Millise masina kollased tuled?
#21

valdo Kirjutas:
eberhard Kirjutas:
valdo Kirjutas:-
Kas taastad oma Pobi siis "parteivariandis"?

Soov on selline jah, kui auto on tehasest sellisena tulnud. Tegelikult ei ole muudatused nii suured ja üks variant on üsna kiiresti ka kergesti teiseks ringi tehtav enamikes detailides Smile
Kaalusin siin pikalt, kas olla vait või mitte. Kuid ei saa mitte vaiki olla, seda enam, et see puudutab otseselt Valdo Pobiprojekti ja tema põhjalikku pühendumist sellesse.
Nimelt kahtlustan väga, et "esistangele olid juba tehases monteeritud kollased udutuled (sellised, nagu teemas lahatud) ja armatuurlauas oli nende jaoks paigaldet lisanupp." Väljalaskeaasta 1949 ja udutuled ei sobi mingilgi juhul kokku tehasevariandis. Eelpool kirjeldatud udulaternaid polnud olemas veel viiekümnendatelgi, nende tootmise algus jääb kusagile 60.-ndatesse. Laiem kasutusaeg oli 70-80-ndatel.
Manalateele läinud vanade meeste kinnitusi ses osas ma päris tõe pähe ei võtaks, sest inimestel on komme asju näidata paremas valguses, kui tegelikult, sest see oli ammu ja nii on ilusam mõelda-öelda. Olen ise ka kokku puutunud selliste "surmkindlalt" teadvate vanade härradega, tegelikuses väited puusse pandud. Ise pooldan rohkem tolleaegset pildimaterjali ja kirjandust ning kui olemasolevat lapata, ei ole nende seas udulaternaid kohanud.
Teiseks polnud minuteada selleks ajaks sellise sokliga pirne ja ka põhilaternaid tootma hakatud, nagu pirnid neis udutuledes.
Sel ajal veel 40-ndate lõpul olid laternad vanatüübilised ja laternate pirni sokkel väiksem, pirn ise kinnitus peegeldi poolt, samuti nagu sama ajastu Alma- mossel. See omakorda annab mulle kindlust vastupunnimiseks Wink.
Vasta
#22

taruvaras Kirjutas:Eelool kirjeldatud udulaternaid polnud olemas veel viiekümnendatelgi, nende tootmise algus jääb kusagile 60.-ndatesse. Laiem kasutusaeg oli 70-80-ndatel.
Täpsema info selle tule sünniaega saan tuua siis,kui olen läbi lapanud ühe nõukaaegse tootekataloogi. Aga ilma kataloogita väidan, et vastava ehitusega tuli ja klaas ja sokkel võeti tootmisse 50-date lõpul seoses Gaz 13 Tðaika tulekuga. Ainult et Tðaika tuli oli valgest klaasist. Muus osas peaks olema sarnasus 1:1-le.
Jääb ikkagi küsimus, milliseid udutulesid 40-datel, 50-datel kasutati? Võibolla toodi mingid tuled Ida-Saksa aladelt.
Näiteks tulid mu Zimiga kaasa kaitserauad, millele olid juba ammu, (arvestades väga väsinud roostes ilmet) kinnitatud umbes Pobeda suunatule suurused udutuled, algselt kroomitud udutule korpustega. Venes selliseid kindlasti ei toodetud-olid kas sõjasaak, või toodud sotsialismileerist.

Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#23

taruvaras Kirjutas:Kaalusin siin pikalt, kas olla vait või mitte. Kuid ei saa mitte vaiki olla. Manalateele läinud vanade meeste kinnitusi ses osas ma päris tõe pähe ei võtaks, sest inimestel on komme asju näidata paremas valguses, kui tegelikult, sest see oli ammu ja nii on ilusam mõelda-öelda. Olen ise ka kokku puutunud selliste "surmkindlalt" teadvate vanade härradega, tegelikuses väited puusse pandud. Ise pooldan rohkem tolleaegset pildimaterjali ja kirjandust ning kui olemasolevat lapata, ei ole nende seas udulaternaid kohanud.

Siit tõotab tulla üle hulga aja hariv debatt. Stiilis Valge versus Ilmjärv.
Olen samuti suu ammuli lugenud, kuis taastamine edeneb ja kui üli-tõele-lähedane miski asi parasjagu on. Ja nüüd allikmaterjalina kasutada vanade meeste mälestusi? Igav vist ei hakka siin teemas.

