[gruppen]

Ma ei saa täpselt aru miks ma seda teemat varem näinud ei ole - ilmselt on silmad pesemata olnud aga nüüd ikka nägin.
Statsionaarmootorid on kobedad tükid küll, endal ühtegi kuumpead kahjuks küll ei ole.
Esimene mootor mis on ostetud vana-vanaisa poolt millalgil Wabariigi ajal, kannab sildil nime IHC. Kui see lahtikirjutada International Harvester Company'ks siis võib öelda, et nimetus Deeringi mootor ei olegi väga vale. Mida kõike täpselt IHC tootis ei oskagi ette kujutada - seda embleemi kannavad ikka päris paljud masinad.
Kuna mootorid minust hetkel kaugel siis siin mõned vanad ja hädised pildid:

asub ta mul katuse all loomulikult ja käib ringi ilusti. Karburaator ja magneeto (Wico) on toas ahjutaga. Ühe Wico olen ka veel tagavaraks saanud- juhuks kui rokiks peaks minema. Kuna paremaid pilte pole siis siin ka üks mahapildistatud pildike mootori käsiraamat/kataloogist:

Puuduvaid juppe on mõned üksikud: paar määrdetoosi korki ja originaal süüteküünal (IHC logoga loomulikult )
Mootoril on ka väikene lugu juures. Nimelt kuskil 1940ndate lõpul soovisid okupandid vana käest mootorit töölisrahva hüvanguks nõutada. Asi lõppes sellega, et ühel tuisusel talveööl "varastati" mootor meilt ära. Tõe huvides ja läbiotsimishirmus veetigi mootor sugulaste juurde kus oli varjul paarkümmendaastat - puuriidas loomulikult. Sellest tulenevalt on ka originaal rumeroheline värvikiht tänaseks päevaks juba enamuses kaduva teed läinud. Pärast tagasi kojujõudmist töötas mootor veel mõne talu sindlikatuse saagimisel ja siis lükati varju alla. Klaasist määrdetoos pisteti kappi ja magneeto koos karburaatoriga ahju taha. Käivitusvända esmasel leidmisel küsisin vanaisa käest, et kas tema oskab ehk öelda millele selline mõne kilogrammine vändakene kuuluda. Vastus, et Deeringu mootorile pani ausalt öeldes jahmatama, eriti peale seda kui vanaisa lisas: "et üles leiaks peale maandumist".... Nimelt olevat üks kindel kord kus vända ebaõnnestunud eemaldamine käivitunud mootorilt tipnes vända orbiidile minekuga. Eks mootor tõmbas pöörded liiga kiirelt üles ja vanaisa ei jõudnud vänta otsast maha tõmmata ja siis toimus see eraldumine juba omadel tingimustel. Korra olevat vänt taeva ka ära kadunud nii, et päris 5 meetri kõrgusele ikka ei lennanud - natuke kõrgemale. Mitu suve on olnud juba plaan mootor ka korra mütsuma panna aga senini ei ole jõudnud.
Kuna küll küllale liiga ei tee siis julgen mainida ka, et on mul olemas ka väiksem mootor. See on pärit naaberkülast ja legend on teadmata. Oma viis- kuus aastat tagasi korra küsisin aga siis ei antud. Mõni aeg hiljem saadeti sõna, et tuleks ma nüüd ometi järgi muidu äkki ei saagi enam asja. Läksin siis 40ga järgi sellele, sõitsin õunapuu aeda, lasin kopa maha ja läksin oma uut "rõõmu" vaatama. Ega eriliselt positiivset ei olnud. Jahutussärgis oli sees klaasist õlinõu ja neli või viis peotäit mulda. Häälesumbutajast kukkus robinal tigusid välja ja mootor loomulikult ringi ei käinud. Lohistasin kuidagitmoodi õunapuu alt mootori välja ja koppa. Eestiaegne taluperemees saabus ka siis vaatma ja arvas, et ehk saan ikka mootori käima. Mina enam ei arvanud aga vaatepilt läks ainult hullemaks. Koju jõudes katkusin lahti ka väntvõlli katte ning kraapisin silindrist (mis muuseas on tegelikult välismaailmale altpoolt absoluutselt avatud) veel mõned peotäies mulda välja. Olin kahe optsiooni vahel: vanaraud või lillepott. Muid versioone ei tundunud enam olevat. Lõin veepumbale voolu järgi ja hakkasin siis tulevast lillepotti uhama. Kui asi juba väliselt rohkem mootor välja nägi keerasin ka magneeto koos kronsteiniga ära (kronstein muuseas on samaaegselt ka süüteküünlapesa- nimelt kronstein pressitakse kahe poldi abil koonusega silindrisse kinni ja koonuse keskel on keere süüteküünla jaoks ) sest nii kapitaalselt haput Wico magneetot ei ole ma kunagi näinud. Silindrikaane keerasin lahti ja koputasin otsast. Kuna mootoril on kunagi vesi sisse jäänud siis on kaas lõhkikülmanud - oletatavasti asisem keevitaja parandab selle ehk ära. Olenemata sellest, et klapid olid nagu kinni ja kaan peal, olid silindris suuremad teod sees kui küünlaava läbimõõt. Siinkohal peaks kõik inimesed arvama, et sellise silindriga ei ole midagi teha. Aga tuli välja, et olulisel pinnal sügavat ega urmset roostet pole ja pärast kahe nädalast leotamist dinaturka ja petrooli (Deutsche Wehrmachti petrooliga, loomulikult ) lahusega hakkas leotis kolvi pealt ära kaduma. Külastus hürdopressi juurde näitas, et kolb liigub silindrid, kuid edasi oli vaja silindrit peene liivapaberiga puhastada, et kolb koos rõngastega tervelt välja lükata. Kohati võttis leotis rooste nii ilusti maha, et alt tuli veel läikiv silindrisein välja ja tegemist ei ole huumoriga siinjuures. Kokkuvõtvalt uputasin ma seejärel mootori tükid diiselküttesse ja seejärel mäkerdasin õliga. Iga natukese aja tagant mõtlen, et millal ma sellega retsima hakkan aga siiani ei ole aeg kätte jõudnud. Aga lootust veel on, alles üle-eilegi toksisin varbaga piki silindrit ja mõtlesin, et kas suure mootori Wico võiks ehk süüdet pakkuda
Ja kui nüüd keegi küsib pilte või mootori nime siis jään vastuse võlgu. Pilte siin arvutis ei ole ja nimi on küll keele peal aga vaibale sülitada ei taha Annab aeg arutust nädalalõpus, lisan ka pilte väikemehest. Annan järje üle järgmisele!