[Väravamehaanik]

Siin Kuusalu - siin Kuusalu!
Doonorbussi soetamine lõppes peale pikka kirjavahetust rootslastega ikkagi negatiivselt ja romulast tellitud jupid pole siiani kohale jõudnud ja ilmselt ei jõua ka kunagi. Probleem seisneb nimelt hariduse kasvus ja teabe levikus, kui kusagil leidub samasugune buss ja lihtsalt vedeleb, siis peale huvi tundmist hakkavad ka välismaa inimeste meeled tööle. Nimelt on sellisel bussil 10 tonni alumiiniumit, millest peaaegu pool on rahvakeeli tuuralumiinium.
Nüüdseks oleme teinud enesele selgeks, et tuleb hakkama saada ilma doonoriteta. Buss on vajalikus osas molekuleeritud ja jõutud tõdemusele, et kõik detailid kere katmikplekkide all, mis koosnesid ferrumist on meie lennuki küljest kadunud. Ainult alumiinium hoiab vormi. Õnneks on rauda kasutatud ainult esiosa juures, see tulebki teha kõik uus. (Pilte ei ole, sest pilte ei saa teha asjast, mida ei ole)Kõik tuuralumiiniumist kandekonstruktsioonid on ideaalses korrras ja näppimist ei vaja. Raam on väga heas korras ja tehnika samuti. Nii puhta häälega mootorit ei ole meie valla tagasihoidlikus bussigaraazis ühelgi uuel bussil. Seega tehnikat on vaja näppida minimaalselt, rohkem ilu huvides pisut puhastada ja värvida.
Lahti tuleb võtta kogu interjöör ja alustada praktiliselt nullist. Originaalne PVC põrandakate on kulunud, kuigi suuremate vigastusteta. Seinte "insulac" plaadid on kõik katki. Vineerist lagi on lõhutud ja pöögi spooniga kaetud kapid ja muud iludetailid on kahjustatud. Aga pole hullu, sest tolle ajastu täiesti autentseid Rootsi bussiehituse materjale müüakse Eesti Vabariigis ehitusmaterjalide poodides ka 2008. aastal. Isegi täpselt sama põrandakatte materjal seisab poes rullis ja pöögi spooniga varustab meid naaberettevõte www.baltispoon.ee - esialgsel hinnangul ei ole interjööris ühtegi detaili, mida Eestis ei oleks või ei saaks Kuusalu poodidest ja ettevõtetest soetada. Sellises riigis on meeldiv elada ja töötada.
Seoses ilusa ilmaga on buss veeretatud murule, nii on lihtsam suuremamahulisi töid teostada, meile on see ikka ennekõike hobi, mida on meeldiv harrastada ja kõige parem on tegeleda hobidega värskes õhus. Abiks on ka kaks hakkajat külapoissi ja töö lausa lendab käes. Samas tuleb tõdeda, et vanatehnikateemadel on tööandmine samaväärne töö tegemisega, ehk siis ajalist ega rahalist kasu teiste käsutamisest ei teki. Kõige suurem kasu seisneb selles, et asjad saavad tehtud ja teiste kamandamine sunnib ka ennast hommikul varem tõusma ja jobutamisest hoiduma.

[Edel]

Kahju et doonoriga nii läks. Kas siis rohkem pole võimalusi doonori soetamiseks?

[Väravamehaanik]

Üldiselt kiirendab doonorite olemasolu mingi eseme restaureerimist, teeb ka natuke odavamaks ja annab detailide puhul valikuvõimalusi. Seni on ühe eseme korda komplekteerimiseks vaja läinud umbes nelja doonorit, kes on pidanud jätma oma elu ühe jõulisema eksponaadi edasi elamiseks.
Samas on ka säästva restaureerimise aktivistid http://www.srik.ee/ kes ütlevad, et ühe asja korda tegemiseks ei pea teisi asju ära lõhkuma. Iseasi, kas see põhimõte peab just laiatarbe tehnika kohta käima, mida nii ehk naa metalli kokkuostu viiakse.
Natuke ka "reidikaid" ajast kui esimene ots oli veel bussil küljes http://polygonimatkad.ee.welisa.com/ftp/...7c243e.JPG

[koterman]

Folkwageni bussi projektist ja kokkupanemisest mõni värskem viide:
http://tam.eu/et/index.php?cat=35&target=folkwagen
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=81825
Kuna eesmärk oli võrreldamatult kergem, võis päris 'nitshevoo' tulemust ka Viljandis vuramas näha.
K

[quote=Väravamehaanik]
Üldiselt kiirendab doonorite olemasolu mingi eseme restaureerimist, teeb ka natuke odavamaks ja annab detailide puhul valikuvõimalusi.

