Volvo SKV Katrineholm 1962 - Kuusalu Autobaas
#61

(24-05-2009, 22:14 PM)hulgus Kirjutas:  Rehvidest.
Pole kahjuks hetkel Eestis, aga 20" ei tohiks küll ületamatu mõõt olla. Näituseks esimene, mis vastuseks tuli: Matador.
Siia ääremärkuse korras lisanduseks, et ka Luxi all kasutatakse Matadore. Ma olen võrdlemisi kindel, et kui Sa Heino Jaanusega ühendust võtad, siis ta pajatab Sulle lahkelt sellest, kas on puruks läinud, kust saada on võimalik jne.
Vasta
#62

Rehvidega siis niipalju, et hammustame igast rehvipakkumisest natukene ja valime parima välja. Hetkel on liuale jäänud hoopistükkis Dunlop, mis on ju ka vanasti kasutusel olnud rehvimark ja mis peaks vanatehnikale sobiv nimi olema. Aga eks näis...
Kere on nüüd ilusasti värvitud, pilte on kaks galerii lõpus. http://www.polygonimatkad.ee/?id=4139 Happekrunti kulus 10 liitrit, krunti 23 liitrit, iluvärvi läks ka umbes 23 liitrit. Värviks oli Du Ponti veoautovärv, õigemini oli kogu komplekt sealt. Pahtlit kulus mõni ämber, mis on päris vähe. Peamiseks põhjuseks oli see, et terve alumine ring ja esimene osa said uued katteplekid ja uut duraalalumiiniumist plekki pole põhjust pahteldada. Küll aga kulus üksjagu neete nende paigaldamiseks, kokku läks üle 2000 needi, millest raua ja alumiiniumi sidemes on roostevabad needid, klaasplasti ja alumiiniumi ning ainult alumiiniumi sidumiseks alumiiniumist needid.
Järgmiseks tööks on puhas meelakkumine - komplekteerimine ehk ilujunnide külge kruttimine.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#63

Kui suur meeskond seal bussi kallal toimetab?
Vasta
#64

Kui ma neid kaemas käisin, oli näha kahte hiiglasekasvu ja üüratu näpuosavusega surmtõsist ja vaikivat eesti meest, kes uhasid, pilk maas, tööd rabada. A eks vast kusagil nurga taga hoitakse paari ilusat tüdrukut ja mõnd põlvepikku poisikest kah peidus, kes siis kaljanõu ja lihasupi kohalejõudmise eest hoolitsevad, ning bussikatuselt allakukkunud tööriista kribin-krabin üles tagasi toimetavad Big Grin
koterman,
külaline

(09-06-2009, 11:39 AM)pppp Kirjutas:  Kui suur meeskond seal bussi kallal toimetab?
Vasta
#65

Kaks, kui vaadata profiilis olevat kodulehte, siis Kuusalu Autobaasis on kaks "töötajat": väravamehaanik ja kolonniülem, sugulus- ja alluvusside puudub ja kuna tegu on hobiga, siis palka ei maksta. Kolonniülem tegeleb rohkem tehniliste probleemidega ja väravamehaanik on rohkem sellise ilu ja pehmema poole eest vastutav.
Kolonniülem mõtleb mootori, sildade, pidurite, voolikute, genekate, poolasside, õõtshoobade, pihustite, kardaaniristide, raamikammitsate ja igasugu muude sarnaste asjade peale.
Väravamehaanik aga mõtleb selle peale, et asi oleks õigest kohast õiget värvi, et suunatuli oleks õige aasta oma, et lipualusel oleks õige matisusega kroom, et kardina riie oleks õiget värvi ja istmeseljatugi õige kaldega jaa nii edasi.
Kui endal mõistus otsas ja käed vajuvad jõuetult rippu, siis kutsutakse appi nii palju spetsialiste kui mingi operatsiooni teostamiseks vaja. Üldjuhul tahavad spetsialistid saada ka töö eest tasu ja siis vaatavadki kolonniülem ja väravamehaanik peeglisse ja mõtlevad, kas teevad ise või lasevad kellegi teisel teha, nimelt peavad leidma mõistliku tasakaalu aja ja raha teljel.
Kahekesi vastutamine on selles mõttes hea asi, et ei saa ju lasta teisel inimesel oodata oma tegemata tööde taga ja see sunnib omi töid tähtaegselt valmis tegema.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#66

