[Väravamehaanik]

Samasuguseid vihaseid reisijaid olen mina kohanud Harjumaa Liinide peatuses, kui järjekordne buss tulemata jäi. Antud juhul jäi LiAZ tulemata ja nagu ma aru saan, siis enam ei tule ka. Järgmist bussi oodates, ei pea ju üksteist tümitama, moodustame ilusasti järjekorra ja võtame raha pihku valmis.
Kas keegi sellest konkreetsest eksemplarist pilti tegi?

PS Mul käisid täna metallikokkuostjad ukse taga ja piilusid meie alumiiniumist bussi, tegid pakkumisi ja üritasid meeldida, rääkisid püüdlikult eesti keeles, nagu ma ise ei teaks, et alumiiniumist bussi materjali hind on Refondas ligi 200 tuhat krooni. Mina olen loomulikult süvavanatehnikahuviline ja üritan bussi "liinile saata" aga kui ma ei oleks vanatehnikahuviline ja mul vedeleks hoovi peal selline kogus värvilist metalli, siis ei oleks mõtet ka käia mind kümneid kordi väiksema summaga meelitamas ja südametunnistusele koputamas ja südametunnistust mul ju arvatavasti ei oleks, kui suured summad silme ees virvendavad. Seega tuleb endisest bussiomanikust aru saada ja jätkata vanatehnika saavutuste kogumist jõukohasel viisil. Me oleme ju ikka õigel teel, lihtsalt suur tükk ajab vahel suu lõhki.

[hobiautod]

Miks te räuskate ? Mis läinud see läinud .
R.I.P

[robi]

Aga minu arvates on selliseid teemasid vaja, kus erinevad osapooled saavad suud puhtaks rääkida. Kõik on kirjutanud emotsioonide ajel, alustades kohe esimesest postitusest. Umbes sama hea huumoriteema kui "Auto filmivõttele"

[valdo]

Njah. Kurb lugu, et viimane üks teadaolevaid 677-id rauahunti läks. Kahju

Aga me peame aru saama, et vanatehnika on vaid ühe väikese kildkonna huvi/hobi ja suur osa ülejäänud maailmast elab teistes kategooriates. Kriteeriumiteks on nt raha ning hoovi puhtakssaamine sinna signinegud tarbetust kolast, soovitavalt veel nii, et ise ei pea näppu selleks liigutama.

Antud juhul sai bussi omanik nii raha kui ka kola äravedamise - temal ükskõik, et meie ei teinud seda, vaid keegi teine. Oleksime pidanud lihtsalt olema kiiremad ja KOHE raha välja käima. Meie peaksime elama ülejäänud maailma reeglite järgi, mitte vastupidi. 15000 ei ole ju üle mõistuse suur summa, see on ühe vanema (1920ndate) jalgratta korraliku restaureerimise raha ja puudugi kipub jääma...

Kahjuks on sellised sündmused paramatatus, eriti raskema tehnika osas. Jalgratta võtab möödaminnes kaasa, bussi mitte.

[dad]

Arendades seda mõtet edasi, ...tuleks lasta trükkida ka mingid ilusad kleepekad (à la nagu kunagi oli "automi sõidu meister"), mida siis "aktsiate" omanikud saaksid oma vanasõidukite klaasidele kleepida, et uhkustada, kes kui palju on ostnud ja vanatehnika varjupaika toetanud.
Vastavalt siis "ühehääleõiguslik" (100.- eek), viiekas, kümnekas (1000.- eek) jne....

Eestlaste seas võiks asjal täitsa jumet olla...Polegi ju millegi "kohalikuga" oma esiklaase tänapäeval ehtida.

No kui nii võtta, siis võiks ju olla ka 10000 ja 100000 kleebised (hologrammiga ja puha), mida siis epurtillad võivad oma auto klaasi peale kleepida, neid edevaid rikkureid on olemas küll, kellel oleks vaja endale natuke "reklaami" teha.

Kui asi ilusti käima läheks, siis võiks ju isegi ühe 10k klepsu endale omandada

Dad.

