Minu isal on muidu täiesti tavaline MTZ-82, vististi aastast 1992. Ainult Kirovetsi rehvidega rattad on taga, veljed on mingi DIY-versioon. Metsaveokäru tarvis installeeritud veidi suurema tootlikusega hüdropump; kolmikkraan, kust siis jagatakse õli kärule/ülejäänule; ventiilidele kaantega "purgid" ümber keevitatud; põhjakaitse 3-4 mm plekist ja nelinurksetest torudest; plokisoojendus... ja siis oli paar pisemat modifikatsiooni veel, mida ma praegu ei mäleta. Ära tunnete selle masina selle järgi, et tagumine aken on kolmnurkse ämblikuvõrguga, mis on tingitud sellest, et kui haakepolt pooleks läks, tõmbasid hüdrovoolikud jagaja vastu akent.
Peale selle on ka üks MTZ-80, mis on käivitusmootoriga. Selle ainus lisa on seesamune kolmikkraan, kust hüdrojõudu kärule jagatakse. No ja käivitusmootori tarvis on pandud Druzba paak, sest originaal lasi auru kabiini ja see tagas juhile suht mõnusa pinksipalli oleku. Selle kaheksakümnesega käidi siis metsas, kui 82 "akvaarium" remondis oli.
Igaljuhul Viljandi maakonnas on päris raskelt ümberehitatud masinaid kah. Ühel olid mingid haiglaselt laiad esirattad, vints ees ja muud pudipadi kah küljes. Omaette klass nende masinate juures on veel see, et mõned on akendele trellid kah ette pannud
.
Vastupidavuse kohalt ütlen niipalju, et korra on MTZ-82'el ära murdunud üks tagumine pooltelg, käigukast on alt vedanud ja muud nagu polegi. Kui masinat hooldada, siis ei lagune ta suurt midagi. ja kui laguneb, siis remont pole kallis. Muidugi neid tagumisi prozektoreid on kah omajagu kõverateks sõidetud ja asendatud. Kõige tihedamini juhtunud apsakas on see, et küte otsa saab.