[Väravamehaanik]

Sügisesed tuuled sasivad sonimütsi sõiduteele ja hobukastani munade koored torkavad rehvidesse teravaid auke. Aeg on mõelda talvitumise peale. Suve jooksul sai vabaõhuürituse käigus bussi kerelt eemaldatud vana värv. Kinnises ruumis poleks ette kujutanudki kuidas keemia oleks pähe hakanud. Lõunavabariigi värvieemaldit kulus ainult kaks kastitäit, mis oli planeerimatult väike kogus. Maha kraabitud värvi kogunes umbes 60 liitrit, midagi läks muidugi tuulega lendu.
Kui algsete kaevetööde tulemusena arvasime, et buss oli esmalt sinise-beezi triibuline, siis päris algne värv oli ikkagi oranz. Mis omakorda tähendab seda, et buss tehti Rootsi pealinna tarbeks, aga kuna see konkreetselt on linnalähiliin, siis võib arvata, et tegu oli miskiks muuks otstarbeks kasutatava bussiga. Üldise hinnangu kohaselt ei ole see buss päris igapäevaselt liini nühkinud.
Nüüdseks on buss lükatud garaazi sisse ja uuendamisele lähevad kõik ferrumit sisaldavad detailid, täpsemalt terve esiotsa toestik. Samuti alumine kere osa, mis seisneb alumiiniumplaatides ja -luukides, ning seejärel tuleks buss üle värvida. Siin ka üks kunstfoto, kus sügisene taevas ja niiske asfaltkamar sulanduvad alumiiniumiks meie tagasihoidliku autobaasi õuel. http://www.polygonimatkad.ee/ftp/gallery...64047e.JPG
Nagu kusagil varemgi mainitud tuleb teha ainult kaks asja veel, et jaanipäevaks peole sõita - korda teha ja käima panna!

[valdo]

Lõunavabariigi värvieemaldit kulus...

Mida Sa täpselt kasutasid, kui pole saladus? Ja kas pärast pealemöslamist-seismist tegutsesid vaid pahtlilabidaga (kui värv oli pehmeks läinud, nagu peab), või osalt ka relaka otsa pandud terasharjadega? (Võrdluseks - oma Pobil sama tööd tehes ei tahtnud needsinased kanged haisevollused eriti hästi varasematel keretöödel kasutet laeva kruntvärvi peale hakata ning relakapõhine jäme terashari tuli igal pool abiks võtta peale pahtlilabida.)

... uuendamisele lähevad kõik ferrumit sisaldavad detailid, täpsemalt terve esiotsa toestik.

Kas raud-alumiinium galvaanikapaar koostöös aastate koorma ja kõikvõimaliku teede talihooldekeemiaga (keedusool + hunt teab mis) ei ole lisaks terasele ka alumiiniumile halvasti mõjunud? Küsin niiviisi seepärast, et mul on endal kurbi kogemusi Pobi ukse lävepakke katnud alumiiniumkatetega. Olen saanud enda valdusse neid eri aegadel koguni kaks komplekti. Mõlemaid neist kannatas eemalt ehk isegi veidi vaadatagi, kuid terasega kokkupuutukohtades (alakülg, kruviaukude lähiümbrus) olid nad korrosioonist ikkagi VÄGA puretud. Seepärast tuleb siiski nimetet plekid siiski kõik asendada (lasta uued teha) ehk siis vanadest enam mingit reaalset asja kahjuks ei ole.

[Väravamehaanik]

Esiteks: värvieemaldi sai ostetud Kuusalu Majamarketist, kõige odavam,mis saada oli. Täpsemalt etiketiga ei tutvunud, aga värvi kobrutas lahti vastavalt värvi kvaliteedile. Pealmisemad ja odavamad kihid tulid sekunditega lahti, alumisi tuli ikka usinamalt määrida.
Esimene võtmine oli kaabitsaga ja viimistlemine toimus rällaka ja trelli otsas olevate vaskharjadega. Terasharjasid ei saanud julgelt kasutada, sest alumiinium on pehmem kui teras ja buss on meil teadupoolest alumiiniumist. Kuna see oli väga nõme töö, siis tegid seda kaks külapoissi umbes kuu aega. Vahepeal nutsid ja halasid ning käisid silmi pesemas, sest ei uskunud minu loengut kaitsevahendite kohta. Siit ka soovitus tarkadele restauraatoritele - las seda värvieemaldamise tööd teeb keegi teine.

Teiseks: Alumiinium ja teras kokku ei sobinud.
Ilmselt on tegu hea säilivuse korral ikkagi asjaoluga, et kere on duraalalumiiniumist aga kõikvõimalikud liistud on nö. tavalisest alumiiniumist.
Juba Rootsi tehases oli alumiiniumi ja terase kokkupuutepindadele pandud vahekihiks silikooni või õhukest kilet, olenevalt konstruktsiooni suurusest, kuid neetide liitekohtadest on kandunud ikkagi "uss" edasi. Peamiselt just asendatud neetide juurest, sest õiged needid olid roostevabad ja nende lähedased pinnad ei ole kahjustatud. Parandused aga on tihti tehtud alumiiniumist neetidega.

[Väravamehaanik]

Sel ajal kui ristirahvas võttis pidada Jeesuslapse jumal teab mitmendat sünnipäeva ja tehase korstnad üleilmselt seisma pandi, sukeldusin mina mitmeks päevaks kodugaraazi svammidega möllama. Plaan oli terve bussitäis istmepõhjasid lahti harutada, porolooni paigata, katkiseid õmblusi üle õmmelda ja sametisi istmekatteid pesumasinas puhtaks pesta.
Töö üli muidugi üsna üksluine, aga vähemalt suutsin mõista, et minu laual ei olnud pooltki nii palju svammipudi, kui raadio Elmaris lolle eesti keelseid jõululaule. Kuulasin vaikselt maarahvaraadiot ja klammerdasin istmepõhju. Kokku kulus 5 kg pesupulbrit, 1900 klambrit. Sain vajaliku hulga istmepõhjasid kokku ja ära mahtusid need kompaktselt ja kiletatult euroalusele, et oodata oma kohta Teie pehme tagumiku all.
Seljatugedega tegeleme siis, kui svammimaitse suust mõne aja pärast kadunud on. Vähemalt tuleb tõdeda, et see oli esimene reaalne samm edukuse suunas, muidu on ainult lammutamisega tegeletud.

[koterman]

Ilus töö.
(Meenutab järjekindluse harjutamise aspektist üht kunagist suvepäeva, kus ma pidin üksi a kiiresti ning korralikult ära laduma kolm tonni briketti, sest vihm ähvardas kaela tulla. Raadiot küll polnud, aga suutsin kah üht-teist mõista, eriti iseenda ja oma 10 väikse abilise saavutusvajaduse osas.. )

Tahaks siinkohal istmete teema osas üht huvitavat pdf-faili viidata, aga ei tea kuis see siin käib? Otse vist jutule külge riputada / kopeerida ei saa, et siis läheb foorumi server kurjaks?
K

......... Plaan oli terve bussitäis istmepõhjasid lahti harutada, porolooni paigata, katkiseid õmblusi üle õmmelda ja sametisi istmekatteid pesumasinas puhtaks pesta.
Töö üli muidugi üsna üksluine, aga vähemalt suutsin mõista, et minu laual ei olnud pooltki nii palju svammipudi, kui raadio Elmaris lolle eesti keelseid jõululaule. Kuulasin vaikselt maarahvaraadiot ja klammerdasin istmepõhju. Kokku kulus 5 kg pesupulbrit, 1900 klambrit.

[Väravamehaanik]

