda asukohast saldust teinud ja külalised on alati olnud oodatud.
Samas vaadates osade inimeste mõttemaailma ja ajumahtu, tekib küll suur kahtlus, kas on see kõik ikkagi tark mõte.
Tundub, et enam ei olegi kõige suurem hirm mitte selles, et masinate karterid on alumiiniumist vaid hoopis selles, et mõni järjekordne "päästja" tuleb.
Kõige ilmekam näide on värskest ET teemast...
Inimene näeb kuskil kellegi hoovis vana sõidukit, millist ta ennem oma lühikese elu jooksul näinud ei ole ja oma ajalooteadmiste juures isegi ei tea millega tegu on, aga kukub kohe foorumis karjuma, et näe omanik ei ole nõus autot ära müüma ja nagunii mädaneb sinnasamasse ära jne.


zajets Kirjutas:Äkki keegi teab midagi selle isendi kohta.

zajets Kirjutas:Sad kahjuks pean teid kurvastama,et omanik pole nõus autot ära andma ega müüma,kuna plaanis seda taastama hakata.

zajets Kirjutas:Ma miski pärast arvan ka et seal ta on ja sinna ta jääb samas olukorras.ja lihtsalt mädaneb ära.

Võin ausalt tunnistada, et ega ma ka ise päris puhas poiss ei ole - umbes paar korda aastas satun kusagil pildigaleriides või foorumiteemades mõne mopeedimudeli peale, mis mopeedimuuseumi kollektsioonist puudu on ja seljuhul olen omanikule, koos vabandustega tülitamise pärast, kirja saatnud ja küsinud, kas ta antud masinat äkki muuseumi kolektsiooni tarbeks ära müüma nõus ei ole. Eitava vastuse korral olen lihtsalt vabandanud, et tülitasin.
Vasta
#11

Üldiselt need aknale kleebitavad "ostan teie auto" stiilis sildid ei anna väga head tulemust. Näiteks Lasnamäele tekkisid reas pea kõikide IŽide ja VAZide jms klaasidele taolised sildid. Nüüdseks on vähemalt kahel AZLK 2140-l lahti muugitud uksed. Üks hoovipealne VAZ 2105, mis oli paar aastat rahulikult sammaldunud peksti täielikult segi. Seda täna enam ei ole.
NSVL sõiduautodest on mu lemmikud just need M412 ja 2140. Pole küll hetkel(rõhk) erilised haruldused, aga kui nii edasi läheb, siis pole see aeg ka enam kaugel. Süda tilgub verd.
Vasta
#12

Style Kirjutas:
IIIFFFAR Kirjutas:
supp Kirjutas:samas vaevalt et eestis on veel nn kuuri leide mis kellelgi teadmata on

Selliseid on kindlasti päris palju veel. Ise arvan selliste asjade saatuse laias laastus kolmeks. Kolmandik vanarauda, kolmandik spekulantide kätte ja üks kolmandik tõsihuvilistele. Ka sellise jaotuse puhul oleks tehnikaajaloo talletajail päris hästi läinud Wink

Optimist...

Nu, optimist olen küll jah... Korrigeerin siis hinnangut.., jagame olemasoleva ressursi neljaks. Kolm osa nõnda nagu ennegi, lisandunud neljas valik lihtsalt mädaneb võsa vahele....Wink

loll on loll olla.
Vasta
#13

oxygen Kirjutas:Näiteks Lasnamäele tekkisid reas pea kõikide IŽide ja VAZide jms klaasidele taolised sildid. Nüüdseks on vähemalt kahel AZLK 2140-l lahti muugitud uksed. Üks hoovipealne VAZ 2105, mis oli paar aastat rahulikult sammaldunud peksti täielikult segi.
Ise ka Lasnamäelt, kah näinud ilmselt neid silte, kus kirjas "kuplju" ja tel.nr. Minu maja taga on üks Fiesta, sama sildiga aknal, ilmselt siis tänasest õhtust telliskividel (hommikul veel omadel ratastel).

Seega isegi arvan, et kui vanatehnika omaja soovib oma sõiduki asukoha reeta, siis ta ka seda teeb. Kui keegi juhtub juhuslikult seda autot pildistama, siis ei tasuks seda asukohta foorumis kajastada.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne