Harrastame vanu busse
#1
Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus täiesti normaalne kodanik soetab enesele lambist liinibussi...
Mõtlesin välja, et peaks ausalt ja otse arutlema selle üle millist bussi oleks perspektiivikas harrastada, palju see maksma võiks minna ja milliseid tingimusi on vaja bussi pidamiseks ja remontimiseks. Ning kes võiksid need olla, kes busside restaureerimise või lihtsama harrastuse juures oskaksid abiks olla, kui endal mõistus otsa saab.

Minu enese bussi näppimise pagasisse kuuluvad RAF 2203, KAVZ ja Volvo, millest juttu siinse foorumi teises teemas. Sõitnud olen ka muude bussidega, nii reisija kui juhina. Mina olen selline bussijuht, kes kunagi bussijuhtimise eest palka ei ole saanud - puhtalt hobi.
Ja ise pean kõige mõistlikumaks vanatehnikabussi harrastusega tutvumiseks just nõukogude päritolu, GAZ 51 või 53 baasil raamile toetuvaid umbes 20 kohalisi busse. Peamiseks põhjuseks on osade saadavus ja tehnika elementaarsus.

Kas keegi siinsetest lugejatest tahaks kiita mõnda muud bussi just vanatehnikana harrastamise seisukohast? Või miks peaks mingit bussi eelistama teisele? Millise bussi harrastamine oleks nii mõistlik, et projektide teemas oma bussiehitust kajastades ei saaks kohe verbaalselt kinni keevitatud?
Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#2
Kui sa nüüd loed seda postitust, siis näed et konkreetne jutt on Regardman-i väite pihta: "Eks iga üks vaata oma rahakoti järgi."
Selle põhjal võib väite et Eesti bussitaastajad on miljonärid, kes nühivad oma toorikuid, aga mujalt toomine on liiga kallis, kuigi seal on korralikumad bussid, millega saab sõita ka?
Kus siin loogika on, peab kulutama mitu korda rohkem raha enne kui reaalselt nautima bussisõitu nautima saab hakata, senikaua muljetame, heietame ja kõvatame kuidas tulevikus tagasilla undamise saatel sõita saab?

Mul on ka muide üks projekt silmapiiril, aga enne täieliku valmimist ja nautimist pole mõtet asju avalikult ülistada.
Vasta
#3
Raha on meil alati Eesti Panga oma, küsimus on lihtsalt selles, kui palju meile mingil hetkel ja millise panuse eest kasutada on antud. Me ju eeldame, et kui inimene tegeleb vanatehnikaga (merendusega, lennundusega...) siis tal söögiraha peaks ikkagi jätkuma ja mingi riie peaks seljas olema. Kui ta tegeleb ühistranspordi suuremõõtmeliste projektidega, siis tal peaks olema vähemalt küla tasemel globaalne mõtlemine ja ta saab aru, et bussi mass on ikka mitu tonni. Ennekõike peaks tegema endale selgeks ohutusega seonduvad küsimused: buss käitub kurvis natuke teisiti kui Sigull ja kui sul on vastutada keskmiselt 30 inimelu, siis tuleks need asjad enesele eelnevalt selgeks teha. Pole harvad juhtumid kui arengumaades sõidab buss kuristikku või läheb keset linna põlema, nii et pooled reisijad põlevad sisse. Arengumaades on teadupoolest vanad bussid lihtsalt ilusaks värvitud.

Selgeks võiks ensesele teha ka bussi kütuse kulu, tosoolihulga, õlikoguse, akude amperaazi ja muud parameetrid, mille eest peab otsest raha välja käima. Oluliseks väljaminekuks on ka kindlustus. Enne bussi soetamist võiks juhuslikku kindlustus seltsi teha päringu, kui palju võiks olla keskmise koefitsendiga eraomanikule kuuluva raskekaalu bussi kuumakse. Seda muidugi juhul, kui bussiga sõita soovitakse.