Oli kena nädalavahetus ja muuhulgas sai vana kolhoositöökoja seina äärest ellu äratatud päevinäinud nõukogude hüdropress. Pritsis teine õli igasse ilmakaarde ja pressis kõik kõverad stanged, pakiraamid ja muud lopergused detailid sirgeks tagasi. Iseenesest ei olnud tegu just märkimisväärse sammuga bussiehituse juures, aga kui ennist tuli juba jutuks, et kui mitu meest asjaga ametis on? Siis pühapäevahommikune hüdropressilugu tõi eriti ilmekalt esile asjaolu, et konkreetselt pressimisega tegeles kaks meest, aga pressimist käis erineval hetkel vaatamas neli meest. Hiljem tuli veel kaks meest, kes küsisid: "kas me pressisime selle pressiga?". Seega oli otseselt ja kaudselt hüdropressi töödega seotud kaheksa meest, keset kena pühapäeva hommikut.

Peale lõunapausi keevitasime mitme tunni vältel kõik stangedesse tehtud valed augud kinni, mitte et me aeglased keevitajad oleks, aga lihtsalt auke oli palju. Iga endine bussijuht, kes miskit stange külge riputas, puuris uue augu. Enne õigete aukude tuvastamist tuli muidugi üksjagu ajalugu uurida, et kogemata õiget auku kirehoos kinni ei keevitaks.
Õhtul tegelesime klassikaga, ehk nühkisime läikima ja kruttisime kokku roostevabadest liistudest koosneva iluvõre. See on selline detail, et kui see on küljes, siis tundub buss peaaegu valmis olevat. Igastahes on tegu klassikalise enesepettuse vormiga, samasse kategooriasse kuuluvad ilukilpide ja mp3 mängijate paigaldamised. Peale seda kulub vähemalt tund, et seda ilu iga külje alt vahtida. Teile me pilte sellest toredast päevast ei näita, sest katsu sa ühe käega bussi stanget hüdropressi all kinni hoida, et teises käes fotokat klõpsida, või katsu sa pimestavat keevitamist või silma võrkkesta kahjustavat iluvõre läikimist kuidagi pildile saada.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#67

Rehvide riigihange on tegelikult juba ammu lõppenud ja minu viga, et suures töötuhinas pole vahepealset seisu kajastanud. Ehk siis rehve pole mõtet enam pakkuda, hanke võitis selline käitis nagu Kummimees, kes suutis suurema otsimise peale leida kokku seitse ühesugust rehvi mõõdus 10.00-20. Sellises mõõdus rehvide pakkujaid oli palju, kuid keegi ei suutnud piisavas koguses ühesuguse mustriga rehve kokku saada. Raske oli muidugi ka müüjatele selgitada, et seda on vaja lihtsalt ilu pärast ja mingit praktilist vajadust uute rehvide soetamiseks nagu polegi. Rasketehnika rehvide müüjad polnud üldjuhul varem näinud vendi, kes ostaks ZIL-i mõõdus rehve välimuse ja kuulsa nime pärast. Igastahes rehvimargiks sai hoopistükkis Firestone, sest see tundus selline vanaaegse nimega bränd ja muster tundus ka vanaaegse moega. Mina ei oska kahjuks musta värvi kummi pildistada, seega kujutage ise ette, milline üks mehekõrgune kummihunnik välja näeb. Rehvid on nüüdseks ka ilusasti beeziks värvitud velgedel. Eks see asi veidi kalliks läks, aga päris mõnus on nõjatuda vastu päras rippuvat tagavararatast ja lasta enda väsitavat selga masseerida ikka korraliku nimega kummil.

Väikest viisi on igasugu detaile bussi külge riputatud. Igasugu märgikesi ja lipualuseid on muidugi lust külge riputada, siis saab pärast vaadata, et töö nagu lendaks käes. Tegelikult on tegu ühe suure enesepettusega, sest reaalne punnimine toimub igasugu liistude ja tihenditega.
Akendest on pooled ees, sest isu sai poole peal otsa ja tegelikult korralikud klaasid ka. Sõbrad käisid aitamas klaase ette jebimas. Eelmise põlvkonna garaazimehed tõid isegi ZIS 127 jaoks meisterdatud kiilu soonde surumise nõela kapiotsast alla ja see sobis ideaalselt ka Rootsi vanatehnika akende paigaldamiseks. Ikkagi oli tegu ühe ilget punnitamist nõudva tööga ja viitsimine sai ruttu otsa. Nüüdseks on muidugi seni puudu olnud klaasid valmis lõigatud ja ootavad paigaldamist, paigaldamine ootab aga omakorda entusiasmipuhangut.
Teine suurem punnitamine oli alumiste liistude paigaldamine. Alumiiniumist liistu polnud loomulikult keeruline kere külge neetida, aga liistu soonde peaaegu viiekümneaastast kummiliistu punnitada oli ikka kehv töö küll. Kumm on siiani terve, aga aastad on selle üsna jäigaks muutnud ja otsa eest tilkunud higi ei suutnud ka seda piisavalt libedaks teha, et see kuidagi oma vakku läheks. Ära sai proovitud kõik peenemad libestuskreemid, aga järgmine kord tean, et võtan liistude paigaldamise ajaks hoopis vaba päeva, ehk siis läheb liist ise paika. Vanad mehed targutasid muidugi kõrval, et nemad küll omal ajal Ikarustele peale remonti kummiliiste tagasi ei pannud, sest kiiruslikke omadusi see ju ei mõjutanud. Aga ilueedid peavadki kannatama ja valu taluma.
Akende aluse poleeritud liistu soontes käivad PVC-st punased liistud, neid oli muidugi lihtsam paigaldada, sest need on lihtsama lõikega. Pealegi sai need tehtud kõik uued, sest vanadest olid osad puudu ja lappimine poleks jäänud ilus. Mõtlesin, et teen selle töö paari tunniga valmis aga tegelikult läks enne pimedaks kui valmis sai. Pealtnäha oli tegu lihtsa asjaga, aga kui hakkasin meetreid kokku lugema, siis selgus, et vehkisin käsitsi kääridega järjest 85 meetrit 0.5 millimeetrist PVC plaati lõigata. Pärast pidi käsi ööotsa järjest puhkama ja midagi ei saanud teha. Prohvid oleksid kindlast noaga lõiganud, aga mul tulid noaga kuidagi kõverad servad ja kääridega õnnestus lihtsalt paremini.

Kõikide nende viimase aja punnimiste vahel leidsin riiulist kaks LAZ bussi kataloogi. Sirvisin neid ja tutvusin linnaliinide ja turistide erinevustega, ning lohutasin ennast, et LAZ bussi meestel on kõik palju hullem. Tihendid on pragulised, rehvid on Made in Ussr ja kõik narrivad...

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#68

(28-07-2009, 23:25 PM)Väravamehaanik Kirjutas:  ... Eks see asi veidi kalliks läks, aga päris mõnus on nõjatuda vastu päras rippuvat tagavararatast ja lasta enda väsitavat selga masseerida ikka korraliku nimega kummil...

Lohutage end sellega, et see rehvihunnik kestab tõenäoliselt Teie aja ja veel natuke, kui te just ei kavatse hakata liini sõitma. Kui sillad korralikult paikas, siis kestavad rehvid 3-400 tkm. Enne kipuvad nad vananema ja pragunema, kui siledaks saavad.

(28-07-2009, 23:25 PM)Väravamehaanik Kirjutas:  ...Kõikide nende viimase aja punnimiste vahel leidsin riiulist kaks LAZ bussi kataloogi. Sirvisin neid ja tutvusin linnaliinide ja turistide erinevustega, ning lohutasin ennast, et LAZ bussi meestel on kõik palju hullem. Tihendid on pragulised, rehvid on Made in Ussr ja kõik narrivad...

