[Väravamehaanik]

Rehvide riigihange on tegelikult juba ammu lõppenud ja minu viga, et suures töötuhinas pole vahepealset seisu kajastanud. Ehk siis rehve pole mõtet enam pakkuda, hanke võitis selline käitis nagu Kummimees, kes suutis suurema otsimise peale leida kokku seitse ühesugust rehvi mõõdus 10.00-20. Sellises mõõdus rehvide pakkujaid oli palju, kuid keegi ei suutnud piisavas koguses ühesuguse mustriga rehve kokku saada. Raske oli muidugi ka müüjatele selgitada, et seda on vaja lihtsalt ilu pärast ja mingit praktilist vajadust uute rehvide soetamiseks nagu polegi. Rasketehnika rehvide müüjad polnud üldjuhul varem näinud vendi, kes ostaks ZIL-i mõõdus rehve välimuse ja kuulsa nime pärast. Igastahes rehvimargiks sai hoopistükkis Firestone, sest see tundus selline vanaaegse nimega bränd ja muster tundus ka vanaaegse moega. Mina ei oska kahjuks musta värvi kummi pildistada, seega kujutage ise ette, milline üks mehekõrgune kummihunnik välja näeb. Rehvid on nüüdseks ka ilusasti beeziks värvitud velgedel. Eks see asi veidi kalliks läks, aga päris mõnus on nõjatuda vastu päras rippuvat tagavararatast ja lasta enda väsitavat selga masseerida ikka korraliku nimega kummil.

Väikest viisi on igasugu detaile bussi külge riputatud. Igasugu märgikesi ja lipualuseid on muidugi lust külge riputada, siis saab pärast vaadata, et töö nagu lendaks käes. Tegelikult on tegu ühe suure enesepettusega, sest reaalne punnimine toimub igasugu liistude ja tihenditega.
Akendest on pooled ees, sest isu sai poole peal otsa ja tegelikult korralikud klaasid ka. Sõbrad käisid aitamas klaase ette jebimas. Eelmise põlvkonna garaazimehed tõid isegi ZIS 127 jaoks meisterdatud kiilu soonde surumise nõela kapiotsast alla ja see sobis ideaalselt ka Rootsi vanatehnika akende paigaldamiseks. Ikkagi oli tegu ühe ilget punnitamist nõudva tööga ja viitsimine sai ruttu otsa. Nüüdseks on muidugi seni puudu olnud klaasid valmis lõigatud ja ootavad paigaldamist, paigaldamine ootab aga omakorda entusiasmipuhangut.
Teine suurem punnitamine oli alumiste liistude paigaldamine. Alumiiniumist liistu polnud loomulikult keeruline kere külge neetida, aga liistu soonde peaaegu viiekümneaastast kummiliistu punnitada oli ikka kehv töö küll. Kumm on siiani terve, aga aastad on selle üsna jäigaks muutnud ja otsa eest tilkunud higi ei suutnud ka seda piisavalt libedaks teha, et see kuidagi oma vakku läheks. Ära sai proovitud kõik peenemad libestuskreemid, aga järgmine kord tean, et võtan liistude paigaldamise ajaks hoopis vaba päeva, ehk siis läheb liist ise paika. Vanad mehed targutasid muidugi kõrval, et nemad küll omal ajal Ikarustele peale remonti kummiliiste tagasi ei pannud, sest kiiruslikke omadusi see ju ei mõjutanud. Aga ilueedid peavadki kannatama ja valu taluma.
Akende aluse poleeritud liistu soontes käivad PVC-st punased liistud, neid oli muidugi lihtsam paigaldada, sest need on lihtsama lõikega. Pealegi sai need tehtud kõik uued, sest vanadest olid osad puudu ja lappimine poleks jäänud ilus. Mõtlesin, et teen selle töö paari tunniga valmis aga tegelikult läks enne pimedaks kui valmis sai. Pealtnäha oli tegu lihtsa asjaga, aga kui hakkasin meetreid kokku lugema, siis selgus, et vehkisin käsitsi kääridega järjest 85 meetrit 0.5 millimeetrist PVC plaati lõigata. Pärast pidi käsi ööotsa järjest puhkama ja midagi ei saanud teha. Prohvid oleksid kindlast noaga lõiganud, aga mul tulid noaga kuidagi kõverad servad ja kääridega õnnestus lihtsalt paremini.

Kõikide nende viimase aja punnimiste vahel leidsin riiulist kaks LAZ bussi kataloogi. Sirvisin neid ja tutvusin linnaliinide ja turistide erinevustega, ning lohutasin ennast, et LAZ bussi meestel on kõik palju hullem. Tihendid on pragulised, rehvid on Made in Ussr ja kõik narrivad...