Kui meie pisikeses polstritöökojas käib töö ja vile koos, kevadised päikesekiired paistavad ukse vahelt sisse ja svammipudi maitseb jälle väga hästi, sest käsil on istmete seljatugede lahti harutamine, siis bussigaraazis on hoopis teised meeleolud...
Tööd teeme ikka korralikult kellast kellani ja väga lühikeste lõunapausidega, aga töö on selline, mis ei tekita kohe kuidagi suure edasimineku tunnet. Isegi pilti pole millestki teha, et kallitele lugejatele näidata.
Igastahes seis on selline, et meie hea sõber ja traktorite parandaja Viljar sõitis külmal nädalavahetuse hommikul kohale, võttis oma bussikese töösooja mootori ümbert auravad tunked, tõmbas need enesele selga, pani pläru ette ja hüppas pea eest kanalisse. Sugugi mitte niisama, vaid ikka selleks, et kõik torud igaks juhuks välja vahetada. Kütuse torustik oli mitmest kohast lapitud ja see sai tervenisti uus veetud. Salongisoojenduse- ja õhutorudega oli veidi keerulisem lugu, nimelt on see buss tehasest väljunud vasakpoolse uksega, mis 1967. aastal on ehitatud ümber parempoolse liiklusega teedel tarvitamiseks. Seega kõik torud, mis jäid ukse ehitusele ette või on ukse tarvis paremale veetud, olid omavahel lihtsalt sõlmes. Toru veeti sealt, kust lihtsam tundus. Õhutorud jätsime nii nagu ümberehituse käigus need paigaldatud olid, lihtsalt torud ja voolikud enesed vahetasime uute ja kindlamate vastu. Avariikraan jäi vasakusse seina, endise ukse kõrvale, kus algne koht oligi ja uks ise paremas pardas sõidab nüüd ilusasti vusinaga kinni ja lahti. Igastahes peale õhu süsteemide korrastamist näitab aparaat stabiilselt 7 atsi, mis on vähese õhutarvidusega vanaaegse bussi juures tubli tulemus ja pidurid võtavad ka üsna jõuliselt.
Jahutusvedeliku torustiku konstrueerimiseks oleks veel suuremat inspiratsioonipuhangut tarvis, sest väike ring on nagu ta tehasest välja mõeldi, aga salongi kütmise voolikud jooksevad ukse ümberehituse tõttu risti üle käigukasti ja üsna mõtetu on taastada nende ümberehituse järgne paigutus. Igastahes torude paigutamise idee peab mingil hetkel tulema, muidu jääb salong külmaks ja talvel nääripuule sõita ei saa.
Kokkuvõttes on mitu kuud tegeletud mingisuguste määrivate nokkimistega ja silmaga nähtavat edasiminekut toimunud ei ole. Külamehed, kes asja kaemas käivad, ei usu, et me ikka korralikult tööd teinud oleme, sest buss seisab ikka samas kohas ja sama kurvalt.
Õige pea aga lähevad asjad rõõmsamaks, sest algavad kere tegemise tööd. Kerega ei saanud enne tegeleda, kui tehnilised probleemid lahendatud, ega siis buss pole mingi sõiduauto, et tõstad aga kapoti üles ja vaatad, mis seal all on. SKV Katrineholmil on kõik süsteemid needitud kerepaneelide all peidus ja igapäev pole mõtet töötavat tehnikat passida.
Järgmisel korral näitame ehk keretöödest värvilisi pilte ka ja räägime lähemalt veel ühest samasugusest Rootsis asuvast bussist, kellega me interneti vahendusel tutvusime ja doonoriks kutsusime. Kui lumi lõplikult ära sulab, sõidabki soetatud doonoribuss meie hoovile, et igasugu vahvaid ja isegi Rootsis haruldasi vidinaid loovutama asuda.
Siin väike stiilinäide, igal korralikul Volvol on taga RIIV!    

[Väravamehaanik]

Vana ja hallitanud bussimehaanik piiksus garaazinurgast, et bussi keretöödega tuleb alustada ülemisest otsast, ehk katusest. Tuleb uskuda.
Igastahes katus koosneb sel bussil 1 mm kumeraks painutatud alumiiniumlehtedest ja esimeses ning tagumises osas spetsiaalselt vormitud klaasplastist. Kõik see toetub alimiinium profiiltaladele, milledest moodustub bussi kere sõrestik. Kogu alumiinium kere toetub Volvo ferrumist raamile. Nagu korralik vundamendiga maja. Samas avaldan sügavat kaastunnet kandevkerega busside (LAZ, Ikarus jne) taastajatele.
Aga katusele tagasi ronides on tegu päris korraliku piirkonnaga ja ükski detail väljavahetamisele ei kuulu. Parema küljega on keegi tõkkepuu või majaräästa alla kinni sõitnud, kuid veidi mõlkis plekid on ilusasti töödeldavad. Esi- ja tagaosa klaasplasti on veidi vaja parandada, kuid materjali hea töödeldavuse juures ei ole see suur probleem.
Katus tuleb keskelt hõbedane, nii oli see ka originaalis, et peegeldada kosmosesse tagasi liigset päikeseenergiat.
Laes on kaks pruunika pleksiklaasiga katuse akent, aga nendega tegeleme hiljem.
Kange kiusatus on kogu bussi puhastatud alumiiniumpind ära poleerida, kuid me ei ole mingid ilueedid, me oleme ikka originaalifännid.

