20-04-2009, 00:05 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 20-04-2009, 00:22 AM ja muutjaks oli valdo.)
Ühe minu erakogus oleva isendi restaureerimisprotsess jõudis mõned päevad tagasi peaaegu lõpule. Tegu on Tartus, Karl-Gustav Reinholdi väikeses jalgrattatööstuses 1940. aastal valmistatud naistejalgrattaga Ilmarine.
Lugu sai minu jaoks alguse paar aastat tagasi, kui Toomas (kaasfoorumlane 1661) pakkus mulle tugevalt roostest puretud jalgrattajäänust et "ehk kannatab sealt detaile võtta". Esialgu näis jäänuste olukord olevat tõesti väga armetu - kõik tugevalt roostes, tagaveljest järel ribad, kahvli tagumised harud paljudest kohtadest läbiroostetanud, tagaporilauast alles vaid jupike mälestust jms. Minu erakogus on paar Ilmarise raami palju paremas seisus.
Aga... kui isendit lähemalt vaatasin, siis tundus mulle see ümberehitustest rikkumata ja liiga palju pisidetaile oli küljes. Kuna nagunii pani Reinhold ratta tüüposadest kokku, siis leidsin, et mul ei ole keeruline 1940. aasta tüüposad (mis taastada ei kannata) asendada oma ladudes olevatega, sest oli ju pisidetailideni näha, milline ta on olnud. Ikkagi Eesti töö, mis on kodumaa tehnikaajaloo väärtustamise tõttu mõitslik üles ehitada.
Esmalt kiskusin kõik laiali. Tagarummu sees (välispind oli roostetanud) oli aastaarv 1940, mille alusel ratta dateerisin.
Raamist sai alles jäetud esimene pool. Tagumise ehk kahvlite osa tegin mitmete raamijäänuste põhjal uue, sealt ei olnud midagi võtta peale malli ja mõõtude. Aga ka esimene pool jäi alles "mööndustega" - umbes viie-kuuekümne keevitusega. Esialgu lootsin, et pahtlit ei pea kasutama, et kõik suuremad roostekohad keevitan täis ja lihvin maha. Lõpuks, peale mõnepäevast raami lappimist keevitusega siiski loobusin ja oma õhukese osa (väikese kuumaastiku tasandamisel) jätsin siiski pahtlile. Aga vähemalt pahtli all on keevituse järel korralik teras!
Esikahvlist jäi alles keskosa, alumine harude osa oli murdunud ja selle ehitasin uue, ülemine, raami sees olev osa aga kõveraks kukutud, mistõttu ka selle asendasin.
Ketirattad, vändad ja leistangi jätsin algsed. Nendega nägin elevanditööd, sest galvaanika alla pahtlit ju ei pane ja seal sai tõepoolest meeletus koguses keevitatud-lihvitud. Ikka mitmeid päevi, nii et nt leistangil ei jäänud eriti kohti, mida ma poleks keevitusega puudutanud. Lõpetasin siis ühtki "auku" enam polnud, mis oleks galvaanikat häirinud.
Pedaalid asendasin samatüübilistega, neist olid alles vaid vähesed riismed. Mul olid (on) mõned 1930ndate lõpu pakendis pedaalid (päästetud natsionaliseerimise käest), üks paar läks käiku. Sadul (Lohmanni tüüpiline naistesadul) sai 4-5 Lohmanni jäänuse parematest osadest (mis galvaanikat oodates vähem "kuumaastikud" olid) kokku lapatud, algne jäi ainult L-toru ja raam. Mul oli õnneks oma ladudes piisavalt jäänuseid võtta, võõra firma detaile ei tahtnud sekka panna...
Rattad ladusin ka mitmetest jäänustest kokku. Rantveljed olid tüüpilise profiiliga (neid on lademes), ainult et rummud otsisin kokku 1940. aasta omad viimase detailini (ühtki vale aastaarvuga detaili ei läinud sisse). Umbes 8-10 jäänuse põhjal õnnestus need komplekteerida. Kodarad võtsin tuttuued 1939. aasta pakendist ("Parimad nikeldud S-kodarad..."
). Velgedel, porilauadel jm detailidel tuli muidugi asendada galvaaniline kate (koos eeltööga), aga see oli kukepea selle kõrval, mida ma võtsin ette roostest ülipuretud väntade, leistangi ja ketiratta juures...
Pumbaklambrid uued (natsionaliseerimise eest ikka päästet), pump uus (Aasias tehakse neid täpselt 1930ndate mallide järgi), ketikaitse 1930ndate teisele poolele tüüpiline. Leistangiotsad taas 1930ndate lõpu uued varuosad (seekord Saksa vanatehnikalaatadelt), kleidivõrk ka Saksa vanatehnikalaadalt. Rantrehvid uued, nii nagu ka ventiilide ketiga kattedki.