Mina olen enneaegse ja projekti tasemel hõiskamise poolt. Internetis liigub ringi igasugu tegelasi, kelledest mingi protsent on täiesti normaalsed inimesed ja bussiehitusega seonduva teadmise juures on avalikul projekti ehitamisel pisut kasu siiski olnud. Loomulikult ei tule keegi musta tööd ära tegema, aga mõningaid näpunaiteid saab igastahes kasutada küll. Kui need näpunäited kujunevad ideeks keevitada bussile uus karkass, siis muidugi on nende väärtus kaheldav, aga mõelda võiks selle üle ikkagi. Pärast vigu varjata või parandada läheb oluliselt kallimaks.
Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#4
(09-06-2009, 15:04 PM)Väravamehaanik Kirjutas: Kui ta tegeleb ühistranspordi suuremõõtmeliste projektidega, siis tal peaks olema vähemalt küla tasemel globaalne mõtlemine ja ta saab aru, et bussi mass on ikka mitu tonni. Ennekõike peaks tegema endale selgeks ohutusega seonduvad küsimused: buss käitub kurvis natuke teisiti kui Sigull ja kui sul on vastutada keskmiselt 30 inimelu, siis tuleks need asjad enesele eelnevalt selgeks teha.
Ma eeldan tegelikult et nii suurel ühistranpordi huvilisel on D-kat. juhiluba juba taskus, mis tähendab et kodanikul on ka ohtuse ja nõuete kohapealt kõik selge. Kui ei ole, siis tuleks võib olla sellest alustada.
Tsitaat:Selgeks võiks ensesele teha ka bussi kütuse kulu, tosoolihulga, õlikoguse, akude amperaazi ja muud parameetrid, mille eest peab otsest raha välja käima. Oluliseks väljaminekuks on ka kindlustus. Enne bussi soetamist võiks juhuslikku kindlustus seltsi teha päringu, kui palju võiks olla keskmise koefitsendiga eraomanikule kuuluva raskekaalu bussi kuumakse. Seda muidugi juhul, kui bussiga sõita soovitakse.
See oligi punkt kuhu ma jõuda tahtsin.
Bussiharrastus(muu sõidukiharrastus samamoodi) algab bussi ostust ja transpordist parklasse või garaaþi, edasi tekivad mõted et liikluskindlustus on üle mõistuse kallis. Seejärel avastab et tuled ei tööta korralikult ja siis et ilukilbid on roostes!!
Kui tehete järjekord on vale, siis ei saa tulemus mitte kuidagi õige tulla. Vaadake mis pidi tahate, või hõõruge kasvõi ilukilpidelt rooste maha ja uus värv peal või tuleklemmidelt oksiid maha kui muidu aru ei saa. Ja ikkagi pole tulemus õige, kui mõne aasta pärast selgub et buss on vaja algosadeks võtta.
Kütusekulu on tõenäoliselt üks viimaseid mida vaadata, kui just igapäevaselt sõitma ei kavatse hakata, 25-40liitrit ei tohiks ju üle mõistuse olla, madalama piiri sisse jääb ju isegi Hummer, ega siis vanabussi omanik Hummeri omanikust madalam ole...
Tsitaat:Mina olen enneaegse ja projekti tasemel hõiskamise poolt. Internetis liigub ringi igasugu tegelasi, kelledest mingi protsent on täiesti normaalsed inimesed ja bussiehitusega seonduva teadmise juures on avalikul projekti ehitamisel pisut kasu siiski olnud. Loomulikult ei tule keegi musta tööd ära tegema, aga mõningaid näpunaiteid saab igastahes kasutada küll. Kui need näpunäited kujunevad ideeks keevitada bussile uus karkass, siis muidugi on nende väärtus kaheldav, aga mõelda võiks selle üle ikkagi. Pärast vigu varjata või parandada läheb oluliselt kallimaks.
Praegu liigub jah karvaseid ja sulelisi, arvatavasti iga ala pealt, leia ainult õige vana kes mustema töö ära teeb hea hinnaga(päris tõsiselt, ilma naljata), MASU ju ikkagi...
Vasta
#5
Rääkisin täna just ühe bussifirma omanikuga, kes Tallinna piiril ka bussiremondi ettevõtet peab. Kuna bussid on pargis järjest uuemaks muutunud ja vajavad vähem remonti, lisaks majanduslangus, siis mõned lukksepad pidavat kodus istuma kuna pole tööd anda.