Bussijuhi ametikoolitusest palju olulisem tundub olevat bussiehitamise juures fotograafia koolitus. Jube raske on aru saada kuidas terve buss võiks jääda ühe pildi peale, rääkimata siis ühest katusest või muudest detailidest. Ja seda kõike nii, et taustaks olev laga välja ei paistaks. Garaazi koristamine oleks liiga banaalne ja ebapüsiv lahendus, ma arvan et fotograafia õppimine oleks kavalam.

[Väravamehaanik]

Ei tea, kas keegi seda tagasihoidlikku maameeste bussiehituse teemat loeb ka, aga enesele pärastiseks mälu turgutamiseks on hea mõningaid verstaposte üles tähendada.
Nüüdseks on läbi esmaspäevahommikuse tiheda linnaliikluse veerenud meie romula platsile doonorbuss. http://www.polygonimatkad.ee/?id=4139 Kui mõni arvas nüüd galerii lõppu vaadates, et selliseks lillaks värvisime bussi, mida juba üle aasta nokitsetud on, siis nii maitselagedad me küll ei ole. Loomulikult on tegu järjekordse elamuks ehitatud SKV Katrineholmi bussiga. Kuid vahe on selles, et kui esimest bussi olid ehitanud sellised mehed, kes igasugu pisividinad ära likvideerisid, siis selle bussi on endale elamiseks ehitanud perekond, kes niipalju vaeva pole näinud. Lisaks pisividinate allesjätmisele on nad suurest laiskusest jätnud lisaks kere eest hoolitsemata ja käigukast on ka suures puhkamise tuhinas kusagile kadunud. Peale vidinate (milleks on igasugu tuled-viled, antennid, raadiosüsteemid, klaasihaamrialused, suunatuled, porilapakad, jalgratta- ja pakiraamid jaaa niii edasi) eemaldamist, ootab seda duuralumiiniumi hunnikut kuulsusetu lõpp Kuusakoskis. Ja siis saab tulevikus pikalt arutleda selle üle, kas selliseid busse oli Eestis üks või kaks.
Bussiehituse galeriis on ka üks pilt, kust on näha, et suure suve saabudes on bussile juba soojustus pandud. Materjalid on kõik originaalid, kuid originaalist on erinev ainult vati töötlemise viis. Nimelt on tänapäeval saada korralikult kokkupakitud soojustsuvatti ja varasema vabakäelise vati asemel on nüüd konkreetselt seisev soojustusmaterjal. Teadupoolest ei ole seda vaja ainult sooja pärast, sest suved on meil niigi soojad, vaid ennekõike siiski mürasummutuse eesmärgil. Pildil nähtav must triip on istmete kinnitamise vinkel.
Kui muidu on kaasaegsetes bussides kõige pikema istmevahega kohad ees paremal enne kempsu, ja kempsust taga pool kõige kitsama vahega, siis meie bussis on hoopis tagasillast ees pool kitsamad istmevahed ja tagapool tagasilda on istmevahed laiemad. Ilmselt ei mõeldud sellega väga sügavalt erinevaid luksusklasse ühes salongis, vaid lihtsalt tagasilla asukoht sundis istmeid nõnda paigaldama. On ju alusraam valminud Volvo veoka tarbeks ja bussi kere valmistatud alles hiljem Katrineholmi tehases, erinevalt tänapäeva bussidest, mis ehitatakse koheselt bussideks.

Ja veel, uue doonoriga kaasnes silt armatuurlaualt, et bussis on 66 kohta, neist 21 on seisukohad. Pole lihtsalt ammu harjunud sellega, et iga mugavalt istuva reisijatepaari kohale võiks õõtsudes kummarduda ka keegi poole odavama piletiga kodanik, kes päris lõpuni ei sõida ja läheb enne maha. Järsu pidurduse korral väljuvad kõik 21 lühikeseotsa reisijat esiakna kaudu...