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#24

peeterpaul Kirjutas:
taruvaras Kirjutas:Kaalusin siin pikalt, kas olla vait või mitte. Kuid ei saa mitte vaiki olla. Manalateele läinud vanade meeste kinnitusi ses osas ma päris tõe pähe ei võtaks, sest inimestel on komme asju näidata paremas valguses, kui tegelikult, sest see oli ammu ja nii on ilusam mõelda-öelda. Olen ise ka kokku puutunud selliste "surmkindlalt" teadvate vanade härradega, tegelikuses väited puusse pandud. Ise pooldan rohkem tolleaegset pildimaterjali ja kirjandust ning kui olemasolevat lapata, ei ole nende seas udulaternaid kohanud.

Siit tõotab tulla üle hulga aja hariv debatt. Stiilis Valge versus Ilmjärv.
Olen samuti suu ammuli lugenud, kuis taastamine edeneb ja kui üli-tõele-lähedane miski asi parasjagu on. Ja nüüd allikmaterjalina kasutada vanade meeste mälestusi? Igav vist ei hakka siin teemas.

Nõukogude tehnika korral - eriti varasema tehnika ja erimudelite korral - on ju ammuteada, et tegelik toodang erines tihti nii mitmeski osas kataloogides ja raamatutes spetsifitseeritust. Lihtsalt - kui eripärad ei puudutanud käiguosa, vaid teisejärgulisi abiseadmeid või keredetaile, ei peetud neid vajalikuks kirjanduses kajastada. Nende eripärade väljaselgitamiseks ei olegi muud võimalust kui säilinud isendid pluss vanade juhtide mälestused ja võibolla mõned juhuslikud fotod.

Enamikus olid need muudatused tingitud asjaolust, et mingi detailimudel vahetus ning isendile pandi külge see detail, mis parajasti laos olemas oli (defitsiidimajandus). Samas - kui tuli tellimus teatud hulga valitsuse masinate järgi, võidi muudatused teha ka nn "tellimisel". Pobide korral on igatahes teada, et 1949. aasta algul ei olnud nn "suur konveier" veel täisvõimsusel käima saadud ning seetõttu võidi mõnikümmend või -sada (valitsuse) autot siiski seal valmistada veidi teises kerekomplektsuses. Ka nn "suured stantsid" valmisid seal ju alles 1949 suvel või veelgi hiljem.

Mis puudutab 1949. aasta alguse "operativnõi"-Pobi erinevust tavapobist, siis olen saanud enam-vähem kokkulangevat teavet kahe juhi tollastest meenutustest. Olen mõelnud, et see ei saa olla juhus, et nad mõlemad valesti mäletavad! Äkki siiski oli asi nii, nagu nad rääkisid? Samas, kui on tõsiseid kahtlusi, et auto ikka selline ei olnud, võin ma algsest kontseptsioonist siiski ka loobuda, kui saan kaalukaid vastuargumente.

OK, vaatame need eripärad siis kildhaaval läbi - ootan nii poolt- kui ka vastuargumente, mis võivad edasist restaureeerimise käiku mõjutada:

a) Tagapidurituli ja "tiivakesed" olid kroomitud, mitte värvitud. Algse autoga koos olid säilinud nende kroomitud jäänused, mille tulesokli eripärad viitavad, et see on valmistatud enne 1952. Kas tõesti on keegi hakanud neid ise hiljem kroomima ja kaks inimest mäletasid valesti?

b) Laepolstrimaterjal oli teine. Laes olid säilinud jäänused samast riidest, millest olid tehtud ukse- ja istemete polstridki. Ja mälestuste kohaselt olid 1949. aasta valitsuse variandid nii tehasest tulnud, st et "jalarätiriie neil laes ei olnud". Muidugi, lagi võis olla hiljem vahetatud, aga kes teab...


c) Juhiuksel puudus salongivalgustust sisselülitanud nupp-andur (kui "genossed" taga magasid ja juht väljus autost, siis valgus nende und ei häirinud). Seda rõhutas üks juht kohe iseäranis, et juhi väljumisel laelamp põlema ei hakanud. Ja rääkis loo, kus Arnold Veimer oli taga maganud...

d) Esistangele olid juba tehases monteeritud kollased udutuled (sellised, nagu teemas lahatud) ja armatuurlauas oli nende jaoks paigaldet lisanupp. Äkki olid miskid Lääne (reparatsiooni-) või sotsmaade tuled? Millegi järgi pidi hakatama ju ka "kodumaiseid" kollaseid udutulesid valmistama? Muidugi ei välista ma, et neil tuledel ei olnud see "kolmene tihvtsokkel" taldriksokli asemel. Loomulikult saan ma alati need tuled külge kruvimata jätta...

