[karvik]

Saab ju ikka.
Keerukuses on küsimus. Kui suudad teha kõik asjad ilmastiku kindlad ja ära häälestada iga ilmaga toimetama nii, et laba nurk oleks alati ideaalne tuule kiiruse suhtes ja lõpuks ka tormi eest kaitseks, siis on ju lausa suurepärane, ning tootlikus oleks tunduvalt parem.

Fikseeritud labanurga ja furlinguga tuulikul, millel ei ole mastis juhtme keerdumisvastaseid asju, omab kolme liikuvat osa. Tiiviku laager, pöördpea ja sabaliigend.

Muutuva labanurgaga masinatel on liikuvaid osi kindlasti rohkem ja kui hea vedru sinna satub, et ta hääles püsib jne. Kodusel teel on see uhke väljakutse. Kes hakkama saab on peaga mees/naine.

Kui tuulikutega varem tegelenud ei ole, siis on lihtsam alustada fiks labadega. Kui selle põhjal suudad piisavalt järeldusi teha kuidas kõik toimib, siis järgmine etapp oleks muutuva nurgaga tuulik. Muidugi ei ole ju keelatud teha kohe muutuva nurgaga. Soovitus on alustada lihtsamast.

Tänapäeval on olemas selline asi nagu MPPT ja selle abil on kaotatud vajadus kodusel teel ehitada muutuva nurgaga tiivikuid.

Vootele tuuliku puhul saab olema probleemiks käivitus, sest rummu mootoritel on raud südamik ja magneti hoiavad sellest kinni. Kui esimene nõks ära käib on edasi juba lihtne. Kui suur see nõks just sellel mootoril on ja kui palju tuult vaja et nende labadega käima läheks, saab teada katsetamise teel. Kui ei ole päris see mis vaja, siis on üks lahendustest ka panna näiteks kaks laba juurde. Sellega TSR langeb, aga tuuliku saab tootma.

TSR6 1,8m 3laba tiivik ei suutnud LG DD mootorit ise käima vedada kui tuul oli nõrk. Kui käsitsi tõuke andsid, siis läks lendu. 3m/s tuulega oli vaja käega sisse tõugata u. 40p/min, et ta sealt ise edasi läheks. Alla selle oli magnettakistus südamikus piisav, et labad varingusse ajada. 4m/s juures oli vaja esimesest nõksust üle lükata. Ise käivitus oli kusagil 5,5m/s tuulega.