Esipiduriheebel on taastatud (loe: roostest ülipuretud asi keevitatud-lihvitud kuni galvaanikale sobiva sileduseni), alumised piduridetailid (porilaua sees) sai vanade eeskujude järgi lehtterasest ise tehtud, algsed olid nii puretud, et loobusin nende ülesehitamisest, kuigi algul see isegi kavas oli.
Raami pahteldamine-värvimine koos ehistriipudega + sildi värvimine on galvaanilise kattega detailide töötluse kõrval pisiasi, ka see sai ise tehtud.
Ja lõpuks sai lugematu hulk pisijubinaid - kruvisid, liiste, mutreid jms ka täitsa nullist ise tehtud. Õnneks olid mul vastavad tollkeerme-atribuudid olemas. Vanast sai vaadata ju vaid nende detailide maharoostetanud jäänuseid, mis tagas, et detailid said samasugused. Ka meeterkeermes detaile sai ise nullist tehtud, sest kust poest ma võtan nt uue M5 mutri, mille kantide vahe pole mitte 8 mm, vaid on 9 mm. Ühtegi vale kruvi ega mutrit ei tahtnud ma rattale külge panna.
1940. aasta Läänemaa numbrimärk oli lömmis ning rooste oli viinud talt üsna pikalt ühe nurga. See sai puhtaks tehtud, nurk (eelnevalt koolutatud nurgapaik) tagasi keevitatud + lihvitud + pahteldatud ja siis uuesrti värvitud, nagu ta algselt välja nägi.
Raami keevitamine + roostetöötlus + krunt toimus 2007-08 talvel. Siis jäi taastamine mõneks ajaks seisma, kuni ma jätkasin sellega 2008 hilissügisel. Põhitööd toimusid talvel, mis väljas nagunii midagi teha ei saa. Praegu on ratta algsest komplektsusest puudu vaid kell, mille mõned detailid ei ole veel galvaanika uuendamist läbinud. Ülejäänud ratast näete piltidel. Eks ta mõne koha pealt on replika, aga see-eest peaks olema autentne replika.
Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud ka taastamisprotsessist pilte teha, aga neid pole. Vaadakem siis lõpptulemust.
Nüüd siis pildid:
![[Pilt: ilmarine_1.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_1.jpg)
![[Pilt: ilmarine_2.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_2.jpg)
![[Pilt: ilmarine_3.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_3.jpg)
![[Pilt: ilmarine_4.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_4.jpg)
![[Pilt: ilmarine_5.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_5.jpg)
![[Pilt: ilmarine_6.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_6.jpg)
![[Pilt: ilmarine_7.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_7.jpg)
![[Pilt: ilmarine_8.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_8.jpg)
![[Pilt: ilmarine_9.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_9.jpg)
![[Pilt: ilmarine_a.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_a.jpg)
![[Pilt: ilmarine_b.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_b.jpg)
![[Pilt: ilmarine_c.jpg]](http://www.mois.ee/tmp/ilmarine_c.jpg)
Lugu sai minu jaoks alguse paar aastat tagasi, kui Toomas (kaasfoorumlane 1661) pakkus mulle tugevalt roostest puretud jalgrattajäänust et "ehk kannatab sealt detaile võtta". Esialgu näis jäänuste olukord olevat tõesti väga armetu - kõik tugevalt roostes, tagaveljest järel ribad, kahvli tagumised harud paljudest kohtadest läbiroostetanud, tagaporilauast alles vaid jupike mälestust jms. Minu erakogus on paar Ilmarise raami palju paremas seisus.
Aga... kui isendit lähemalt vaatasin, siis tundus mulle see ümberehitustest rikkumata ja liiga palju pisidetaile oli küljes. Kuna nagunii pani Reinhold ratta tüüposadest kokku, siis leidsin, et mul ei ole keeruline 1940. aasta tüüposad (mis taastada ei kannata) asendada oma ladudes olevatega, sest oli ju pisidetailideni näha, milline ta on olnud. Ikkagi Eesti töö, mis on kodumaa tehnikaajaloo väärtustamise tõttu mõitslik üles ehitada.
Esmalt kiskusin kõik laiali. Tagarummu sees (välispind oli roostetanud) oli aastaarv 1940, mille alusel ratta dateerisin.
Raamist sai alles jäetud esimene pool. Tagumise ehk kahvlite osa tegin mitmete raamijäänuste põhjal uue, sealt ei olnud midagi võtta peale malli ja mõõtude. Aga ka esimene pool jäi alles "mööndustega" - umbes viie-kuuekümne keevitusega. Esialgu lootsin, et pahtlit ei pea kasutama, et kõik suuremad roostekohad keevitan täis ja lihvin maha. Lõpuks, peale mõnepäevast raami lappimist keevitusega siiski loobusin ja oma õhukese osa (väikese kuumaastiku tasandamisel) jätsin siiski pahtlile. Aga vähemalt pahtli all on keevituse järel korralik teras!