Ehk praegu on just õige aeg sellised vanu busse remontida lasta kellegil teisel. Ühe tavalise 50 kohalise bussi kereremondi peale kulub ca. 350 tundi. Kui kogu plekiringi ära vahetama ei pea jõuab selle ajaga ka tehnikale ringi peale teha: Pidurid, määrimised ja vedelikud.

Praegu on võimalik ära rääkida bussiremondi töökojas 200.- tund. Suur aeg kulub ka remondi ettevalmistamisele ja pärast komplekteerimisele. Kui endal ja sõpradel käed otsas püsivad saab sealt ka tunde vähemaks. Roostet peaks igaüks oskama maha nühkida.

Seni kuni ettevõtted üritavad kohaneda uue turusituatsiooniga või pankroti lähevad on just hea aeg oma uunikumid lasta korda teha Smile
Vasta
#6
Vaba maa, vaba ettevõtlus. Eks igaüks tegele sellega, mis meeldiv ja milleks jaksu/aega/raha/mida iganes on, seda ütleks vaid selleks, et teemas püsida.

Ja, et teemat laiendada, räägiks sellest, et liikudes palju väljapool Eestimaad, on näha, et iga enesest natike lugupidav bussiettevõte, omab mõnd ajaloolist sõiduvahendit, millega pühapäeval rahavst kirikusse sõidutada, ehk mõnd muud rahvalikku üritust toetada.
Meil on see paari erandiga, puhtalt eraisikute ja fanaatikute rida, ehk kõik mis suuremates parkides liinilt maha läheb, sobib veel vaid vanarauaks, või Aafrikasse.
Ja kuna hr. Väravamehhaanik lubas tööriistad ära kaotada, kui ma tema teemat kenade bussipiltidega risustan, siis lisame siia mõned üksikud nendest paljudest, mida on näha olnud sõitmas ehk tööd ootamas.
(vabandust teise poole piltide eest, mis tehtud mobiiliga, kuid kaamera jäi liialt kaugele)

tervitustega
hulgus@saab raha bussidega sõitmise eest ja õpib tundma nende käitumist kurvides Wink

