24-09-2022, 14:18 PM
Sirp on avaldanud üsna ülevaatliku loo meie kera tulevikust energia võtmes.
Mürkrohelised võiks seda mõttega lugeda ja teistele oleks ka soovitav.
Tsiteeri:
Globaalse rohepöörde võimalikkusest
Inimeste soovmõtlemises on tulevikuühiskonna energiaallikaks midagi sellist, mis on ühteaegu turvaline, puhas ja ammendamatu. Ehk jätkusuutlik. Esmapilgul tundub olema sobiv ja atraktiivne kandidaat „taastuvenergia“, milleks on valdavalt erinevad päikeseenergia ilmingud looduses (valgus, soojus, tuul, vesi, biomass). Tuleb tõdeda, et enamik nendest energiavoogudest on sedavõrd leebed, et elusorganismid suudavad nendes ellu jääda (sestap „puhas“ ja „turvaline“). Aga juba see fakt iseenesest tekitab kahtlusi taastuvenergia suutlikkuse osas tööstustsivilisatsiooni käigus hoida. Siiski, maakerale langeb peaaegu 10000 korda rohkem päikeseenergiat, kui inimkond hetkel tarbib. Selle 1/10000 kinnipüüdmine ei tundu eriline väljakutse, vähemalt seni kuni me ei püüa täpsemalt analüüsida energiakadu teel lõpptarbijani ja tekkivat ökoloogilist jalajälge. Näiteks Elon Musk (Tesla ja SpaceX asutaja ja juht) on oma sõnavõttudes korduvalt kirjeldanud, kui „lihtne“ on taastuvenergiale üleminek: tuleb lihtsalt kuhugi kõrbesse ritta laduda 200×200 km2 20% kasuteguriga päikesepaneele (pluss mõne ruutkilomeetri jagu liitiumakusid) ja USA kogu energiavarustus oleks tagatud. See väide ei ole päris vale selles mõttes, et sellise päikesepargi keskmine aastane energiatoodang oleks tõepoolest võrreldav Ühendriikide aastase energiavajadusega. Sama pealiskaudsusega saab väita, et ega see agregaat suurt midagi ei maksagi, sest maakoores sisaldub enam kui piisav kogus kõiki vajalikke (ja seejuures mitte eriti haruldasi) keemilisi elemente.
Rohepöörde võimalikkuse realistlik hindamine on intrigeeriv probleem. Näiteks juba üle kümne aasta tagasi püüdis seda paraja rangusega teha inglise füüsik David MacKay oma raamatus „Sustainable Energy — Without the Hot Air“.[1] Selle raamatu lähenemise juures on siiski oht uppuda arvuderägastikku, sest liigiti ja piirkonniti taastuvenergia potentsiaal varieerub üksjagu. Püüame siis seda analüüsi maksimaalselt lihtsustada. Niisiis, meil on algselt 4 suurusjärku energiavaru. Reserveerime 1% maakera pinnast otseselt päikese- ja tuuleparkide alla (sest 10% oleks juba paras ökoloogiline katastroof).[2] Seega kaotame koheselt 2 suurusjärku energiat. Edasi, naljalt üle 10% primaarenergiast ei õnnestu elektriks muundada (isegi mitte 20% kasuteguriga päikesepaneelide abiga), seega kaotame siit veel ühe suurusjärgu. Jäänud on veel üks tegur, mis peaks hõlmama kõiki seni arvesse võtmata tegevusi, kus energiat kaduma läheb (enne lõpptarbijat), ja neid on palju: energia salvestamise, konverteerimise (nt vedelkütuseks) ja transportimise (liinikaod jm) efektiivsused, kogu vajaliku infrastruktuuri ehitus, hooldamine ja utiliseerimine. Meil oli napilt 1 suurusjärk energiavaru, aga pole kindel, kas see viimane tegur tuleb üldse positiivne.
Olukorda ei tee lihtsamaks tõdemus, et energiavajadus maailmas on alles tugevas kasvutrendis. Sellega seoses torkab kohe silma, et taastuvenergial puudub mastaabiefekt: et toota näiteks kaks korda rohkem energiat, tuleb nominaalselt ehitada kaks korda rohkem päikesepaneele või tuulikuid ja seega hõivata kaks korda suurem maa-ala (tehnoloogia arengust tekib ajapikku mõningane efektiivsuse kasv, aga see on marginaalne)...
