[Janka]

Eestimaine kraam on jäänud tähelepanuta.

Eks osalt on selles süü kindlasti kuulajate-roolijate maitse-eelistustel ja teisalt raudne tõik, et kui eestlane midagi ette võtab, kuulajateni paiskab, on see üks paras pask. Ütlen otse välja, häbenemata, sest nii lihtsalt on. 
Kõige hullem, mida siinne maarjamaalane üldse teha saab, on kellegi võõra jutust ülekäimine, kaverdamine moodsas keeles.
Aga leidub ka pärleid. Üksikuid.
Tõde on see, et cover peab olema parem või vähemalt samaväärne originaaliga. Kuigi ka samastumine on võrreldav sirge seljaga lati alt läbijooksmisega ja ei lähe arvesse. Minu puhul kohe kindlasti mitte! Ja ma ei kuula isegi tapmise ähvardusel sellist võltsvärki. Võõras sõiduvees enese ehtimise nautimist.

Kuid nüüd siis paar erandit, mis viimastel aastatel kõrvu jäänud ja mis minu etalonidele tuginedes on kindlasti head coverid - 


Оригинал


Оригинал

Aga et see postitus ei oleks masendav ja paksu verd ning vihkav-vahutavat viha külvav, siis midagi mõnusat ka.
Ja mis siis, et tegemist on kangesti soomepopi maigulise kraamiga...
Ikkagi uma ja hää, eestimaine. Nigu eesti film, mille kohta Ilmar Raag on ajalukku raiunud sõnad - "Istud potil, tühjendad tagumiku, vead püksid üles ja kuigi tead nagunii, mis välja tuli, siis ikkagi pöörad pilgu potti ja vaatad...". See selleks. See Raag.
Kaks viisakat lugu siis.
Sobivad nigut rusik tsimmämulku. Elu- ja rännuteele. Teele, mis viivad kodukamaralt kaugemale. Just. Selleks, et tulla, peab minema. Teele. 

Tagasi tulla
on võimalik vaid,
kui on lahkudes
jumalaga jäetud...




Sul tuleb eksida
metsades,
kõrbenud radadel kõndides,
ka kivilinnades
minna veel,
endana püsida.
Ei tohi väsida rändaja!



No hard feelings, it's just Life. Our Life. What can we do... Let him fly!

Ärge pikka viha pidage