Mis puudutab tulenuppu, siis vasakul (seal kus uuematel Pobidel on radiaatori märgulamp) oli mu autol selline segment-ära-auk, nagu tulelülitigi juures. Sellist auku on kodus VÄGA raske teha, seepärast oletan, et see tehasevärk siiski on. Ja mida teine tulede pealüliti muud lülitas kui udutulesid...

Pakun välja, et tõsiteaduslikud kaasfoorumlased (eriti need, kel on musta numbri eksperdi õigused) kommenteeriskid siin teemas neid detaile. Ning kokkuvõttes ehitan ma oma 1949.a. jaanuari valitsusvariandi sellisena, nagu üldine teadjate ekspertide konsensus kõlama jääb (st vajadusel veidi erinevana suulistest mälestustest).

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#25

valdo Kirjutas:Pakun välja, et tõsiteaduslikud kaasfoorumlased (eriti need, kel on musta numbri eksperdi õigused) kommenteeriskid siin teemas neid detaile.

Mhm, vihje minu eelnevale postitusele? Olen kaugel tõsiteaduslikkusest, sellist sõnagi ei soovitaks kasutada. Veel kaugemal nn. musta numbri eksperdi õigustest. Aga just eile õhtul lõpetasin nii umbes tunnise hariva vestluse ühega neist vähestest. Ei hakka tema iialgi veebis midagi kommenteerima. Veel vähem takka kiitma või maha tegema. Tema tonaalsusgi asjas on ultraortodokssne. Tehas on tootnud mingit autot mingis komplektsuses ning seda tõestagu paberid, fotod ja muud sellised algallikad. Kõrvalepandud originaalkonditsioonis (kõnealune "projektum victorium" on ju kaunis põhjalikult lahti võetud) teine pobeda näiteks on samuti tõele lähemale viiv algallikas. Muuseas, elus on hetkel veel Jevgeni Protshko Moskvas, GAZ enda konstruktor. Ma arvan, et tema suuline mälestus tuleks vast isegi kõna alla autentse tõestusmaterjalina.

valdo Kirjutas:Ning kokkuvõttes ehitan ma oma 1949.a. jaanuari valitsusvariandi sellisena, nagu üldine teadjate ekspertide konsensus kõlama jääb (st vajadusel veidi erinevana suulistest mälestustest).

See on nüüd küll hale lugu ja pehme selgroog, kui nii suure energia neelanud asja osas tuleb suure vaevanägijal foorumi põhjal joonduda.
Keegi ei kritiseeri ju tehtud tööd, juhitakse viisakalt tähelepanu, et ehk ollakse unistustega muinasjutumaale hõljunud.
Autot taastatakse ikkagi enesele rõõmuks ja oskuste tõestuseks. ENDALE, Hakatuseks. Alles seejärel teistele. Kuhu see kõlbab, et kust kõvemini hüütakse, sinna pea keerame? Isegi koer ei tee niimoodi...

Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Vasta
#26

[quote=valdo]


c) Juhiuksel puudus salongivalgustust sisselülitanud nupp-andur (kui "genossed" taga magasid ja juht väljus autost, siis valgus nende und ei häirinud). Seda rõhutas üks juht kohe iseäranis, et juhi väljumisel laelamp põlema ei hakanud. Ja rääkis loo, kus Arnold Veimer oli taga maganud...

Arnold Veimer, 1946-1951 ENSV Ministrite Nõukogu esimees, oli muidugi leninlikult lihtne, aga kas tema jaoks tõesti ZIS 110-t või muud kabedamat masinat peale "Pobeda" ei leidunud?

Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#27

Lisasin manusena yhe pildiBig Grin
Ärge näkku lööge , kui see pobi poleBig Grin


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

Pole midagi targemat teha
Vasta
#28

Killer666 Kirjutas:Lisasin manusena yhe pildiBig Grin
Ärge näkku lööge , kui see pobi poleBig Grin

On küll Pobi, aga see on 3. seeria (peale-1955) masin ja pealegi veidi ümber ehitatud hiljem ise (küljeliistud jms). Minu probleem puudutab 1949. aasta jaanuaris valmistatud 1. seeria Pobide "parteivariantide" oletatavaid erisusi tava-variantide omast.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#29

peeterpaul Kirjutas:
valdo Kirjutas:Ning kokkuvõttes ehitan ma oma 1949.a. jaanuari valitsusvariandi sellisena, nagu üldine teadjate ekspertide konsensus kõlama jääb (st vajadusel veidi erinevana suulistest mälestustest).

See on nüüd küll hale lugu ja pehme selgroog, kui nii suure energia neelanud asja osas tuleb suure vaevanägijal foorumi põhjal joonduda.
Keegi ei kritiseeri ju tehtud tööd, juhitakse viisakalt tähelepanu, et ehk ollakse unistustega muinasjutumaale hõljunud.
Autot taastatakse ikkagi enesele rõõmuks ja oskuste tõestuseks. ENDALE, Hakatuseks. Alles seejärel teistele. Kuhu see kõlbab, et kust kõvemini hüütakse, sinna pea keerame? Isegi koer ei tee niimoodi...