...Seda hämmastavam on tõdemus, et kui tavaliselt uued tehnoloogiad on alguses kallid ja pärast laialdast kasutuselevõttu muutuvad märksa odavamaks, siis tuumaenergeetikaga on läinud täpselt vastupidi. „Suurema turvalisuse“ egiidi all on suudetud tuumaenergia teha kalliks ja konkurentsivõimetuks. Ühelt poolt on põhjuseks kindlasti ühel või teisel põhjusel välja kujunenud irratsionaalsed kartused ja teaduslikud väärarusaamad,[16] aga paistab, et suuremas plaanis on seda tinginud teatavad väärtuspõhised, peaaegu religioossed hoiakud ühiskonnas. Mitte kõigi jaoks pole moraalselt aktsepteeritav, et inimkond opereerib selliste eksootiliste/ohtlike loodusjõududega („lõhestab aatomit“), omab seeläbi ligipääsu peaaegu piiramatule energiale ja „laiutab“ Maa peal. Jõukates riikides on olnud võimalik seda suhtumist evida kuni viimase ajani, sest fossiile jagus, kliimaga polnud ka suurt häda ja käegakatsutavas kauguses terendas taastuvenergeetika võimalikkus. Lisaks oli võimalik rohepööret simuleerida mitmesuguste „rohepesu“ skeemidega. Ainus esmapilgul mõtestatud idee on maagaasi laialdasem kasutamine, sest kiire reaktsiooniga gaasijaamad on kõige sobilikumad muutliku tuule- ja päikeseelektri tasakaalustamiseks ja ühtlasi on maagaas väikseima CO2 heitmega fossiilkütus. Aga isegi sellises süsteemis on nii palju varjatud fossiilset energiakulu, et pole sugugi ilmne, kas taastuvenergeetika üldse sisuliselt panustab või on täiesti parasiitne tegevusharu. Võib-olla oleks sama efekt keskkonnahoius saavutanud vaid fossiilenergeetika arendamisega, ilma ühtki tuulikut ega päikeseparki ehitamata.
Mürkrohelised võiks seda mõttega lugeda ja teistele oleks ka soovitav.
Tsiteeri:
Globaalse rohepöörde võimalikkusest
Inimeste soovmõtlemises on tulevikuühiskonna energiaallikaks midagi sellist, mis on ühteaegu turvaline, puhas ja ammendamatu. Ehk jätkusuutlik. Esmapilgul tundub olema sobiv ja atraktiivne kandidaat „taastuvenergia“, milleks on valdavalt erinevad päikeseenergia ilmingud looduses (valgus, soojus, tuul, vesi, biomass). Tuleb tõdeda, et enamik nendest energiavoogudest on sedavõrd leebed, et elusorganismid suudavad nendes ellu jääda (sestap „puhas“ ja „turvaline“). Aga juba see fakt iseenesest tekitab kahtlusi taastuvenergia suutlikkuse osas tööstustsivilisatsiooni käigus hoida. Siiski, maakerale langeb peaaegu 10000 korda rohkem päikeseenergiat, kui inimkond hetkel tarbib. Selle 1/10000 kinnipüüdmine ei tundu eriline väljakutse, vähemalt seni kuni me ei püüa täpsemalt analüüsida energiakadu teel lõpptarbijani ja tekkivat ökoloogilist jalajälge. Näiteks Elon Musk (Tesla ja SpaceX asutaja ja juht) on oma sõnavõttudes korduvalt kirjeldanud, kui „lihtne“ on taastuvenergiale üleminek: tuleb lihtsalt kuhugi kõrbesse ritta laduda 200×200 km2 20% kasuteguriga päikesepaneele (pluss mõne ruutkilomeetri jagu liitiumakusid) ja USA kogu energiavarustus oleks tagatud. See väide ei ole päris vale selles mõttes, et sellise päikesepargi keskmine aastane energiatoodang oleks tõepoolest võrreldav Ühendriikide aastase energiavajadusega. Sama pealiskaudsusega saab väita, et ega see agregaat suurt midagi ei maksagi, sest maakoores sisaldub enam kui piisav kogus kõiki vajalikke (ja seejuures mitte eriti haruldasi) keemilisi elemente.
