16-06-2010, 23:50 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 02-12-2010, 17:38 PM ja muutjaks oli koterman.)
Heidaks täna pilgu ühele jõuülekandemehhanismi elemendile, mis ennegi G12 puhul tähelepanu köitnud ja seda nii joonise kui konkreetse 50-aastase detaili enda abil.
Jutt siis hüdrosidurist, mis G12 puhul koosneb ajastule iseloomulikult Gorki veoauto sidurist, ent koos nutika hüdromuhviga. Viimane võimaldab jõuülekannet nö ilma mehhaanilise kontaktita, vedava ja veetava tiiviku vahel on tööorganiks tsentrifugaaljõu toimel liikuv õli (vt üldskeemi).
Teistelt piltidelt peaks aga näha olema, mis juhtub, kui näivalt vaid väikse ´kivisaamise´ jäljega hüdromuhvi korpus ülejäänud ülekandest eraldada ja ettevaatlikult avada. Ühele küljele kinnituv väntvõlli pöördemomenti edasi andev tiivik on saanud korpusesse tunginud esemelt vaid kergelt muljuda, ent teine, siduri (ja käigukasti) poolne, on täielikult purustatud. Ilmselt on õnnetus ette tulnud otse sõidul olles ja seni kuni masin seisma saadi, oli üks ainulaadne detail taaskord hukka aetud. Hoolikal vaatlusel on näha, et pikk kasutusaeg on korpusele liiga teinud lisaks ka kahte poolt omavahel siduvale keevisele - viimane paistab lihtsalt läbi :-)
Mis aga on selle kõik õnnelikult üle elanud, on sidur ise (ehkki antud eksemplar on lõplikult kinni roostetanud). Viimane ka seletab laialt levinud praktikat loobuda G12 hüdromuhvist just erakätte jäänud masinate ekspluatatsiooni käigus, ehkki seeläbi limusiinile sobiv sujuv kohaltvõtt täiega kaotsi läks.
Jääb vaid imetleda, et NL sõjajärgses vaesuses ja ressursipuuduses sellist peent näputööd taheti ja ka suudeti praktikas ette võtta.
Jutt siis hüdrosidurist, mis G12 puhul koosneb ajastule iseloomulikult Gorki veoauto sidurist, ent koos nutika hüdromuhviga. Viimane võimaldab jõuülekannet nö ilma mehhaanilise kontaktita, vedava ja veetava tiiviku vahel on tööorganiks tsentrifugaaljõu toimel liikuv õli (vt üldskeemi).
Teistelt piltidelt peaks aga näha olema, mis juhtub, kui näivalt vaid väikse ´kivisaamise´ jäljega hüdromuhvi korpus ülejäänud ülekandest eraldada ja ettevaatlikult avada. Ühele küljele kinnituv väntvõlli pöördemomenti edasi andev tiivik on saanud korpusesse tunginud esemelt vaid kergelt muljuda, ent teine, siduri (ja käigukasti) poolne, on täielikult purustatud. Ilmselt on õnnetus ette tulnud otse sõidul olles ja seni kuni masin seisma saadi, oli üks ainulaadne detail taaskord hukka aetud. Hoolikal vaatlusel on näha, et pikk kasutusaeg on korpusele liiga teinud lisaks ka kahte poolt omavahel siduvale keevisele - viimane paistab lihtsalt läbi :-)
Mis aga on selle kõik õnnelikult üle elanud, on sidur ise (ehkki antud eksemplar on lõplikult kinni roostetanud). Viimane ka seletab laialt levinud praktikat loobuda G12 hüdromuhvist just erakätte jäänud masinate ekspluatatsiooni käigus, ehkki seeläbi limusiinile sobiv sujuv kohaltvõtt täiega kaotsi läks.
Jääb vaid imetleda, et NL sõjajärgses vaesuses ja ressursipuuduses sellist peent näputööd taheti ja ka suudeti praktikas ette võtta.