Tavalisele jalgrattale D-mootorit peale pannes ja seda (igapäeva)liiklusvahendina kasutades põrkud Sa järgmistele raskustele:
a) Vedrustuseta esikahvel koostöös 28" peene (1 1/2" võui 1 5/8") tavalise jalgrattarehviga hakkab kogu kremplit VÄGA raputama. Eriti, kui Sa mõned lõigud sõidad kruusateel. Võrreldes nt 1960-70ndate spetsiaalsete mopeedidega on sõidumugavus nagu öö ja päev
Ega's naljapärast ei hakatud seda "imelooma" sääreväristajaks kutsuma 1959.-60.a. paiku
b) Esiratta raputamine viib üsna pea esikahvli purunemiseni - tavaliselt alt harude juurest, sageli aga ka pealt, kaela juurest. Ega muidu ei alustatud juba 1960ndate algul vedrustusega esihavlite tootmist abimootoriga isendite jaoks, samuti kahvli alaossa käivate täiendavate vedrusüsteemide tootmist.
c) Raputamine pluss koormused hävitavad üsna pea peened jalgrattakodarad. Tavaliselt purunevad nad kas rummu juurest painde koha pealt või siis niplikeerme juurest. Eriti kehtib see tagaratta nende kodarate osas, mis mootori/ketiratta veo korral töötavad tõmbele ja asuvad rummul ketiratta poolel (seega 36st kodarast veerandi ehk 9 kodara osas). Kas pead leidma/kusagilt tellima/valmistama sinna jämedamad kodarad (28" läbimõõdu jaoks ei liigu neid just maailmas ülearu palju) või arvestama kodarate üsnagi sagedase perioodilise vahetamisega.
d) Tagaratta velg peaks olema tugevast terasest - pehme velje tõmbab üsna pea kõverasse ja kodaraniplid venitab kodaraauke suuremaks loksutades velgedest läbi (ka siis, kui seal vahel on 1920-60ndatele aastatele tüüpiliselt nipliseibid). Ja selgi juhul ei pea tihti üks velg tagarattal kaua vastu.
Ega's naljapärast ei hakatud üsna pea (1960ndate algul) valmistama D-mootorite alla spetsiaalkeredega mopeede ja rattaraamile arendatud mootorid kadusid üsna pea kasutusest. Muidugi kui on plaan teha harva kasutatav nn paraadi- ja uhkeldamissõiduk, siis need probleemid ei kummita; kui aga igapäevasõiduk, siis peab nendega arvestama.
Aga noh, kui nõukaaegsete jalgrataste tükke lademes ja töötahet on, siis võib ju mängida.
Olen ise 1980ndate lõpul evitanud D4 ja D5 mootoreid igasugustel jalgrattaraamidel ja üsnagi tavakasutuses (eks ikka poose pärast, poisikesena) ja kõikide eelnimetet probleemidega a)-d) pidevalt maadeldanud ning vastavaid liikureid seetõttu permanentselt parandanud/tükke vahetanud.
Sel talvel
minu poolt ehitet isend vast jääb muuseumi- ja paraadisõidukiks, seetõttu enam nende asjaolude üle ei muretse.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.