[koterman]

Ikka loeme. Tahaks siiski ökonoomsemate liikumisviisidega kursis olla. Eriti kutsuv on see seisuplatside üüratu arv, kavatseme sestap tulla kaema juba remondiperioodil mil viisil seista saab.
k
ps Kas tulevastele ilu-bussi-juhtidele on tarvilik ka eraldada mõnd 'Valge mere kanali' vm ajatut suitsusorti, et raskemal tõusul, kus mootori tuurid reisijate palgetele juba murekortse veavad, saaks asjaomane juht külmavereliselt ja mõõdetud aeglusega roolil pakist koputada välja ühe kirbelõhnase sigareti ja sama mõõdet tikutõmbega seda süüdata...?

[quote='Väravamehaanik' pid='223989' dateline='1240313451']
Ei tea, kas keegi seda tagasihoidlikku maameeste bussiehituse teemat loeb ka, aga enesele pärastiseks mälu turgutamiseks on hea mõningaid verstaposte üles tähendada.

[Väravamehaanik]

Me oleme siin garaazis ühed ütlemata tervislike eluviisidega noormehed. Kuna me ei suitseta ega joo uimastavaid jooke, ärkame vara, ei vaata võõraid naisi, maksame makse, siis sellevõrra rohkem aega ja raha jääb meil vanatehnikaga tegelemiseks. Ainult jumal on see, keda me ei karda ja teeme tööd ka kristlikel pühadel ja viimsepäeva laupäeval.

Ausalt öeldes on mootor Kuusalu AB alumiiniumbussil ainuke täiesti uus detail. Nimelt pakendist võetud uus originaalmootor, millel mitu miljonit ressurssi veel läbi vaja sõita. Isegi ükski uus buss pole meie rajoonis nii uus, seega mäkke lendab see buss kui lüpsik sarves noorloom ja mingit tossu küll torust välja ei puhita.
Enne vanabussinduse juurde asumist sai peetud ikka mitu motivatsioonikonverentsi maha ja jõutud pappi, aega ja võimalusi kokku rehkendades tulemusele, et bussil peab olema raam, diiselmootor ja sirged klaasid. Kõik muu tuleb käepäraste tööriistade ja vabade nädalavahetustega. Oluline oli ka kohtade arv, sest suuremad investeeringud võiksid elu lõpuks ka mingis mahus tagasi tiksuda. See ei ole muidugi eesmärk omaette, aga üksipäini 66 aastat garaazis 66 kohalist bussi nühkida ei tundu ka eriliselt elatud eluna.
Ehk siis on plaanis jääda igati soliidseks ja mitte kummarduda mäkketõusul rooli kohale. Kusagil ajusopis vasardab vastutus, ehk siis kohutavalt kerge on teha asi odavalt ja poolikult valmis, sõita tahmase seltskonnaga simmanilt simmanile ja rikkuda ära kogu Eesti vanatehnikaliikumise maine. Teine variant on teha asju läbimõeldult ja järgida postituse esimeses lõigus loetletud põhimõtteid.

[motamees]

Ei tea, kas keegi seda tagasihoidlikku maameeste bussiehituse teemat loeb ka, aga ...

Ikka loeme. Nii kosutav on ju, peale päevast oma bussi all roomamist aduda, et kellegil on veel raskem. Süda läheb kohe soojaks ja tahaks tagasi bussi alla.
Edu teile, sel vaevarikkal teel.

[koterman]

Seda küll. Ühtlasi tuli bussitaastamist toetavat korraliku elu ja riigimaksude õigeaegsuse juttu lugedes meelde üks Bidstrupi (taani karikaturist) pildirida, kus usin ja laiaõlgne noor meeskodanik samuti ei soovinud ei peol viibida, ei tütarlastega spordijuttu puhuda ega muud sellist, küll aga rühmas higi valada mitmelgi töisel viisil, misläbi miskid naabrimutid hakkasid teda pühakuks pidama ja tema ümber ringiratast roomama ja halleluujat laulma. Mistõttu noorel spetsialistil kiiresti meenuski, et tema koht siiski tüdrukute ja veinipeekri man om.