[peeterpaul]

Varjupaik peaks tähendama kohta, kuhu miskit saab varjule panna.
Semantiliselt tähendab see ajutist asüüli. Olemulikult on varjupaik koht, mis pakub peavarju, mitte ime vaakumina kõike silma alla sattuvat enese sisse.
Rivo54 alustatu ja taeva poole hüüdmine meenutab mulle ühte kohta poolast, kuhu kõik saadeti. Pidid minema, kuidas saigi asi muudmoodi olla, kui nende jaoks oligi ainult üks koht?
No ei saa ju olla võimalik muudmoodi, sest kõik eranditult ju arvavad niimoodi. Üks varjupaik, üks foorum, üks tõde.
Stihl,Dad, Piibur & Co - no mida teate teie vanatehnikast, kokkulepetest, rahadest, eks ole. Millal teie tegite ühe kokkuleppe nii üüratu summa peale ja ajasite tõsiteadlikult ÜHTSET asja. Teie väikesed käekesed ei liiguta ju keset järvamaad ja seega Teie pärand vanematest masinatest on tegelikult üks näkku sülitamine vanatehnikasse.

[Jesper]

Üldiselt oma hobi esimene ja peamine sponsor on ikka igaüks ise ja kui sa sinna ei pane oma söögiraha viimast senti ja uneaja viimast minutit sisse, ei võta sind ka ükski toetaja või abiline tõsiselt. Sponsorid tulevad enamasti siis trobikonnas, kui neid enam vaja pole.

Stihli poolt soovitatud Rafile jalgealuse tegemine oleks tõesti ilus algus millegi ise ära tegemise rakkus ja okkalisel teel

[Väravamehaanik]

Varjupaik peaks tähendama kohta, kuhu miskit saab varjule panna.
Semantiliselt tähendab see ajutist asüüli. Olemulikult on varjupaik koht, mis pakub peavarju, mitte ime vaakumina kõike silma alla sattuvat enese sisse.

Ehk on senine raha pakkumine tehnika endistele omanikele just viga, mis on inimestel hamba verele ajanud ja nad on leidnud, et kõik siin maakeral on mingit raha väärt, vähemalt metalli kokkuostu hinda. Mina olen ka saanud aru, et algne eesmärk oli ikka pakkuda seismise kohta, neile eksemplaridele, kel enam kusagile minna ei ole.
LiAZ-il aga oli hoolitsev omanik, kes talle hädatapmise tegi! Keegi meist ei jää siia ilmasambaks, nii ka tehnikaga, kõik roostetab ükskord maani maha. Kõige selle taustal julgen arvata, et ehk võiks varjupaigastki viia mõne lahmakama eksemplari kokkuostu, et saada finantsi ja mis peamine, teha ruumi uutele tulijatele.

Viimase lause eest võtan kummis rinnaga vastu kriitikanooli!

[wax]

Ehk on senine raha pakkumine tehnika endistele omanikele just viga, mis on inimestel hamba verele ajanud ja nad on leidnud, et kõik siin maakeral on mingit raha väärt, vähemalt metalli kokkuostu hinda.

Täpselt minu mõte! Tänapäeval on kõik raha peal väljas ning kõike mõeldakse rahas. Kuid tegelikult on valdav enamus vanatehnika omanikest siiski vanem generatsioon, kelle sees on säilinud südametunnistus, üllameelsus, austus kõige vana vastu. Miks mitte just selle peale välja minna? Kohe raha liputama minnes teeme hoopis iseendid odavaks, väärtustades vanatehnikat rahas...

[sm. Eestimaa]

Vahepeale üks konkreetne küsimus kaa, et võib olla on seda räägitud juba, aga millal hakatakse sponsoritelt saadud raha investeerima olemasolevate sõidukite säilitamisele, st põhjalikumalt kui lihtsalt ülevärvimine, ja sealhulgas ka peavarju ehitamisele? Oksüdeerimine on juu loomulik protsess, kui midagi ette ei võeta. Kindlasti on seal ümarlaudades räägitud arengu suundadest tulevikus, ning kuhu raha paigutada ( kas ainult "uute" harulduste soetamisele või ka maa juurde ostmisele, või, või...) . Kas on ka loota EL toetust kunagi?

Ei osanud seda kuskil mujal küsida, ja noh kui vastuse saan siis on hea, kuid ega vastasel juhul ka midagi katki ei ole.

[Sillu]

...ning kui aus olla, siis pole Eestiga sellel margi [LiAZ-677] masinal erilist pistmist.

Lisaks sellele, et Ida-Virumaal sõitsid LiAZ-677 tüüpi bussid veel mõne aasta eest, olid need ka Viljandis põhilisteks linnaliinibussideks veel 80ndate aastate alguses, misjärel Ikarus 260 tüüpi bussid neid järk-järgult välja vahetama hakkasid. Lisanduvad veel üksikud 80ndatel aastatel kauplusbussideks kohandatud isendid. Seega enne umbropsu lahmima hakkamist tuleks kõigepealt teema endale ikkagi korralikult selgeks teha!!!

[stihl]

Vahepeal sattus jälle vaba aega olema.

Tundub, et olin oma postitustes noorte vastu pisut karm olnud, sest üks tubli mees oli postitanud sellise üleskutse:

Tervist
Transpordi mure JJi ja tagasi teeb omad piirangud seal käimises. Siia võiks kirja panna kuupäevad, kes läheb, palju kohti on, kust läheb ja millal keegi tuleb. Sest see ka nadi kui keegi läheb bussiga ent samal ajal sõidab keegi sama marsruuti foorumlastest autoga.

Teen otsa lahti:
kas keegi läheb järgmise nädala alguses,
22.07 - 24.07 Järva-Jaani? Paneks käed külge masinate hoolduses.

E.

Aga mis te arvate, mitu vastust ta tänaseks on saanud...? Homme on ju 22.07...

0 ehk null. Kas see ongi näide sellest, mida peeterpaul nimetab ÜHTSE asja ajamiseks...?




Üldse hakkab tunduma, et need inimesed, kes on siin kõige verisemalt sõna on võtnud (rivo54, hqs, mrali, Regardman), , on seda just sellepärast teinud, et kõvatamine on mugav. Kui vaadata nende profiili ja otsida sealt mõnda kasvõi algeliselt taastatud vanatehnika eksemplari, siis seda sealt ei leia. (Peeterpaul on erandiks, aga tema ühtki taastatud masinad ma kahjuks pole näinud. Vist.)
Ja ei leia sellepärast, et need inimesed on lootusetult laisad. Nad küll tahaksid vanatehnikaga tegelda, aga ei viitsi.
JJVV-le toetuda on ju jubelihtne - olen kunagi aidanud sinna mingi rüma juurde soetada ja sellega minu ülesanne piirdubki. Ja kui keegi tahab "häirida" minu mugavustsoonis olemist, kus mittemidagi rohkem tegema ei pea, siis on ta siga.
Ja vanatehnikale "näkkusülitaja"....

("Misasja, missa arvad, et ma pean veel sinna tööle ka minema wä? Unusta ära, mul on targematki teha, ega ma mingi õli ei ole....Ja aega mul ka praegu pole....")



Lahmige midagi nüüd, et seda väidet ümber lükata...




Teine asi: üks mees esitas siin konkreetse küsimuse: millal hakatakse sponsoritelt saadud raha investeerima olemasolevate sõidukite säilitamisele, st põhjalikumalt kui lihtsalt ülevärvimine, ja sealhulgas ka peavarju ehitamisele? Oksüdeerimine on juu loomulik protsess, kui midagi ette ei võeta. Kindlasti on seal ümarlaudades räägitud arengu suundadest tulevikus, ning kuhu raha paigutada ( kas ainult "uute" harulduste soetamisele või ka maa juurde ostmisele, või, või...) . Kas on ka loota EL toetust kunagi?


Ma ei näe vastuseid. Näen vaid seda, et "varju"paigas lõhuti ühel autol aknad ja teine on üha rohkem roosteussi ohvriks langenud...


"Vanatehnikale näkkusülitaja stihl"

(P.S. Sülitan põhitööna 8 tundi päevas. Põhiliselt vanu Jaguare. Aga ei ütle ära ka Fastback Mustangist või Alfa Romeo-st.
Piibur ostis igaks juhuks mingi suure asja, et paremini pihta saaks, kuna ta ei ole eriti täpne sülitaja, vanem inime ka juba... Väiksemad autod pakkis sisse.
Dad on kõige osavam meist, lausa 3m pealt saab pihta...ilmselt kopsumaht on suur)

[hqs]

stihl - mul on muidugi siin oma kuubikus mõnus toolil kõvatada - "oleks mul raha ja võimalust", siis võibolla tegeleks ka suurema "tehnikaga", kuid hetkel piirdub minu vanatehnika alane tegevus peamiselt ca 70 vanaarvuti ja nende lisadega (koduleht on ammu aega uuendamata, palun andkeks).

Antud teemasse kirjutasin üldse peamiselt sellepärast, et mul on sellise Liaziga lapsepõlvemälestused ning mind konkreetselt häirib mingite suvaliste metalliärikate tegevus. Kuna ma oma põhitöö kõrvalt üritan "maailma päästa" erinevast büroodes tekkivast saastas/romudest, siis ma tean, mis kadalipu peab läbi käima, et seda kõike legaalselt teha... ja arvata on et "lätlastel" ei ole sellest sooja ega külma - maast leitud raha ju...

hqs@läheb kõvatab mõnes teises teemas nüüd edasi...

[elideel]

Aga me peame aru saama, et vanatehnika on vaid ühe väikese kildkonna huvi/hobi ja suur osa ülejäänud maailmast elab teistes kategooriates.

Üritasin ka alguses teiste sõnadega, aga seda sama asja öelda.
Nüüd on ikka parajaks tümitamiseks läinud. Saage kokku ja poksige või siis leppige ära.

[oldmoped]

Kui vaadata nende profiili ja otsida sealt mõnda kasvõi algeliselt taastatud vanatehnika eksemplari, siis seda sealt ei leia.

Võin ausalt ja kõva häälega öelda, et JJVV fänn ma ei ole ja nende tegemiste loogika ei lähe minu suhtumise ja eelistustega kokku ning hüppavaid vastu rindu taguvaid palju lõvishokolaadi söönud pubekaid sallin ma veelvähem, aga...

Sinu (ja ka paljudes teiste siin foorumis olnud teemades kõlama hakanud) suhtumisele, et ainus püha graal on restaureerimine ja iga õige vanatehnikahuviline peab kõigepealt suutma ette näidata oma tehtud tööd, mille järgi siis härrad otsustavad, kas ta ikka on vääriline vanatehnikahuviline või lihtsalt kõvataja, oponeeriks ma päriselt veelrohkem. Miks peaks mõne inimese lihtsalt korrallikku remondilukksepa tööoskust ning tema tehnilisi ja majanduslike võimalusi niipalju üle fetisheerima, et need teised, kes koguvad infot ja pilte või ostavad valmstehtud masina või lasevad selle masina taastada või püüavad olemasolevat lihtsalt säilitada sellisena, nagu see siiamaani säilinud on või käivad vanatehnikat pildistamas jne jne jne on vähemväärtuslikud ja vähem olulised?

Jaan@ka_niisama_kõvataja

[peeterpaul]

Üldse hakkab tunduma, et need inimesed, kes on siin kõige verisemalt sõna on võtnud (rivo54, hqs, mrali, Regardman), , on seda just sellepärast teinud, et kõvatamine on mugav. Kui vaadata nende profiili ja otsida sealt mõnda kasvõi algeliselt taastatud vanatehnika eksemplari, siis seda sealt ei leia. (Peeterpaul on erandiks, aga tema ühtki taastatud masinad ma kahjuks pole näinud. Vist.)

Uhh, mina võtsin sõna sellepärast, et ma olen väsinud haipimisest.
See on kohutav, kuidas ühe koha pööbelliku ülespuhumise pärast sisuliselt nõrgema kategooria metsatagustes olevad kodanikud kipuvad masendusest elule ja hobidele alla andma. Keskmine eestlane on introvert ja ta võib olla palju kenasid asju teinud, aga tal ei kipu käed rinnale trummi taguma. Kaua sa kuulad kasvõi lugupeetud, aga teise valdkonnaga kursis oleva inimese enda arust tehtud komplimente, ooo - tore asi, kas olete mõelnud, et see sinna, noh mis koht ta oli, kolga-jaani platsile seisma viia. Vot seal on ju ägedad poisid?
Eestlased on läbi ajaloo hakkama saanud ainult tänu "partisani" taktikale. Palju asju paljudes kohtades, eraldi varjul. Mis saab paarikümne aasta pärast?
Üks suur koht lämmatab väiksemad ära. Või on see Järva-Jaani iselaadne protest muu maailma Tallinna kogumisest?
Mis hullus see on, et nüüd ühtäkki on hädasti vaja kõik rivistada ühele platsile üles. Rääkimata sellest, et esilagne plaan pakkuda peavarju on muutunud jahiks kõigele, mis silma jääb. Trobikond jungasidki on selle vankri ette rakendatud. Kes vähegi tõrgub, see on a priori vaenlane?

Ja Jaan, ma arvan, et Stihl ja Sina räägite tegelikult ühte keelt.
Aga taastamisest minu puhul ärge enam rääkige, ma lähen kohe poodi nööri järele. Nutumaik tuleb suhu, kui oma asjade peale mõtlen. Türi priitahtlike pritsumeeste foorumiks sai vanatehnikaklubi Retrom bilansist võetud autoredel AL-17, GAZ 51 shassiil, see üle värvitud tehase värviskeemi ja plast tuled-viled algupäraste klaaside vastu vahetatud, elektrisüsteem korrastatud ja redel tööle pandud. Süda siiamaani valutab, sest tegelikult ei tohiks nii teha. Kui teha, siis korralikult. Eks vast kaugelt vaadata on ilus, aga lätlaste 1925.a. Magirus redeli kõrval (õnnestus Bikernieki keldris sealse direktori eestvedamisel ära näha), teate, nutumaik tuleb suhu. Bjes hjumora.
Kel tahtmist, saab seda näha tuleval pühapäeval Raplas, kui teeme ühe korraliku paraadi Raplamaa pritsuautodest. Leidke profiilist sait ja kaege perra. Läks sujuvalt OT-ks...

[valdo]

Aga me peame aru saama, et vanatehnika on vaid ühe väikese kildkonna huvi/hobi ja suur osa ülejäänud maailmast elab teistes kategooriates.

Üritasin ka alguses teiste sõnadega, aga seda sama asja öelda.
Nüüd on ikka parajaks tümitamiseks läinud. Saage kokku ja poksige või siis leppige ära.

Ei meeldi mullegi see üksteise tümitamine - loomulikult tuleb ära leppida, sest tegelikult me ju kõik koos ajame vanatehnika asja. See, et mõni teeb seda ühtmoodi, mõni aga teistmoodi, ei muuda üldkokkuvõttes asja.

Mis LIAZ-677 bussi kurba saagat puudutab, siis ka siin ei ole ju süüdlasi - lihtsalt selgus, et meie taktika selle isendi päästmiseks ei olnud viljakas. Ja konstateerigem seda ning püüdkem oma ja teiste vigadest õppida.

Mina, muide, usun küll, et meil ei ole 677 osas veel kõik kadunud - Ida-Virumaal oli neid ju ÜLImassiliselt. Teades sealsete elanike daatða-lembust (daatða (siin) - käepärastest materjalidest ehitatud putka-varjualune aiamaal), siis julgen küll arvata, et mingi 677 kere võis väga tõenäoliselt sinna maanduda. Kes Narva-kanti veidi tunneb, see teab, et Soldina lähistel on suured daatðarajoonid, samuti kolmnurga Narva-Meriküla-Narva-Jõesuu sees. Ma ei usu, et kõiki neid kante on kaasfoorumlased läbi kamminud. Kohtla-Järvel sama jutt nn "sotslinnaosa" ja Kohtla-Nõmme vahelise ala kohta.

Mina igatahes väga loodan, et me leiame veel enam-vähem terve kerega 677 Maarjamaaltki.

[Väravamehaanik]

Mis LIAZ-677 bussi kurba saagat puudutab, siis ka siin ei ole ju süüdlasi - lihtsalt selgus, et meie taktika selle isendi päästmiseks ei olnud viljakas. Ja konstateerigem seda ning püüdkem oma ja teiste vigadest õppida.

See see kogu jutu mõte ongi. Süüdi ei ole ka bussi omanik, sest temagi tahtis tegelikult elada. Kui meie huvi on "päästa vanatehnikat", siis me peaks õppima lisaks ajaloole ja tehnikale ka psühholoogiat. Vahel ei piisa ainult teadmisest, milline eksponaat on jäänud haruldaseks, vahel on vaja ka teada erinevaid nippe inimestelt vara ära võtmiseks, nii et nad ise ka õnnelikud oleks.

Aga LiAZ-677 on buss ja bussid on tegelikult väga suured ja rasked asjad. Bussidega veetakse palju inimesi korraga, kelledest igaüks on omaette indiviid. Bussi teepeal hoidmiseks ei piisa ainult roolist ja pedaalidest, selle juures on mingit tunnet veel vaja. Ja selle kõige pärast bussijuhid ei vihasta kunagi, ei lähe närvi ja ei vasta kodanike arvamustele omapoolse süüdistusega ja nii edasi!

[muuseumipapa]

Ja selle kõige pärast bussijuhid ei vihasta kunagi, ei lähe närvi ja ei vasta kodanike arvamustele omapoolse süüdistusega ja nii edasi!

10 punkti Sulle, Tõnu!

[must]

Kõigepealt müts maha ja sügav kummardus inimestele, kes seda veavad ja aitavad. Peab hingega asja juures olema, et seda teha.Kahjuks on asjal minu silmis ka mõned puudused, mis kahjuks on " force majore"
Kõigepealt tehnika olemine lageda taeva all, mis meie kliimas tähendab pöördumatult läbiroostetamist ja mitte enam taastatavat tehnikat ka võib-olla paari aastaga. Otse loomulikult ei ole varjupaigal võimalik oma jõududega hoonet ehitada. Kahjuks enamustele inimestele on see ka " hunnik vanarauda", nii et sellisele projektile on raske kuskilt raha saada. Pealegi on meil veel Maanteemuuseum....

Varjupaik peaks tähendama kohta, kuhu miskit saab varjule panna.
Semantiliselt tähendab see ajutist asüüli.

Ärge nüüd kõvasti tümitage aga mõte on selline:
Kas poleks võimalik panna varjupaika panna käima "ringina". Mõnedele eksponaatidele otsida "kodud " ja üritada neid "resotsioliseerida ". Muidugi mitte igale gaasilõikur käes tüübile ja tasuta. Kuna need asjad on saadud enamasti tasuta või metalli hinnaga, siis kellelegi, kes huvituks kindlast asjast, müüa neid kordategemiseks vanarauast vähe kõrgema hinnaga, mis välistaks müüki viimise. Samas on tehtav kirjalik leping, mis seab poolte kohustused, nt kui aasta jooksul pole midagi tehtud, siis inimene kaotab oma õiguse esemele ja maksab ka tranpordikulud tagasi varjupaika. Tehnika müügist tulevat raha saaks kasutada fondina uue "vanaraua " soetamiseks.
Kui inimene on teinud tehnika korda ja taastanud võimalikult algupäraselt (ma ei räägi nn musta nr taotlemisest, vaid korda visuaalselt( aga miks mitte ka must nr) ), siis saaks ta ka selle Arkis arvele varjupaiga tõendiga, mis tõestaks soetamist ja hilisemat registreerimist.

Arvan, et kõik võidaksid sellest. Kahjuks " kolhoosivara " pole kunagi hästi säilinud ja pealegi oleks asjal konkreetne omanik, kes teab, et see kuulub talle ja oleks huvi ka tegeleda. Miinuseks on muidugi teadmine, et iga asi ei ole platsil ja vaadeldav igal hetkel, kuid alati jääb võimalus tehnika deponeerimiseks võimaluste korral ja teadmine, et asja ei ole lihtsalt maa omastanud, vaid ta on korras ja võib-olla ka kunagi liikluses nähtav!