Esikahvlist jäi alles keskosa, alumine harude osa oli murdunud ja selle ehitasin uue, ülemine, raami sees olev osa aga kõveraks kukutud, mistõttu ka selle asendasin.
Ketirattad, vändad ja leistangi jätsin algsed. Nendega nägin elevanditööd, sest galvaanika alla pahtlit ju ei pane ja seal sai tõepoolest meeletus koguses keevitatud-lihvitud. Ikka mitmeid päevi, nii et nt leistangil ei jäänud eriti kohti, mida ma poleks keevitusega puudutanud. Lõpetasin siis ühtki "auku" enam polnud, mis oleks galvaanikat häirinud.
Pedaalid asendasin samatüübilistega, neist olid alles vaid vähesed riismed. Mul olid (on) mõned 1930ndate lõpu pakendis pedaalid (päästetud natsionaliseerimise käest), üks paar läks käiku. Sadul (Lohmanni tüüpiline naistesadul) sai 4-5 Lohmanni jäänuse parematest osadest (mis galvaanikat oodates vähem "kuumaastikud" olid) kokku lapatud, algne jäi ainult L-toru ja raam. Mul oli õnneks oma ladudes piisavalt jäänuseid võtta, võõra firma detaile ei tahtnud sekka panna...
Rattad ladusin ka mitmetest jäänustest kokku. Rantveljed olid tüüpilise profiiliga (neid on lademes), ainult et rummud otsisin kokku 1940. aasta omad viimase detailini (ühtki vale aastaarvuga detaili ei läinud sisse). Umbes 8-10 jäänuse põhjal õnnestus need komplekteerida. Kodarad võtsin tuttuued 1939. aasta pakendist ("Parimad nikeldud S-kodarad..."
). Velgedel, porilauadel jm detailidel tuli muidugi asendada galvaaniline kate (koos eeltööga), aga see oli kukepea selle kõrval, mida ma võtsin ette roostest ülipuretud väntade, leistangi ja ketiratta juures...Pumbaklambrid uued (natsionaliseerimise eest ikka päästet), pump uus (Aasias tehakse neid täpselt 1930ndate mallide järgi), ketikaitse 1930ndate teisele poolele tüüpiline. Leistangiotsad taas 1930ndate lõpu uued varuosad (seekord Saksa vanatehnikalaatadelt), kleidivõrk ka Saksa vanatehnikalaadalt. Rantrehvid uued, nii nagu ka ventiilide ketiga kattedki.
Esipiduriheebel on taastatud (loe: roostest ülipuretud asi keevitatud-lihvitud kuni galvaanikale sobiva sileduseni), alumised piduridetailid (porilaua sees) sai vanade eeskujude järgi lehtterasest ise tehtud, algsed olid nii puretud, et loobusin nende ülesehitamisest, kuigi algul see isegi kavas oli.
Raami pahteldamine-värvimine koos ehistriipudega + sildi värvimine on galvaanilise kattega detailide töötluse kõrval pisiasi, ka see sai ise tehtud.
Ja lõpuks sai lugematu hulk pisijubinaid - kruvisid, liiste, mutreid jms ka täitsa nullist ise tehtud. Õnneks olid mul vastavad tollkeerme-atribuudid olemas. Vanast sai vaadata ju vaid nende detailide maharoostetanud jäänuseid, mis tagas, et detailid said samasugused. Ka meeterkeermes detaile sai ise nullist tehtud, sest kust poest ma võtan nt uue M5 mutri, mille kantide vahe pole mitte 8 mm, vaid on 9 mm. Ühtegi vale kruvi ega mutrit ei tahtnud ma rattale külge panna.
1940. aasta Läänemaa numbrimärk oli lömmis ning rooste oli viinud talt üsna pikalt ühe nurga. See sai puhtaks tehtud, nurk (eelnevalt koolutatud nurgapaik) tagasi keevitatud + lihvitud + pahteldatud ja siis uuesrti värvitud, nagu ta algselt välja nägi.
Raami keevitamine + roostetöötlus + krunt toimus 2007-08 talvel. Siis jäi taastamine mõneks ajaks seisma, kuni ma jätkasin sellega 2008 hilissügisel. Põhitööd toimusid talvel, mis väljas nagunii midagi teha ei saa. Praegu on ratta algsest komplektsusest puudu vaid kell, mille mõned detailid ei ole veel galvaanika uuendamist läbinud. Ülejäänud ratast näete piltidel. Eks ta mõne koha pealt on replika, aga see-eest peaks olema autentne replika.
Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud ka taastamisprotsessist pilte teha, aga neid pole. Vaadakem siis lõpptulemust.
Nüüd siis pildid:
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
! Tore, et keegi midagi teeb ka! Aga eks pildi peal paistab ikka ilusam kui tegelikkuses, eks tuleme ise kohale ja hakkame pisiasjade kallal norima 
! Katsu nüüd kähku NSU-l ka tolm maha pühkida, varsti läheb kiireks!
