[Väravamehaanik]

Kui esimesed kevadveed voolama hakkasid, kargles üle lompide naaberkülast kohale Näkisepp, kes ka siinset seinalehte loeb ja kirjutab. Kaelas rippus tal pruunist nahast kott, kus rihma külge olid väänatud piletirullide hoidjad ja koti esiküljele oli kruvitud märk "Tallinna Autobussipark". Ta kinkis koti Katrineholmile. Suur tänu koti eest, nüüd on põhjust sõidu eest ka inimestel raha võtta, vähemalt on koht, kuhu seda panna. Trükkida oleks veel vaja rullidest rebitavad piletid.
Endiselt kestab konkurss kõige ilusama konduktori leidmiseks. Ilu ei pea olema tavapärases mõistes "fresh meat", vaid pigem rõhuks sellele, et konduktori kott jääks rinna peale kenasti rippu.
Üldjuhul peaks buss nagu valmis olema, aga teha on veel igasugu pisikesi pudinaid. Tuled ja viled toimivad, liiklusesse tormata ei julge, sest dokumentatsioon ei ole veel kehtiv.
Märatseva noorsoo tarbeks on ka klaasihaamer salongi paigaldatud ja mis kõige olulisem - tümakas paneb lae värisema. Kuna tegu on ikkagi vanakooli Blaupunkti audiolaksuga, siis on kogu süsteem mono ja lugusid saab valida ainult soovisaatesse helistamisega. Karaoke sõpru peame kahjuks kurvastama: vastava nupu alt on valida ainult kas mikrofon või ainult raadio. Korraga mõlemat ei saa.
Lõpuks ka pilt kile sees olevast uuendatud salongist. Meenus, et kunagi õnnestus endalgi uutes linnaliini Ikrustes sõita tavareisijana nõnda, et kiled olid veel istmete peal. Ilmselt teadsid uute busside liinile laskjad, et kilede eemaldamise tööd ei ole mõtet ise teha, kui Lasnamäe poisid teevad selle lausa mõnuga ära. Magustoiduks võtavad suutäie käetugede musta plastikut ka peale. Meie võtame kiled enne "musta numbri" komisjoni saabumist maha ja ei lase neil seda mõnu tunda.