30-03-2010, 13:27 PM
Internetti mööda surfates tuli lagedale meie elundidoonoriks hakitud 1963. aasta linnalähiliini bussi pilt ajast, kui see veel kõikide lubadega peatuses seisis. Pildi algallikas on http://www.svenskbusshistoria.se
Kuna see eksemplar oli üsna pikalt kasutuses, siis näeb arvatavasti 70-ndate lõpul või 80-ndate alul tehtud pildil üsna väsinud välja. Puhaku ta rahus. Sellest bussist, mis valmimas on, ei ole kahjuks ühtegi vanaaegset ülesvõtet leidnud.
Bussi enese arengud on lähenemas lõpule. Tuppa astumiseks peavad sussid jalas olema. Pensionile mineku tunne hakkab tekkima, vanatehnika tundub üks mõtetu kola hunnik ja järjest raskem on mõista, miks inimesed seda naudivad. Äkki mul on sellise vanatehnikakoguse peale tekkinud mürgitus.
Peale seda, kui olin kohalikust majatarvete poest soetanud bussiga sama värvi põranda pesemise pange ja kaks pöögist tehtud põrandaharja (üks püsti ja teine käpuli pühkimiseks), mis omakorda maabusid kohaliku tisleri lauale lakkimiseks - siis ma sain aru, et minu ajuga ei ole kõik päris korras. Õnneks suutsin ennast tagasi tõmmata mõttelt, et oleks põletusaparaadiga harja varre peale kõrvetanud "Volvo SKV Katrineholm", see oleks ikka päris haigeks kätte läinud.
Üritasin kehastuda ka tüüpiliseks Eesti vanatehnikameheks ja püüdsin asjale läheneda veidi kriitilise pilgu läbi. Buss tundus täielik äpardunud aparaat: lagi on püsti seismiseks madalal, istmete vahed võiks olla suuremad, püsti tõusmiseks on istmed liiga madalal, ehk puudub nö vahekäigu kaevik, mootor müriseb salongis sees. Ja samast kohast jätkates: Eestiga puudub igasugune seos, oleks võinud ikka veidi rohkem vaeva näha ja oleks võinud ikka Vihterpalu-Väimela liinil sõitnud vana LAZ-i ära taastada. Nõndamoodi mõtteid mõlgutades ja kanalis seistes ning istmete polte keerates tuli mitu korda pead vastu kardaani lüüa, et mõtteid ikka positiivses suunas hoida.
Igastahes kui buss valmis saab ja lõpuks registrisse kantakse, siis mina lähen vanatehnikast pensionile. Pühin oma lakitud pöögist harjakesega istmevahesid ja sõidame sõpradega kord aastas reisile. Seda muidugi selliste sõpradega, kes ei söö ega situ bussis.
Kokkuvõttes on inimese mõistusel mingid piirid ja liiga suures mahus vanatehnikaga tegelemine ei ole üldse nauditav.
Kuna see eksemplar oli üsna pikalt kasutuses, siis näeb arvatavasti 70-ndate lõpul või 80-ndate alul tehtud pildil üsna väsinud välja. Puhaku ta rahus. Sellest bussist, mis valmimas on, ei ole kahjuks ühtegi vanaaegset ülesvõtet leidnud.
Bussi enese arengud on lähenemas lõpule. Tuppa astumiseks peavad sussid jalas olema. Pensionile mineku tunne hakkab tekkima, vanatehnika tundub üks mõtetu kola hunnik ja järjest raskem on mõista, miks inimesed seda naudivad. Äkki mul on sellise vanatehnikakoguse peale tekkinud mürgitus.
Peale seda, kui olin kohalikust majatarvete poest soetanud bussiga sama värvi põranda pesemise pange ja kaks pöögist tehtud põrandaharja (üks püsti ja teine käpuli pühkimiseks), mis omakorda maabusid kohaliku tisleri lauale lakkimiseks - siis ma sain aru, et minu ajuga ei ole kõik päris korras. Õnneks suutsin ennast tagasi tõmmata mõttelt, et oleks põletusaparaadiga harja varre peale kõrvetanud "Volvo SKV Katrineholm", see oleks ikka päris haigeks kätte läinud.
Üritasin kehastuda ka tüüpiliseks Eesti vanatehnikameheks ja püüdsin asjale läheneda veidi kriitilise pilgu läbi. Buss tundus täielik äpardunud aparaat: lagi on püsti seismiseks madalal, istmete vahed võiks olla suuremad, püsti tõusmiseks on istmed liiga madalal, ehk puudub nö vahekäigu kaevik, mootor müriseb salongis sees. Ja samast kohast jätkates: Eestiga puudub igasugune seos, oleks võinud ikka veidi rohkem vaeva näha ja oleks võinud ikka Vihterpalu-Väimela liinil sõitnud vana LAZ-i ära taastada. Nõndamoodi mõtteid mõlgutades ja kanalis seistes ning istmete polte keerates tuli mitu korda pead vastu kardaani lüüa, et mõtteid ikka positiivses suunas hoida.
Igastahes kui buss valmis saab ja lõpuks registrisse kantakse, siis mina lähen vanatehnikast pensionile. Pühin oma lakitud pöögist harjakesega istmevahesid ja sõidame sõpradega kord aastas reisile. Seda muidugi selliste sõpradega, kes ei söö ega situ bussis.
Kokkuvõttes on inimese mõistusel mingid piirid ja liiga suures mahus vanatehnikaga tegelemine ei ole üldse nauditav.
Tõnu Piibur
5116265