17-04-2009, 18:18 PM
loll on loll olla.
(18-04-2009, 17:33 PM)miilits Kirjutas: Hr. Aspelund!Miilits, eks neid lugejaid oleks igal juhul. Aga... Eesti oludes tähendab see absoluutselt miinimumprogrammiga ja eriti odavalt läbi ajades minimaalselt 3000 lugejat, kes kõik tasuvad otse väljaandjale 50eek+km, mis tähendab jaemüügihinnaks läbi Lehepunkti kaanehinda jämedalt 85 krooni. Olgem ausad, see on Eesti oludes "ilus unistus". Absoluutne miinimum ühe natukenegi värvilisema ja loetava ajakirjanumbri väljaandmiskulud on 100 000, mis tähendab põhimõtteliselt palgata olemist või siis kindla eelpool nimetet lugejaskonnaga mittejaemüüdavat ajakirja. 150 000 per number juba joonistab natukenegi asja valmis, mis ka poelettidel oleks märgata ja püüaks juurde uusi lugejaid. See oleks siis reklaamivaba 4-värviga ajakiri 8 trükipoognat + kaaned.
Ringrajast ja muudest võidusõitudest ning nendel osalenud masinatest või sõitjatest võiks ikka edasi kirjutada kuskil, kus selleks ruumi ja otstarbekust leitakse.Loen neid alati huviga ja arvan, et ka minusarnaseid on teisigi.
(20-04-2009, 14:48 PM)Väravamehaanik Kirjutas: ... Palju siis neid rikkaid vanainimesi ikka on, kes rongis sõites või juuksurijärjekorras lehte lugeda tahavad ...Sain sinu arvamusest kinnitust, et pea neljakümnene (täpsemalt 39a.3k.1p.) kodanik kuulub vanainimeste hulka, kui vaid rikkus oleks ka minuni jõudnud...
(17-04-2009, 20:06 PM)Aspelund Kirjutas: Jah, täna saime me teada, et alates 1.maist on meie töökohad kadunud. Selline see elu on...
Aga luban, et ka viimasest numbris on palju huvitavat lugeda. Ühe Eesti ringraja kirjutama lugu saab vähemalt osaliselt sinna sisse.
Asp,
käpaga sees
(22-04-2009, 14:44 PM)koguja Kirjutas: Mulle ka ei meeldi õhtuti läpakaga kärbseid tappa - pole ka midagi imestada, olen ju Potsatajst veel jupi maad vanem.Trükiarv on üks asi, reaalne realisatsioon hoopis teine. 1/3 valmis trükitud pabermeediast läheb põhimõtteliselt "otse paberihunti" teekonnaga trükikoda - Lehepunkt - sajad müügikohad - vanapaber. Mida harvem ilmuv, seda väiksem on niisama kulu. Kvartaalsed friigiajakirjad saavad endale "lubada" seda luksust, et müügikohtades saab toode otsa. Teised peavad olema kogu aeg "pildil" ehk vähemalt 1 eks peab olema letil näha, pigem kümmekond, et "tekitaks usaldust". Jämedalt on üle Eesti 300 arvestatavat müügikohta, kus "jääk" tuleb selline. Lisaks "tegijatel toodetel" ülejäänud 100-150 kohta (pisikesed maapoekesed etc, kes võtavad müüki vaid kindlalt ostetavaid asju a'la Ekspress jms), 1 jääb ikka järgi. Trükid 20 000 eks ja tead, et kadu on kuni 3500-4000 eks. Vaid ERITI hea kaane ja sisu puhul võid saada numbri väiksemaks. Mingid rehvitestid jms "kuum ja oluline", HobiKlubil oli selleks Erkki dragi-Camaro eksklusiivlugu, mille ilmutamise esmaõigus oli minul. Selle numbri tagastusprotsent oli superhea ehk kuskil 85% kogu tiraaþist sai otsa.
Ja kui mingi väljaande trükiarv on paarkümmend tuhat eksemplari, siis on seal taga ikka reaalsed lugejad-tellijad.