[carrec]

To gruppen.
Sinu eelviimased pildid on tehtud Vigala lumerajal, aprilli kuus, aastat täpselt ei mäleta enam, aga õues oli suur sula ja vett oli nii palju rajal lumevallide vahel et kohati ulatus üle veoka stange. Pildid on tehtud natukese kuivemate kohtade pealt, kus eriti ei paista seda kohutavat "merd" rajapiirde lumevallide vahel. Ise käisin sellel võistlusel koos isaga legendaarsele Kaupo-Lembit Virk-ile tehnilist tegemas. Hea oli, et meie tehniliseks autoks oli gaz 66, tänu millele sai ilusti raja äärde välja sõita. Väljaspool rada oli olukord selline, et peal oli parajalt paks sulalume kiht ning selle all sulaselge sügav vesi külmanud maa peal.
Esimese pildiseeria viimasel pilldil on näha ka Märjamaa autobaasi "punast kuradit", see auto on ka eelpool mainitud raamatu kaanel. Selle auto ettevalmistamisel on minu isa käsi mängus olnud. Raamatus on pikalt kirjutatud selle auto valmimisest, soovitan seda raamatut soojalt kõigile.

TO r.i.h.o
Arvan, et tegu ei ole kulbilohu rajaga, need pildid peaksid olema tehtud Võrumaal Antsla lähedal Roosiku ehk Tsooru rajal. Võin muidugi eksida, kuid nii väga seda rada need fotod meenutavad. See on väga huvitav rada, kuigi autosid lõhub päris tublisti. Niipalju lisaks, et see rada on veel praegselgi ajal kasutusel. Olen sõitnud mitmeid kordi sellel rajal võistlejana ning ka mehaanikuna seal palju kordi käinud.

Mis puutub selleaegsesse võistlusauto ettevalmistusse ja varuosa saadavusse, siis sellega oli nõnda, et mida jõukam oli asutus ning mida mõistvam oli asutuse direktor ja peamehaanik, seda kergem oli autole häid varuosi saada. Nimelt toimis selline kord, et kui asutuse laos oli varuosi võtta, tihti peale ei olnud, sest valitses suur defitsiit varuosade suhtes, siis sai sealt riiulitelt kvaliteetsemad osad valida sportautole. Kui osad olid külge monteeritud siis sai proovitud ning kui ei toiminud nii nagu vaja sai uuesti varuosa küljest demonteeritud ning lattu tagasi viidud ning järgmine võetud ning uuesti proovitud. Need varuosad mis hästi ei toiminud, keerati pärast tavalistele tööautodele külge.
Selline olukord sai toimida ainult sellises ettevõttes, kus oli juhtkonna poolne soosiv suhtumine autosporti , sest tol ajal olid võistlusautod ikkagi asutuse omand sest eraisikud ei võinud omada veoautot, või teine variant oli selline, et kui tööauto oli mahakantud ning anti võimalus autospordi huvilisel see minema viia ning sportautoks ette valmistada, siis võistelda sai ta nagunii ainult asutuse eest, sest auto dokumendid olid nõutud, aga mahakantud autodel neid ei olnud. Siis võetigi sellisele võistlusautole registreeritud asutuse auto küljest numbrimärgid ja dokumendid ning kruviti rallikale külge. Seejärel sai alles võistlusele minna, selliseid mahakantud autodest ehitatud ralliautosi kutsuti partisanideks.
Tean seda seepärast nii täpselt, et kunagine Nõukogude Liidu tasemel tugev võidusõitja Kaupo-Lembit Virk kasutas täpselt sama süsteemi. Probleemid tekkisid siis kui asutuse bilanssi ei jäänud enam ühtegi gaz 51 tüüpi veoautot, mille küljest võis numbrimärgid võtta võistlustele minekuks ning millel olid ka dokumendid. 80-ndatel kerkis see probleem eriti teravalt esile. Eelpoolmainitud võidusõitja Kaupo-Lembit Virk osales 80-ndatel võistlustel dokumentide ning numbrimärkide järgi tuletõrjeautoga. Muid gaz 51 tüüpi autosid sel ajal enam Tallinna Näidislinnuvabrik sovhoosi bilansis lihtsalt ei olnud.
Niipalju siis selle aja veoautospordi tagamaade ja autode ettevalmistamise kohta.