Ma rääkisin siiski teadjatest ekspertidest, mitte üldisest häälest.
Ehk siis neist, kel on peale konkreetse isendi väheste säilinud eripärade ning suuliste mälestuste võtta ka mingeid kindlamaid fakte.
Oletan, et seda foorumit loevad ka sellised inimesed ja ehk teeb keegi sellistest suu lahti minu küsimuse peale. Kui teeb - on suurepärane. Kui ei tee - pole ka katki midagi, ainult et seis on siis endine, st osa asju on oletuste ja juttude tasemel ilma lisatõenditeta.

Olen kindel, et 1949. aastal, sügaval Stalini ajal, mil legendaarne Liphartgi oli jusjust pooljuhuslike nüanside ja kokkusattumuste läbi sattunud Stalini ebasoosingusse, kõike ametlikult ei dokumenteeritud, mida tegelikult tehti. Kes mäletab isiklikult seda aega ja siis valitsenud üldist hirmuõhkkonda, see teab, millest ma räägin...

Lõpuks - 2008-1949=59. Ehk siis musta numbri saavutamiseks on vaja vaid 80% originaalsust. Ehk siis kui laepolster, udutuled+lüliti, paar kroomitud detaili tagaosas ja ukseandur kuulutataksegi minu restaureerimise "eksimusteks", siis see ei tohiks nõutut 80% vast ehk küll langetada Smile Ja lõppudelõpuks on mul alati võimalus udutuled maha monteerida, tagumised kroomdetailid värvitute vastu vahetada (paar lisakomplekti mul neid on) jne... kere põhikonstruktsiooni jm suuremaid asju see ei muuda.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#30

taruvaras Kirjutas:Eelpool kirjeldatud udulaternaid polnud olemas veel viiekümnendatelgi, nende tootmise algus jääb kusagile 60.-ndatesse. Laiem kasutusaeg oli 70-80-ndatel.
Nii, siin pikalt diskuteeritud udulaternaid tootis alates 1965 tehas "Krasnõi Oktjabr".

Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#31

valdo Kirjutas:Olen kindel, et 1949. aastal, sügaval Stalini ajal, mil legendaarne Liphartgi oli jusjust pooljuhuslike nüanside ja kokkusattumuste läbi sattunud Stalini ebasoosingusse, kõike ametlikult ei dokumenteeritud, mida tegelikult tehti.
Olen korra varem maininud, et GAZ-i arhiiv on väga mahukas ja kohati äärmiselt detailne, aga kahjuks (välis)uurijatele suletud. Välja arvatud paar-kolm vanatehnikast kirjutavat härrasmeest, kes on kogu ainese igaks juhuks privatiseerinud-paljugi mis mõtted võivad tulla -võibolla kirjutan Pobist, võibolla Zimist. (Eks nad üht-teist tilgutavad-mõnikord isegi üsna mahukaid asju nagu Paderini "Volga" raamat, "Zabõtõje i znamenitõje", kuid "Pobeda" suurteosega läheb nähtavasti veel aega.) Ni et kui keegi tuleb ja ütleb, et ta on siin Eestis näiteks "Pobeda" "ekspert", siis ma tema väidet ilma GAZ-i arhiivi "dopuski" ettenäitamiseta ei usu.

Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#32

valdo Kirjutas:Lõpuks - 2008-1949=59. Ehk siis musta numbri saavutamiseks on vaja vaid 80% originaalsust.

Loodad juba sel aastal nii kaugele jõuda?
Ühes suht hiljuti avatud vanatehnikaportaalis (ja ka ühel juba veidi kauem tegutsenud veebilehel) on kirjas muidu järgmine rida (mitte, et see nüüd midagi muudaks - lihtsalt paistab, et kogu musta numbri teema osas on vaja veel parajalt teavitustööd teha):
Tsitaat:01.01.1946 kuni 31.12.1960 - vähemalt 85 protsendi ulatuses;

p,
vabandab vahelesegamise pärast Smile
Vasta
#33

Lisaxin udulaterna-jutule veel seda, et olin tunnistajax kui vist traktori lampidest tehti udulaternad sel moel, et klaasid tooniti kollasex kasutades dekoratiivlakki (nii nendel väikestel pudelikestel tekst oli) Efekti kohta ei oska midagi öelda, peale auto välimuse muidugi. Omanik tundis end mitu tasandit kõrgemal kohe.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne