30-06-2008, 10:31 AM
Andke mulle andeks kallid vanatehnikahuvilised!
Aga Eestis toimub aastas umbes 35 erineva mastaabiga vanatehnikaüritust, selle arvu sisse on loetud kõik alates soomlaste ootamatust külaskäigust ja lõpetades kangelaslinn Antsla romurallil toimuva vanade sõidukite väljanäitusega. Valdav enamus neist toimub suvekuudel ja nädalavahetustel.
Juhul kui ma tahan tõsise vanatehnikahuvilisena kõikidel nendel üritusel kohal olla, siis hea kihutamise korral on see isegi võimalik. Tegin ka väikesed arvutused lähtudes keskmisest vanatehnikahuvilisest, kel on arvatavalt näiteks Vana Volga ja lisaks paar pereliiget. Kõige suurem ports läheb kütuse peale arvestades, et iga üritusega seoses tuleb maha sõita umbes 500 km ja kütust läheb umbes 15 liitrit sajale - koduküla bensujaama hinnakirja alusel tuleks mul neile maksta 48 300.-
Keskmine osavõtumaks on 300 krooni ürituse pealt, mõnel üritusel muidugi ei ole osavõtumaksu, aga mõned üritustest on laadad, kus läheb eneselegi aruandmata taskust suurem summa kui 300 krooni, seega võtsin nii öelda keskmiseks osavõtumaksuks 300 krooni korda 35 üritust ja sain 10 500.- Pere tahab kodust väljas viibides ka natuke teistmoodi süüa, ja minu raamatupidamise andmetel kulub minu perel väljaspool kodu ühe ürituse ajal söömiseks 500 krooni lisaraha seega aasta peale 17 500.- Kokku läheksid vanatehnikaüritused mulle maksma 76 300 krooni. Loomulikult võin ma käia üritustel ZIL 157-ga ja korrutada selle summa neljaga ja võin käia ka mõne väiksema liikuriga. Tegelikult ei ole oluline selle asja rahaline külg, küllap seda raha ikka kuidagi teenitakse, palju raskem on leida nende ürituste seast mõnda huvitavat ja omanäolist vanatehnikaüritust, kuhu tegelikult ka tahaks minna.
Umbes 20 aastat tagasi oli vanatehnika üritus pidupäev, mille nimel tuli pingutada terve aasta, vahel isegi mitu aastat, või tundus see ainult mulle nii. Eks ma ise ole ka süüdi selles, et neid üritusi nii palju on. Kümmekond aastat tagasi sai üritusi välja mõeldud selleks, et elavdada vanatehnikakultuuri, nüüd aastal 2008 ei tundu küll mingi vanatehnikakultuuri edendamisena üritus mille järjekordne päevakava hakkab punktiga "lipu heiskamine" ja lõpeb peatükiga "koju sõit". Vahepeale mahub mitu papptaldrikul lõunasööki, paar läti külalist, ütlemata lollid väikelinnade elanikud ja kümmekond uuniklaste purjus sõpra, kes olude paranedes lubavad kindlasti kunagi vanatehnikat restaureerima hakata...
Ma kahjuks ei saa aru, miks saadetakse vanatehnikaüritustele alati publikuks mingisugused neeruaiged õllesõbrad, kellele on kellegi poolt õpetatud selgeks kindlad küsimused nagu: miks põtra ees ei ole, palju see kütet võtab ja mis aasta pill on? Kui kohustuslikud küsimused on esitatud, siis 80 % juhtudes teatab kodanik, et tema vanaisal(onul, naabril, temal endal) oli sama sugune aga nüüdseks on juba ei tea kuhu maha müüdud. Lapsed on muidugi tänuväärne publik, neile ma võin küll pikemalt rääkida vanatehnikast ka ilma küsimata, sest neilt ma ei eelda, et nad juba võiksid mõnda asja teada. Pealegi on laste huvi tegelikult ka siiras.
Kogu minu üritusekriitilise jutu mõte sai alguse kaudselt minu enda vastutada olevast vanajalgrattakokkutulekust, kus sel aastal osales täies mahus umbes 4 inimest sest ülejäänud olid samal ajal Võrus laadal ja tegelikult on see täiesti mõistetav tulemus, sest uurimuse andmetel on Eestis umbes 400 reaalset vanatehnikaharrastajat ja neist umbes 100 on "multiinstrumentalistid" ehk tõukekast lennukini. Umbes 300 harrastajat omavad liikuvat uunikut ja järelikult jätkubki ülilihtsustatud arvutuse kohaselt igale üritusele 8 inimest. Loomulikult käib inimene mitmel üritusel ja vahel paneb oma sugulased ka "väntama", nii saabki keskimiseks osalejate arvuks 20 ühikut, mõnel üritusel rohkem, mõnel vähem.
Ja nüüd punktide juurde!
Minu poolt saab maksimum punktid Vanatehnika Lustisõit, sest see ei pretendeeri pidevale pidupäevale vaid aitab sulandada vanatehnikat argipäeva ja võimaldab teha lühikesi sutse tehnikaga, millega pikemalt pidutseda ei ole ehk põhjust. Pealegi on piisavalt aega teiste eksponaatidega tutvumiseks ja vahel isegi proovimiseks ning pereliikmetele on ka huvitav sihtkoht.
Ülejäänud üritused kahjuks minu poolt punkte ei saa, sest on oma ülesehituselt jäänud 1980. aasta olümpiaparaadi pimedasse varju.
Maksimum punktid annaks ka restaureerimiskonkursile, mille auhinnaks oleks miljon krooni, kahjuks ei ole seda üritust meie vanatehnikaprogrammis. See edendaks palju olulisemalt meie vanatehnikakultuuri kui igal nädalalõpul väikelinnades töristamine.
Kuna mina olen oma aju ülesehituselt tõsimeelse restauraatori asemel hoopis vanatehnikapoliitik, siis võib mulle ka täie laksuga vastu vaielda, see pakub mulle isegi naudingut.
Aga Eestis toimub aastas umbes 35 erineva mastaabiga vanatehnikaüritust, selle arvu sisse on loetud kõik alates soomlaste ootamatust külaskäigust ja lõpetades kangelaslinn Antsla romurallil toimuva vanade sõidukite väljanäitusega. Valdav enamus neist toimub suvekuudel ja nädalavahetustel.
Juhul kui ma tahan tõsise vanatehnikahuvilisena kõikidel nendel üritusel kohal olla, siis hea kihutamise korral on see isegi võimalik. Tegin ka väikesed arvutused lähtudes keskmisest vanatehnikahuvilisest, kel on arvatavalt näiteks Vana Volga ja lisaks paar pereliiget. Kõige suurem ports läheb kütuse peale arvestades, et iga üritusega seoses tuleb maha sõita umbes 500 km ja kütust läheb umbes 15 liitrit sajale - koduküla bensujaama hinnakirja alusel tuleks mul neile maksta 48 300.-
Keskmine osavõtumaks on 300 krooni ürituse pealt, mõnel üritusel muidugi ei ole osavõtumaksu, aga mõned üritustest on laadad, kus läheb eneselegi aruandmata taskust suurem summa kui 300 krooni, seega võtsin nii öelda keskmiseks osavõtumaksuks 300 krooni korda 35 üritust ja sain 10 500.- Pere tahab kodust väljas viibides ka natuke teistmoodi süüa, ja minu raamatupidamise andmetel kulub minu perel väljaspool kodu ühe ürituse ajal söömiseks 500 krooni lisaraha seega aasta peale 17 500.- Kokku läheksid vanatehnikaüritused mulle maksma 76 300 krooni. Loomulikult võin ma käia üritustel ZIL 157-ga ja korrutada selle summa neljaga ja võin käia ka mõne väiksema liikuriga. Tegelikult ei ole oluline selle asja rahaline külg, küllap seda raha ikka kuidagi teenitakse, palju raskem on leida nende ürituste seast mõnda huvitavat ja omanäolist vanatehnikaüritust, kuhu tegelikult ka tahaks minna.
Umbes 20 aastat tagasi oli vanatehnika üritus pidupäev, mille nimel tuli pingutada terve aasta, vahel isegi mitu aastat, või tundus see ainult mulle nii. Eks ma ise ole ka süüdi selles, et neid üritusi nii palju on. Kümmekond aastat tagasi sai üritusi välja mõeldud selleks, et elavdada vanatehnikakultuuri, nüüd aastal 2008 ei tundu küll mingi vanatehnikakultuuri edendamisena üritus mille järjekordne päevakava hakkab punktiga "lipu heiskamine" ja lõpeb peatükiga "koju sõit". Vahepeale mahub mitu papptaldrikul lõunasööki, paar läti külalist, ütlemata lollid väikelinnade elanikud ja kümmekond uuniklaste purjus sõpra, kes olude paranedes lubavad kindlasti kunagi vanatehnikat restaureerima hakata...
Ma kahjuks ei saa aru, miks saadetakse vanatehnikaüritustele alati publikuks mingisugused neeruaiged õllesõbrad, kellele on kellegi poolt õpetatud selgeks kindlad küsimused nagu: miks põtra ees ei ole, palju see kütet võtab ja mis aasta pill on? Kui kohustuslikud küsimused on esitatud, siis 80 % juhtudes teatab kodanik, et tema vanaisal(onul, naabril, temal endal) oli sama sugune aga nüüdseks on juba ei tea kuhu maha müüdud. Lapsed on muidugi tänuväärne publik, neile ma võin küll pikemalt rääkida vanatehnikast ka ilma küsimata, sest neilt ma ei eelda, et nad juba võiksid mõnda asja teada. Pealegi on laste huvi tegelikult ka siiras.
Kogu minu üritusekriitilise jutu mõte sai alguse kaudselt minu enda vastutada olevast vanajalgrattakokkutulekust, kus sel aastal osales täies mahus umbes 4 inimest sest ülejäänud olid samal ajal Võrus laadal ja tegelikult on see täiesti mõistetav tulemus, sest uurimuse andmetel on Eestis umbes 400 reaalset vanatehnikaharrastajat ja neist umbes 100 on "multiinstrumentalistid" ehk tõukekast lennukini. Umbes 300 harrastajat omavad liikuvat uunikut ja järelikult jätkubki ülilihtsustatud arvutuse kohaselt igale üritusele 8 inimest. Loomulikult käib inimene mitmel üritusel ja vahel paneb oma sugulased ka "väntama", nii saabki keskimiseks osalejate arvuks 20 ühikut, mõnel üritusel rohkem, mõnel vähem.
Ja nüüd punktide juurde!
Minu poolt saab maksimum punktid Vanatehnika Lustisõit, sest see ei pretendeeri pidevale pidupäevale vaid aitab sulandada vanatehnikat argipäeva ja võimaldab teha lühikesi sutse tehnikaga, millega pikemalt pidutseda ei ole ehk põhjust. Pealegi on piisavalt aega teiste eksponaatidega tutvumiseks ja vahel isegi proovimiseks ning pereliikmetele on ka huvitav sihtkoht.
Ülejäänud üritused kahjuks minu poolt punkte ei saa, sest on oma ülesehituselt jäänud 1980. aasta olümpiaparaadi pimedasse varju.
Maksimum punktid annaks ka restaureerimiskonkursile, mille auhinnaks oleks miljon krooni, kahjuks ei ole seda üritust meie vanatehnikaprogrammis. See edendaks palju olulisemalt meie vanatehnikakultuuri kui igal nädalalõpul väikelinnades töristamine.
Kuna mina olen oma aju ülesehituselt tõsimeelse restauraatori asemel hoopis vanatehnikapoliitik, siis võib mulle ka täie laksuga vastu vaielda, see pakub mulle isegi naudingut.
Tõnu Piibur
5116265
, ei põdraga ega ilma.