Tuletame nüüd meelde, et ega LAZi mehi naljalt keegi naerda ja narrida ei tihanud, sest nende treenitud paremhaak...

edu,
hulgus


Vasta
#69

Aeg-ajalt on hea oma tegemistest aru anda. Tundub nii, et kui kogu aeg kirjutada sellest, kuidas töö edeneb, kui mõnus on iga päev jahedas garaazis bussi ehitada, mingeid tagasilööke ei esine ja üldse laabub kõik plaanipäraselt, siis võib see kallites kaasmaalastes tekitada kadedust. Jääb mulje, nagu need Kuusalu mehed elaksid oma räpast elu selleks, et ülejäänud vanatehnikahuviliste üle ainult irvitada ja jätta muljet, et Kuusalus on maailmas kõige targemad ja ilmeksimatud kõiketeadjad. Nii see loomulikult ei ole, õnneks on meil mitme põlvkonna jagu vanu bussimehi, kelle käest küsida, aga vahel on ka neil mõistus otsas, sest kõige peale pole lihtsalt mõelnud.

Probleem on rattamutritega. Rattad on ammu juba komplekteeritud ja kõige ilusam neist isegi tagumikule riputatud. Kuid ikkagi on lahendamata küsimus, mis pinnakattega olid rattamutrid. Vaatluse järgi ei ole neil mingit pinnakatet. Osaliselt olid nad värvised ja osaliselt õlised (määrdunud). Tsingitud, ega kroomitud need kohe kindlasti ei olnud. Ülejäänud maailma sarnastel näitusekõlbulikel bussidel on rattamutrid üle värvitud, mõnel veljega ühte värvi ja mõnel lihtsalt musta värvi. Kuid värv tuleb ju võtmega keerates maha. Kas tõesti ülejäänud bussipeded värvivad pisikese pintsliga peale igat rattavahetust või kasvõi pingsuse kontrolli mutrid uuesti üle? Teine variant on, et mutrid on lihtsalt õlised. Kahjuks ei ole sel bussil ettenähtud poleeritud või värvitud ilukilpe, nagu uutel bussidel (või kasvõi LAZ-il ja Ikarusel) ja kõik mutrid on nähtaval. Kuidas aga taluda seda, et viimase seibini lakutud bussil on tutikate rehvidega helebeezidel velgedel kõige nähtavamal kohal mingid õlised mutrid. Omal ajal ilmselt ei vaevatud pead sellise probleemiga ja igal kevadel pihustati terve velg koos mutritega sobilikku värvi. Keegi ei eeldanudki, et värv peaks üle aasta ilus püsima.
Hetkel on mutrid mustaks värvitud, kuid kas see on õige lähenemine, selles ei või küll kindel olla.
Sarnane probleem on kõikvõimalike liikuvate välisdetailidega. Näiteks hinged on värvitud ja mõnel juhul määrdenipliga, kuid on ju ilmagi selge, et sealt kulub värv maha või pressib määre nähtavale ja paari esimese sõiduga jääb kogu vaevast pruugitud mulje. Ilmselt tuleb selle mõttega lihtsalt harjuda ja võtta seda bussi, kui kunagist rasketehnikatööriista, mitte kui edevat luksusautot.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#70

Vaata seda teemat.
Metalli oksüdeerimine

Heiki tegi katsetöö ära ja tulemus tundub paljutõotav.

Terv. Märt Aarne
www.vanatehnika.ee
Vasta
#71

Võibolla pole sellisele bussile sobilik ja/või autentne lahendus, aga julgeks ikkagi välja pakkuda variandi nimega rattamutrikatete kasutamine. Midagi sellist näiteks kui lisatud lingil kahel alumisel pildil:
http://www.scania.ee/Scania_teenused/Gen.../index.asp
Vasta
#72

(14-08-2009, 09:55 AM)naaskel Kirjutas:  Võibolla pole sellisele bussile sobilik ja/või autentne lahendus, aga julgeks ikkagi välja pakkuda variandi nimega rattamutrikatete kasutamine. Midagi sellist näiteks kui lisatud lingil kahel alumisel pildil:
http://www.scania.ee/Scania_teenused/Gen.../index.asp

Mina küll ei kujuta ette, mida annaks ühele uunikumist Volvo/Katrineholmile juurde supermoodsate Scania rattamutrite lisamine?

Vrd - ma ei pane ju ühele 1920-30ndate aastate Inglise jalgrattale külge supermoodsaid Shimano plastpedaale...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#73

ehk annab neid katteid kasutada mutrite keeramisel nn pehmendava vahekihina (mis värvi kahjustamist väldib)?

ehk on "kergema vastupanu teeks" proovida spray-ahjuvärve? Kasutasin hiljaaegu käru vedamiseks masinat, mille konksu tööpind oli miski taolise asjaga üle tuisatud. Käru kasutamine ei paistnud toda katet häirivat - tema koht oli konksul ja punkt.

Foorumite vanarahvatarkus: "üks troll suudab rohkem arvata, kui sada tarka teada"
Vasta
#74

Valdo, miks nii sõna-sõnalt võtta? Pole öelnud, et just neidsamu, konkureeriva sõiduvahendite tootja kaubamärke kandvaid, peab kasutama, samuti pole sõnagagi maininud, et need peavad tingimata olema plastikust või siis kiiskav-läikivalt kroomitud. Kindlasti on olemas sellised asjad ka logotüüpideta ja läikiva kattekihita. Samuti võib ju rattamutrikatted värvida sobilikku, veljega samasse, tooni. Pilt pole küll hea, aga mulle vähemalt tundub, et alltoodud lingil paistval bussil on nii tehtud(kuidagi ümarad tunduvad seal poldi-mutri koosluse otsad): http://www.samlaren.org/scaniavabis1957/buss7.jpg
Vasta
#75

Arvan, et kompromisslahendus võiks olla must passivatsioon. Seda saab edukalt lasta teenusena teha (näiteks siin, aga kindlasti ka lähemal Tallinnale.
(14-08-2009, 12:09 PM)13piisab Kirjutas:  ehk annab neid katteid kasutada mutrite keeramisel nn pehmendava vahekihina (mis värvi kahjustamist väldib)?
Sügavalt kahtlen. Vaata mõni kord rasketehnika rattavõtit ning seejärel neid (plastikust) kattekesi.
Vasta
#76

Üks võimalus oleks mutrite keeramisel mutrid nt Mägi-Aivari teibiga üle tõmmata ja pärast teip eemaldada.
Vasta
#77

No nii - põhimõtteliselt kõik õige. Kuna eesmärk on see ese saada ikkagi "musta numbri" registrisse, sest tavaregistris on sellega pea sama hea olla kui näiteks rahvastikuregistris, siis on ilust olulisem vast ikkagi autentsus.
Erineva pinnatöötlemise linkide eest suur tänu, ise ei suudaks kõike tohutust internetist üles leida, kui ei tea sobivaid otsingu sõnu.
Ilmselt olid mutrid tehases värvitud ikkagi mustaks, sest sillad olid mustad ja mutrid on eeldatavasti silla juurde kuuluvad detailid. Veljed peaks olema põhimõtteliselt eraldi detailid. Sest loogiliselt võttes on silla ja velje valmistamise tehased (töökojad, tsehhid või mis iganes...) eraldi üksused. Pea kõikide autode sillad värvitakse tehastes mustaks ja veljed värvitakse nii nagu disainer või kunstnik ütleb. Ju siis on see mutrite mäkerdamine enamusele disaineritele närvidele hakanud, ega muidu pole igasugu ilukilpe ja mutrikapsleid välja mõeldud.

Igastahes loogika reeglite järgne probleemikäsitlus peaks olema selline:
1. Rasketehnika on nii robustne tehnika, kus keerulise keemiaga metallide pinnatöötluse juures ei tegeletud, pigem investeeriti metalli enese koostisesse (vana Volvo metall on parem kui vana Scania-Vabise metall)
2. Eeldatavasti värviti kõik sillad ja sildade küljes olevad detailid tehases mustaks. Järelikult väljus buss tehasest beezide velgedega, mille tsentriaugust paistis must silla ots ja rattamutrid olid mustad.
3. Ekspluatatsiooni käigus kulus mutrite pealt värv maha ja kogu ratas värviti ühte värvi. Beeziks said nii mutrid, kui tsentrist paistev silla ots.
4. Juhul kui näiteks piduriklotside vahetuse käigus värviti sild ilma veljeta üle, siis keerati mutrid paika, et kaitsta keeret värvi eest ja seega värviti mutrid uuesti mustaks.

Kokkuvõttes on see bussijuht, kes värvis mutrid veljega ühte värvi, aga silla jättis mustaks, üks igavene bussipede. Hea link erinevat sorti mutrimajandusega tuleb Norra vanade busside kokkutulekult Seal on hästi näha, et mõni on värvinud enne kokkutulekut iga mutri eraldi üle, aga mõni on tulnud sellise bussiga, nagu see kunagi liinilt maha võeti. Ühel punasel Volvol on valged täpikesed maalitud mutrite otsa ja ühel pruunil DAF-il on lihtsalt rumal liini nimetus.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#78

Kas need mutrid kergelt õlisena üldse rooste lähevad?
Vasta
#79

Arvestades, et nüüd on teema juba mutrikeste ilu man keerlev, kas võib sellest nii ääri-veeri aru saada seda, et välistööd hakkavad ühele poole saama? Ja et jääb veel salongis lahti rullida põrandavaip, kinnitada istmed ning asetada bussijuhi parema käe lähedusse valmis suitsupakk ning pärast seda võivad uudishimulikud tulla imet kaema?
k, hakkab juba sobivat värvi lilli otsima

(14-08-2009, 20:53 PM)Väravamehaanik Kirjutas:  No nii - põhimõtteliselt kõik õige. Kuna eesmärk on see ese saada ikkagi "musta numbri" registrisse, sest tavaregistris on sellega pea sama hea olla kui näiteks rahvastikuregistris, siis on ilust olulisem vast ikkagi autentsus.

...
Vasta
#80

Välised tööd on valmis jah. Juhi juures lisavarustusena asuva popi tuhatoosi peame vist Kotermanile kinkima.
Lõppenud nädalavahetusel sai lakke löödud uus vineer. Vana oli mingisuguse tapeediga üle kleebitud ja lisaks olid lakke lõigatud igasugu mõtetuid auke. Peale seda kui ma olin kolm päeva järjest üritanud originaal vineeri puhtaks saada, sai ka restaureerimise isu otsa. Kui kui kolm päeva järjest viibida mingis imelikus poolkükkis asendis ja silmnäo kõrgusel rällakaga endale mingisugust sodi peale nühkida, siis tundub uue lae tegemine palju odavam ja mõistlikum kui originaali restaureerimine.
Igastahes sai kogu originaal lagi alla kistud. Asjatundlik lugeja küsiks kohe, et miks seda lage siiani üleval hoiti? Põhjuseks oli teadmatus, kuidas painutatud vineerist lae ehitamine pidi välja nägema ja milliseid töövõtteid pidi kasutama, et vineeri painutada 90 kraadi ja nii, et see ilusasti sirgelt pidama ka jääks.
Tegelikkus osutuks aga ülimalt primitiivseks lahenduseks. Nimelt on salongivalgustuse rea ülemise servas soon, kuhu kolmekihilise vineeri serv sisse lükatakse ja seejärel ülejäänud servadest alumiinium karkassi sees asuvate puitliistude sisse kinni naelutatakse. Teadupoolest paindub kolmekihiline oksavaba vineer ühte pidi väga hästi ja kui kõik servad on kindlalt fikseeritud, siis moodustub päris tugev konstruktsioonielement vineerist enesest. Õhuke vineer hoiab tänu paindele väga jõudsalt kogu lae soojustusmaterjali ja kokku seitset kõlarit.
Mitme aastane peavalu lae taastamise teemal, lahenes umbes viie tunniga. Nii kaua võttis aega kogu uue lae paigaldamine.
Häbiga pean tunnistama, et vahepeal käis peast ka läbi idee minna originaalist natuke mööda ja petta reisijaid papist või PVC-st laega, aga andke andeks, ega Rootsi insenerid väga lollid polnudki, me lihtsalt ei teadnud piisavalt nippe. Tuleb tõdeda, et originaali järgi täpselt õigest materjalist on palju mugavam asju teha, kui mingit muud käkki kokku keerata.
Kogu bussi "liinile saatmise" tähtajaks on 2010. aasta jaanipäev, enne pole põhjust lilledega ehmatada. Kui tähtajaks hakkama ei saa, siis lähen, nagu Kuusalu vanasõna ütleb: kraanajuhi kursustele.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne