Sai löpuks asjaga tegeldud jälle.
Arvasin, et ju siis on miskit sassi aetud, sildade tuulutusnipplitel voolikud puuduvad. Paneme aga pääle. Kruvisin sildadelt nipplid maha, välja nägid nad sellised:
Imestasin küll, et miks nipplil kuppel vedruga on, kuid ei jaganud matsu lahti. Et nipplil kuplit käde saada, pidin selle plekikääridega löhki löikama. Esimese kupli maha saades lendas see kauge kaarega minema pingeall kangutamisest minu poolt. Ei näinudki mis sääl siis sees oli. Teise tegin hoolsamini. Ja vöta näpust, vedru sääl sees on kummiklapiga. Need nipplid on veekindlad. Voolikuid poleks vaja olnudki, aga kuna kaks niplit sai ju ära löhutud, et neile voolik otsa panna, siis tegin seda:
Tagasillale läks voolik kasti alla:
Esisillal tuli ratta juurde viia:
Nüüd kui tean, et neil niplitel on klapid sees, ei muretse teiste agregaatide öhutusavade pärast vee suhtes. Neil köigil need samad niplid.
Kuna üks geneka rihm oli öhtal, otsustasin köik rihmad uutega asendada. Kompressori-roolivöimendi rihmad tuleb niikuinii maha vötta et geneka-veepumba rihmi vahetada.
Geneka rihmad sai esimese korraga öiged. Natukse väiksemad olid kui need vene päritolu mis pääl olid, kuid läksid kenasti paika. Raskem oli aga kompressori rihmadega. Alles kolmanda korraga önnestus öiges möödus saada, sest selles möödus rihmu pole nagu pääl olid, ning needki olid liiga pikad, sest roolivöimendi ölipotsku jäi peale pingutamist viltu. 1800-sed olid löpuks öiged mis läksid pääle ning roolivöimuölianum jäi otseks.
Vasem bensiinipaagi köri oli kaitseväes köveraks tagurdatud nii, et ei saand korkigi lahti. Paak maha, köri jootest lahti ja välja. Pressisime, tömbasime, painutasime, haamerdasime, jne kuniks saime mölgi välja ja toru taas otse sisse. Jootsin uuesti kinni ja valma.
Et tenti parem pääle panna oleks, tahtsin varuratast käde saada. Ei nuputanud ma välja, kuidas seda kiirelt ja mugavalt kätte väiks saada. Isa siis tuli ja ütles, et see ei olnudki ka vene ajal mugav, seepärast need varurattaseadmed maha kistigi. Jokerdasime siis tükk aega kruvikeerajaga hammasratta lukustuskiilu iga hamba tagant uuesti töstes ning varuratast vaikselt langetades. Linnas keevitasin lukustuskiilule hoova taha, et teinekord oleks asi lihtsam:
Natukse pikk sai, kuid selle lasen löikekettaga lühemaks:
Ning ratas hiljem ülesse vintsida ei olnud mingi probleem:
Ja nii ta suveks valmis sai. Tulede katted on dekoratiivsed lihtsalt originaalsuse pärast. Nendega tänaval liigelda ei tohi.
Mootor nagu on veekindlamaks tehtud, sillad aga mitte. Eks tuleb see tuuletuse lutt otsast ära nokkida ja voolik sinna panna.