Rohepöörde võimalikkuse realistlik hindamine on intrigeeriv probleem. Näiteks juba üle kümne aasta tagasi püüdis seda paraja rangusega teha inglise füüsik David MacKay oma raamatus „Sustainable Energy — Without the Hot Air“.[1] Selle raamatu lähenemise juures on siiski oht uppuda arvuderägastikku, sest liigiti ja piirkonniti taastuvenergia potentsiaal varieerub üksjagu. Püüame siis seda analüüsi maksimaalselt lihtsustada. Niisiis, meil on algselt 4 suurusjärku energiavaru. Reserveerime 1% maakera pinnast otseselt päikese- ja tuuleparkide alla (sest 10% oleks juba paras ökoloogiline katastroof).[2] Seega kaotame koheselt 2 suurusjärku energiat. Edasi, naljalt üle 10% primaarenergiast ei õnnestu elektriks muundada (isegi mitte 20% kasuteguriga päikesepaneelide abiga), seega kaotame siit veel ühe suurusjärgu. Jäänud on veel üks tegur, mis peaks hõlmama kõiki seni arvesse võtmata tegevusi, kus energiat kaduma läheb (enne lõpptarbijat), ja neid on palju: energia salvestamise, konverteerimise (nt vedelkütuseks) ja transportimise (liinikaod jm) efektiivsused, kogu vajaliku infrastruktuuri ehitus, hooldamine ja utiliseerimine. Meil oli napilt 1 suurusjärk energiavaru, aga pole kindel, kas see viimane tegur tuleb üldse positiivne.
Olukorda ei tee lihtsamaks tõdemus, et energiavajadus maailmas on alles tugevas kasvutrendis. Sellega seoses torkab kohe silma, et taastuvenergial puudub mastaabiefekt: et toota näiteks kaks korda rohkem energiat, tuleb nominaalselt ehitada kaks korda rohkem päikesepaneele või tuulikuid ja seega hõivata kaks korda suurem maa-ala (tehnoloogia arengust tekib ajapikku mõningane efektiivsuse kasv, aga see on marginaalne)...
...Seda hämmastavam on tõdemus, et kui tavaliselt uued tehnoloogiad on alguses kallid ja pärast laialdast kasutuselevõttu muutuvad märksa odavamaks, siis tuumaenergeetikaga on läinud täpselt vastupidi. „Suurema turvalisuse“ egiidi all on suudetud tuumaenergia teha kalliks ja konkurentsivõimetuks. Ühelt poolt on põhjuseks kindlasti ühel või teisel põhjusel välja kujunenud irratsionaalsed kartused ja teaduslikud väärarusaamad,[16] aga paistab, et suuremas plaanis on seda tinginud teatavad väärtuspõhised, peaaegu religioossed hoiakud ühiskonnas. Mitte kõigi jaoks pole moraalselt aktsepteeritav, et inimkond opereerib selliste eksootiliste/ohtlike loodusjõududega („lõhestab aatomit“), omab seeläbi ligipääsu peaaegu piiramatule energiale ja „laiutab“ Maa peal. Jõukates riikides on olnud võimalik seda suhtumist evida kuni viimase ajani, sest fossiile jagus, kliimaga polnud ka suurt häda ja käegakatsutavas kauguses terendas taastuvenergeetika võimalikkus. Lisaks oli võimalik rohepööret simuleerida mitmesuguste „rohepesu“ skeemidega. Ainus esmapilgul mõtestatud idee on maagaasi laialdasem kasutamine, sest kiire reaktsiooniga gaasijaamad on kõige sobilikumad muutliku tuule- ja päikeseelektri tasakaalustamiseks ja ühtlasi on maagaas väikseima CO2 heitmega fossiilkütus. Aga isegi sellises süsteemis on nii palju varjatud fossiilset energiakulu, et pole sugugi ilmne, kas taastuvenergeetika üldse sisuliselt panustab või on täiesti parasiitne tegevusharu. Võib-olla oleks sama efekt keskkonnahoius saavutanud vaid fossiilenergeetika arendamisega, ilma ühtki tuulikut ega päikeseparki ehitamata.