Tulevase bussisõidu osas, ent, oli suitsupakk tegelikult küsimus stiilist ja vähem suitsutõmbamisest. Viimane ju nüüd avalikes paigus keelatugi. Ehk teisiti küsides - kas on vaja näit plastnokaga riidest suvemütsi, viie rõnga ning kirjadega 'Regatt' vms? Simmanile sõit, kui sellised lisaks vanasõidukiüritustele plaani tulevad, peaks sellist nähtust kõigiti soosima.
Ja terviseid kõigile asjaosalistele!
k

[Ikka loeme. Nii kosutav on ju, peale päevast oma bussi all roomamist aduda, et kellegil on veel raskem. Süda läheb kohe soojaks ja tahaks tagasi bussi alla.
Edu teile, sel vaevarikkal teel.
[/quote]

[Väravamehaanik]

Nii!
Tegin mitu pilti hõbedaseks värvitud katusest, seejärel koputasin fotokat vastu lauda, sest midagi polnud pildi pealt näha. Tegelikult ei saanudki miskit näha peale suure halli ekraani, sest välguga hõbedast bussi katust pildistades varieerub ainult välgu asend ekraanil ja muu on servast servani üks hõbedane katus. Sestap ma neid pilte siia ka ei riputa, sest milleks risustada serveri mahtu üleni hallide piltidega, mis ülatuvad kuvari servast servani.
Vahekokkuvõttena aga esitaks hoopis majandusteemalist hala, sest minu kirjutamise hetkel tegeleb valitsus rahandusministri vahetamisega ja seega rahast rääkimine oleks nagu päevakohane.
Puht tehnoloogilisest aspektist lähtuvalt oleme jaganud sarnased tööd pooleks, lihtsalt sellepärast, et oleks parem ülevaade tehtavast ja kogumahtu ei pruugi terves peas suuta hallata. Jagatud on üsna loominguliselt: ülemine pool-alumine pool; tagumine ots-esimene ots; vasak-parem; põhjad-seljatoed; aknad-luugid; alumiinium-klaasplast jne. Ehk siis üsna sarnaseid töid on tehtud erinevatel aegadel ja kui on lastud teha kellegil teisel, siis on lastud teha erinevatel tegijatel. Kõike ju ise ei ole mõtet leiutada, kui keegi ütleb, et ta on vastava ala spetsialist ja on nõus mingeid töid tegema ja kui juhtumisi on ka taskus talle maksmiseks sobiv summa, siis on ju kõik okei.
Üsnagi kummaliseks hakkab asi kätte minema nüüd, kus hakkavad selguma sarnaste tööde hindade võrdlused erinevate tegijate lõikes.
Kui esimese osa eest mingi spetsiifilise töö puhul küsis proffessionaalne tegija 8000 krooni (loomulikult sai ka makstud), siis umbes sama arvestusega sai töö pakutud ka teise osa tegijale. Teise osa tegija tegi töö ära, sama hästi kui esimese osa tegija, kloppis käed pükstesse puhtaks ja küsis 500 krooni...
Samasuguseid võrdlusi on veel suurusjärgus 8000 krooni=200 krooni ja 6000 krooni=200 krooni.
Igastahes on bussi ehitamine teinud meid oluliselt targemaks. Kõikide summade juures on olnud erinevad suhtlejad, kui hinda küsin mina, kes ma näen loomulikult hea välja ja jätan endast soliidse mulje, siis on see kõrgem hind. Kui aga hinna lepib kokku meie esindaja, kellel on jalas võidunud teksad ja lääpas Karhu M-id ja sõnagi ei räägita vanaaegse bussi restaureerimisest, vaid ainult materjalist ja tööde mahust, siis on see odavam hind.
Loomulikult olen süüdi ainult mina, et kogu bussiehituse majanduspoliitika ei olnud algselt nõnda üles ehitatud, et meeldivad inimesed (mina) tegelevad müügiga ja rõvedad parmotid tegelevad ostuga. Igastahes elagu majanduskriis, bussi jurres on tööd piisavalt ja vastavalt tujudele võime enda tunnihinnet korrutada suvalise koefitsendiga ja suurest tööst rõõmu tunda. Pärast määrame kogu projekti maksumuse ka siis vastavalt 8 miljonit=50 tuhat krooni, kui see üldse kedagi huvitama peaks.

Kogu see mõtisklus oli mõeldud õpetuseks kõikidele Ikaruse, Kubani, Paz ja LAZ-i ehitajatele. Kui raha on, siis see võetakse käest ära ja kui raha ei ole, siis polegi vaja, tööd saab ikka mõnuga teha.

