[speedsta]

Võibolla lähen peavooluga vastuollu, aga mulle meeldib mh kuulata kaasaegset klassikalist muusikat. Mitte küll kogu aeg, aga episoodide kaupa, kuni vastav tuju on, et siis tükk aega jälle kitarremuusikat või elektroonilisemat kraami tarbida. Kaasaegse klassikalise muusika osas on silmapiiri avardanud eeskätte filmimuusika kuulamine. Enamustel filmidel soundtrackid olemas, aga filmides pruugib reaalselt kuulda vaid mõnda harva episoodi tõenäoliselt mitte kõiki lugusid. Seevastu Spotify keskkonnas midagi leiad ja siis viib järg juba järgmiseni palani, kuniks ühte teist sõelale jääb ja playlisti maandub.
Kuna sama muusikat saab tarbida nii kontoris kõrvaklapiga, kui telefoni vahendusel arvutis, siis sõitudel võtan ikka ja jälle vanu ja uusi lugusid läbi. Sõidu kõrvale sobib klassikalisemas stiilis muusika täiesti hästi, ei põhjusta liig aktiivset gaasipedaali vajutust ja hoiab ehk veidi kontsentreeritum. Samas oleks protokollis päris pentsik ära mainida kiiruse ületamise korral Foo Fightersi ennastunustav kuulamine.
Pika jutu kokkuvõtteks üks viimase aja meeldivamaid avastusi:


Ps. Arvo Pärdi Fratres on ka päris mõnus 12 minutit muusikaelamust.
Pps. Filmimuuska autoritest võib lisaks proovida ka Dario Marianelli, Hans Zimmer, Thomas Newman, Carter Burwell ja veidi teise nurga alt Trent Reznor and Atticus Ross.