[koterman]

Kaunist jõulukuud,

räägiks täna inseneridest, sest tänu nende loomingule tänini paeluvad Pobid, Zim'id, Gaz-51-ed, UralZiss 355-ed jt alles on.
Et lugu puudutab paljusid inimesi, siis keskendume eeskätt ühele ja lisame teiste teemasid nö pipraks-soolaks lisaks.

Elas-oli siis kord hakkaja noor mees, kes pärast Voskressenski nimelise reaalkooli lõpetamist (1915) otsustas oma perekonnas 
tuntud kombe kohaselt edasi õppida Moskva Tehnikakoolis (MVTU) ja tegi selle ka teoks. Noore tulevase inseneri nimi 
oli Andrei Aleksandrovitsh Lipgart.

Pöördeliste aegade tõttu võttis kooli lõpetamine aega 10 aastat, mille sisse mahtus ajateenistus sidepataljonis kui ka 
paljuliikmelise perekonna ainelise toetamise nimel - ja muidugi hiljem marjaks ära kulunud praktilise töökogemuse omandamise
nimel - sealsetes autotöökodades töötamine.
Perekonnast rääkides (vt näiteks siin) - https://archi.ru/en/85489/stepan-liphart...hing-to-do - leiab
viidat lingilt ka kinnituse varasematele A-M foorumi aruteludele (vt foorumlased Valdo, Väravameister jt), et tulevane insener oli
suguvõsa mõttes ühe kunagise uhke Liivimaa hästituntud baltisaksa aadlipere kaugemasse harusse kuuluv võsu.

Juba 1925a suvel asub ta tööle kuulsasse NAMI-sse, kus koos noore kolleegiga loob esimese pääsukese, nn 'Nami-1', mis
baseerub omakorda ts'ehhide 'Tatra-11'l. Andekat noort pannakse tähele ja saadetakse suurema delegatsiooni koosseisus
Ühendriikidesse, et 'autosajandi kodumaa' praktilise poolega tutvust teha. Vähe sellest - ta jääb kaheksaks kuuks 
sinna stazeerima ja osaleb Ford AA nime kandnud kolmesillalise väikeveoka tootmise käivitamise juures.

Pärast korralikku väljaõpet saadab 'ainus proletaarne riik ilmas' noore mehe Niznhi Novgorodi, et võtta käibele ameeriklaste abiga
rajatud uus tehas ja teadmised ning peakonstruktori ametipostil hakata kiires korras välja töötama NL oludele sobivaid sõidukeid.
Hämmastaval kombel peab loo kangelane sellel ametipostil vastu järgmised 18 aastat (mille sisse mahuvad pealekaebamised,
mahalaskmised, küüditamised, II ilmasõda, kolleegide kaotused jpm). Esimeseks värskeks tulemuseks - seeriaviisiliselt
toodetavate sõidukite moderniseerimise kõrval - saab M1 loomine, mida siinmail 'emka' all tuntakse.
Huvilised saavad ka meie foorumi abil tutvuda 'tõeliste vapra villu võitlustega', mida nimet masina taastamine kaasa toob nüüd,
juba 21 sajandil e siis oma priske 85a hiljem.

Endist impeeriumi mäletavatel inimestel paneb kindlasti kulmu kergitama, ja tunnustavalt 'mhmh' mühatama, ka väike 
ent kõnekas fakt - lugupeetud insener oli mitteparteilane.

Nüüd pöördume korraks kahe tööstusjuhi, Sergo Ordzonikidze ja Georgi Pjatakovi juurde, kuna nende roll antud
hetke (raske)tööstuse juures oli pöördelise tähtsusega...

(jätkub)


Lisaks ka piltide kohta paar kommentaari -  esimesel kahel on meie noor ja lootustandev insener juba GAZis tööpõllul,
järgmistel leiab tema peatse ministrist ülemuse Sergo Ordzonikidze (noore mehena esimesel ja sõiduauto eelmudelit
proovimas teisel fotol) ja viimasel näeb meie loo kangelast juba eaka mehena koos oma suure perekonnaga.