PS Lilla doonorbuss on viimati sõitnud liini veel 1982. aastal, vähemalt nii selgus salongis olnud paberitelt. Ettevõtteks oli Länstrafiken. Ilmselt sõitis ka liinil nr 47- Kvikkjokk-Jokkmokk http://www.ltnbd.se/se/Tidtabeller.asp Ilusa ilmaga võiks isegi sellise nimega kohti külastada.

[Potsataja103]

... Ettevõtteks oli Länstrafiken. Ilmselt sõitis ka liinil nr 47- Kvikkjokk-Jokkmokk http://www.ltnbd.se/se/Tidtabeller.asp Ilusa ilmaga võiks isegi sellise nimega kohti külastada.

Pilt ei ole küll minu tehtud, aga ikkagi:    

[Väravamehaanik]

Bussi värvimine käib täie hooga ja "kell kolm" peaks valmis saama, või hiljemalt jaanipäevaks. Et töö kusagil toppama ei jääks tuleks aga juba mõelda järgmise etapi peale. Midagi peab ju värvitud velgede peale venitama. Hetkel on bussil all Michelini rehvid mõõdus 10,00R20. Kahjuks on korraliku mustriga rehvid muutunud praguliseks ja kõik 7 rehvi tuleb soetada uued.
Siinkohal kuulutamegi välja avatud hanke rehvide hankimiseks. Rehvid peavad olema mõõdus 10,00R20 ja...

Michelinid on uute busside all olnud nii head, et enne siledaks sõitmist pole tulnud kunagi ratast maha keerata ja läbisõidud on olnud ikka ületamatud. Kahjuks on uute rehvide hinnad üle 10 tuhande tükist ja õiget mõõtu pole Eestis kohanud, valdavalt on 22,5 tollised laiatarbes.
Vene rehvide KAMA hinnad on küll mõistlikud, ehk siis umbes 3000 krooni tükist, kuid ma pole kuulnud kedagi, kes oleks neid kasutades vaimustuse käes minestanud. Minu jaoks tundmatu kaubamärk on ka Mitas, mille rehve on kohalikes ladudes ja hind jääb alla 4 tuhande tüki eest. Kui kellelgi on nende kaubamärkidega positiivseid kogemusi, siis võib julgelt teada anda. Kui nüüd nende maaletooja neid kiita soovib, siis ma eeldan muidugi suuremat allahindlust.
Rootsi bussil arvatavasti originaalis sotsialismimaade toodangut alla ei pandud aga see ei ole ka nii oluline, sest rehv on ikkagi kulumaterjal.
Kui kellelgi on Vene rehvi hinnaga pruugitud, aga korralikke Micheline, siis võib julgesti pakkuda.
Protekteeritud rehve teadupoolest bussi esisillal kasutada ei tohi ja tagasillal eriti kasutada ei tahaks, hea oleks kui kõik rehvid oleksid ikka ühte marki ja sama mustriga. Olen bussis sõites saanud protiprotektoriga vastu istumist ja ega see mugav ei olnud. Maanteekraavidest võib ikka erinevaid protektoreid leida ja see ei ole positiivne nähtus.
Avalik turg on nimetatud rehvimõõdu osas üsna kitsaks jäänud, sest seda mõõtu kasutavad laiemalt siinmail vaid vanad ninaga Scania ja Volvo veokad ja kõikvõimalikud ZIL ja MAZ tüüpi vanatehnika kallurid, mille kiirused pole suured ja mugavus pole oluline. Neile ei raatsi keegi kalleid rehve osta ja seetõttu on ka rehvimüüjate pakutav sortiment üsna kehv. Aga äkki toob keegi korralikke ja vähesõitnud rehve maale, keegi selline, kellel kodulehte pole ja kelle olemasolust me hetkel midagi ei tea...

[hulgus]

Rehvidest.
Pole kahjuks hetkel Eestis, aga 20" ei tohiks küll ületamatu mõõt olla. Näituseks esimene, mis vastuseks tuli: Matador. Paljud Idabloki tehased vorbivad neid teha. Arusaamatus keeles : Kormoran. Sava´l ka vastavad tooted olemas, aga pilte pole ja va Slovakkide keelega on probleeme.
Ka paljud briti veokad ja haagised kasutavad sama mõõtu.
Hindadest: va Michelin on küll meie müügikanalites kohati üle mõistuse juurdehindlusega, aga on neid ka odavamalt saadud. Ise ostsin kunagi sama hinnaga, mis korea rehve pakuti. See 10k ei ole just päris mõistusepärane hind.

muudetud:
Michelin