[rollfix]

,,Mitte võtmises ja hoidmises vaid andmises nähtub sinu rikkus.,,
Maria Jotuni.
Kes seda õelnud isik on/oli, tõepoolest mulle teadmata.

[Väravamehaanik]

Kui mingit autot müüakse, siis püütakse seda kirjeldada ikka võimalikult täpselt, et potensiaalsed ostjad saaksid enne asjaga lähemalt tutvumist aru, millega tegu. Näiteks öeldakse, et autol on nahkpolster või elektriaknad. Vastavalt siis sellele, üritab müüja põhjendada, et hind on ikka eseme vääriline.
Loomulikult võib ju üldise jutu sees mainida, et tegu on vanaisa kunagise autoga, mis võiks anda aimu sellest, et see on pikalt olnud ühe pere käes. Küll aga on üsna kummaline kui kõrge hinna argumendiks on vanaisa mälestus ja see vanaisa oli suvaline Artur.

Ühed kodanikud sõidavad Uunikute Talverallit minu eelmise pruudi vana autoga. Kui ma seda autot kurvis külg ees tulemas näen, siis mina turtsatan alati naerma ja minul tekib sellega mingi emotsioon. Teile ma ei hakka kunagi ütlema, milline see paljudest rallikatest on ja nii edasi...
Vähe usutav, et keegi on nõus selle käru eest nimetatud põhjendusel kõrgemat hinda maksma.

[Sm. Volgahuviline]

Natuke veider on lugeda, et muidu, enamjaolt mõistlikest inimestest koosnev seltskond läheb sellise tühja asja pärast nii pöördesse, kui keegi hakkab oma müügikuulutuses kirjutama mõne konkreetse sõidukiga seonduvaid, kas siis isiklikke või muid "ajaloolisi väärtusi".

Taoline suhtumine, et see on inimese enda mure, kui ta ei ole viitsinud autot või autosid kuhugi varju alla toimetada ja mingil põhjusel nüüd seda müüb, on puberteedilikult pinnapealne lähenemine asjade tegelikule olemusele.
Eriti, kui veel ei ole teada, missugused lood ja olukorrad kellegil tema valduses oleva(te) sõiduki(te)ga on.

Ja nagunii, kel silma ja asja jagab, see saab enamjaolt kohe aru, kas pakutav kaup on küsitava hinnaga korrelatsioonis või mitte ning kas see hind on talle vastuvõetav või ei.
Kes mõnda konkreetset sõidukit omale ikka väga soovib, see ostab ta müüja käest ära niiehknaa.

[praud]

väga ilus auto ja asjalik omanik loodan et sa seda viga ei tee ja oma kätetööd maha ei müü,nüüd siis uuesti capri kallale või kuidas

Müümine ei ole viga, müümine on äri ja igal asjal siin ilmas on hind. Ja kui tuleb keegi, kes seda hinda on nõus maksma, siis vahetab see auto omanikku.

Kirjutas teema algatajast tulevane vanaisa oma Mark 7 mälestus-projekti kohta. Kui vanaisa nõnda arvab, miks siis peaks järeltulijate peale pahane olema, kui nemad vanaisa mälestust müüma kord hakkavad?

[Mister X]

Ega vana rahvatarkus asjatult ütle, et issanda loomaaed on suur. Nii palju, kui maailmas leidub huvigruppe, kohtab ka erinevaid suhtumisi teatud kategooriatesse, ka vanatehnikasse. Kuigi nende väärtushinnangud võivad meid häirida, ei saa me neid ainuüksi sellepärast kurjategijateks tembeldada - näiteks 50 aasta vanuse Pobeda edasimüümine või mis veelgi hullem, vanarauda saatmine, pole veel ametlikult kriminaalkorras karistatav tegu. Hea ongi, kui väärtuslik uunikum leiab tee hoolivate vanatehnika-huviliste kätesse. Demokraatia lubab küll moraali üle vaielda, kuid mitte tapelda.

[dad]

Kirjutas teema algatajast tulevane vanaisa oma Mark 7 mälestus-projekti kohta. Kui vanaisa nõnda arvab, miks siis peaks järeltulijate peale pahane olema, kui nemad vanaisa mälestust müüma kord hakkavad?

Kui ese on vanaisa mälestus, siis on see mälestus reeglina väga vähestele inimestele ja selle müümise juures pole sellega nö hinna tõstmine vms väärtuse suurendamine pole teiste inimeste silmis mingi tegija, välja arvatud muidugi juhtumid, kui su vanaisa on John Lennon jms tegelased. Aga suhtumine, et ma müün küll väga kallilt, sest see on vanaisa mälestus on müüja initsiatiivil ikka suht masendav.

Dad.

[praud]

Kui ese on vanaisa mälestus, siis on see mälestus reeglina väga vähestele inimestele ja selle müümise juures pole sellega nö hinna tõstmine vms väärtuse suurendamine pole teiste inimeste silmis mingi tegija, välja arvatud muidugi juhtumid, kui su vanaisa on John Lennon jms tegelased. Aga suhtumine, et ma müün küll väga kallilt, sest see on vanaisa mälestus on müüja initsiatiivil ikka suht masendav.

Dad.

See on juba mingi järgmine probleem, kuid pidasin silmas siiski esimest postitust teemas, kus seda kalli vanaisa mälestuse demagoogiat polnud mitte käsitletud.

Valisin selle Piiburi fraasi pealkirjaks sellepärast, et juba teist korda lugesin siit foorumist, et me ei hinda oma juuri ega hakka ka kunagi seda tegema:
...
Kas sel teisel juhul on "hindamatu väärus" meie jaoks lihtsalt sõnakõlks või, tõesti, oleme siiani veel nii vaesed, et väljavaade kaks vabariigi keskmist palka korraga kätte saada võtab jalust nõrgaks ja sunnib oma juurtele sülitama....?

Kui omal on suhtumine "kõik müügiks", siis milleks teise silmast pindu minna kiskuma?

[dad]

Loe sis Stihli postitusest järgmised read ka läbi, see et sa sikutad ühe rea välja ja loed sead ning teed sellest (ennatlikud) järeldused, ei tähenda et kõik nii peaks aru saama.

Siiski see "kõik müügiks" ei ole halb mõtlemine, sest vähemalt mulle pakuvad tehnika(imed) rõõmu ja rhulolu, mida nad ei pruugi pakkuda minu lastele ja lastelastele, siiski on see minu "haigus" ja ma ei sunni seda kellelgi peale, mistõttu pean alati silmas pidama, et ma ei koguks kokku mingit meeletut pasahunnikut, millega tulevikus järglastel midagi muud peale pole hakata, kui Emexisse viia, stiilis siis a'la 300 zapikut või 500 molotovi mootorit. Ja see, et kui mul ka oleks midagi esivanematest järgi(tänu kolhoosidele pole midagi), siis ei pakuks ma seda müügiks ja kui ka pakuks, siis vaikiks vähemalt "ajaloo" maha, sest mul on häbi müüa sellist asja.

Dad.