                   
Vasta
#7
Kui nüüd KAVZ-id, PAZ-id ja TA-d kõrvale jätta, siis suuremagabariidiliste vanabussidega tegelevad meil Eestis suuremad transpordiettevõtted Tartu GO BUS-il Ikarus Lux ja Saurer, TAK-il kollane linnaliini Ikarus ja SEBE-l Setra ja ZIL 127 ning kusagil lõunas ka Ikarus. "Poolearulistest" käivitavad aegajalt varjupaiga mehed Ikarusse ja Kuusalu Autobaasi "taidlejad" Volvot. Võib-olla, et ma kõiki ei tunne ja keegi on veel, vähemalt pole meid tutvustatud. Suurettevõtetel on peamiseks probleemiks vanade busside harrastamisel ametühinguaktivistide olemasolu. Nimelt tahavad kõik saada rohkem palka ja lihttöölised peavad ilmseks raiskamiseks, kui omanik kulutab raha mingi ilubussi peale. Kõik sõltub seega konkreetsetest madalama astme entusiastidest, kes on nõus sellise asjaga tegelema omast vabast ajast. Sarnaselt J-Jaani ja Kuusalu vabatahtlikele on kõikide teadaolevate raskevanabussiharrastajate ühiseks tunnuseks bussidele sobivate töökodade olemasolu. Vähemalt tungraud on nõuetele vastav ja rattaid ei pea vast ka lihase jõuga alt väänama, sest selleks on suruõhk. Kui vana bussi harrastamiseks peab eraldi hakkama soetama tööriistu, siis tuleb nende maksumus ju lisada bussi harrastusele kuluvate summade hulka.
Mingil hetkel kulub ära bussi sidur, eriti siis kui roolis on algaja juht. Uued katted ei maksa kuigi palju, kuidas aga toimub siduri vahetus? Kui käigukast on sellises suuruses, et seda inimene tõsta jaksab, siis võib ka taluhoovis hakkama saada, kui bussil on nina, kustkaudu delfriga mootorit sikutada, siis saab hakkama ka lihtsamas veoautotöökojas. Kui see aga on kusagil lapiti põhja all, siis lisanduvad odavate sidurikatete hinnale paratamatult korraliku bussitöökoja rentimise kulud. Ja elementaarne sidurivahetus võib minna maksma keskmise kuupalga.
Või teine teema, kuidas saad aru, et rattalaager vajab vahetust, kui see üldse huvitama peaks? Kui reisijatega kuristikku ei taha põrutada, siis võiks huvitada. Jällegi ei maksa üksik laager kuigi palju, aga...
Loomulikult ei taha mina alla kiskuda kellegi entusiasmi. Inimesed ehitavad ka sadamaid ja elektrijaamasid ning mõnel pool lausa kosmodroome, aga kõigeks selleks on vaja ikkagi mitut inimest suunata samaaegselt sama asja tegema, ehk siis ennekõike on vaja juhtida inimesi, mitte suruõhuhaamrit.
Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#8
Mina oskan kaasa rääkida ainult KAVZ-i (1991 a) teemal ja võin kinnitada, et isegi rahuldavas seisus kerega isendi soetamine ja remont ei ole ülearu kulukas ettevõtmine. Oleneb ka muidugi kust osta, kas remondid- värvid jne ise v lased teha jms.
Ostsime oma bussi u neli aastat tagasi 2500 krooniga, remondi, tarvikute ja värvimistööde peale kulus lisaks kokku u 30000.-. Kõik tööd algusest lõpuni tegime ise.
Meie masin nüüd juba paar aastat ka sõidus olnud- tõsi küll, pigem suviti ja nädalavahetuse bussina. Tehnika peab ilusti, mõne koha pealt tahab vähest värviiluravi (peal olnud reklaamkleepsud lihtsalt mõnes kohas värvi rikkunud).
Seega, julgen soovitada- hobimasinana sõpruskonna jaoks mõnus pill.
aeg-ajalt võib üht vana must-valge värvikattega KAVZ-i teedel liikumas nähaSmile

K.G.B.- Keel Gergelt Behme
Vasta
#9
Kas bussiharrastamise eesmärgiks peab kindlasti olema sõidukorras terviklik isend?
Kui ma vaatan selles http://forum.automoto.ee/showthread.php?...#pid227573 teemas kirjeldatud bussi, siis näen kolme ajatu disainiga elementi: nina, saba ja katus. Kui oletada, et kusagil on olemas üks hull 697-fänn, siis miks ta ei võiks restaureerida ainult neid kolme juppi ja ehitada endale koduaeda lehtla?
Või muusemis, näiteks Maanteemuuseumis, võiks ju vabalt olla ka ainult üks ilus ja hästi taastatud detail mõnest bussist - nina, juhi töökoht, uks, istmepaar vmt.
Vasta
#10
Tõepoolest, ka selline variant sobiks!Jänkidemaal on näiteks " tänavaristlejate "sabadest tehtud diivaneid.

Terv. Veteran.
Vasta
#11
peaks õhtul pilti tegema, naabrimees ehitas ühest lazist omale suvila Big Grin
Vasta
#12
Või ka lakkuda lihtsalt kuhugi maanteemuuseumi üks buss üles nii, et tehnilise osaga ei hakka jändama - lihtsalt seisvaks eksponaadiks. Ainult vaja korralik roostetõrje teha ja ilmastikukindlalt värvida.
(11-06-2009, 13:00 PM)karlarnold Kirjutas: Kui oletada, et kusagil on olemas üks hull 697-fänn, siis miks ta ei võiks restaureerida ainult neid kolme juppi ja ehitada endale koduaeda lehtla?

Parem siis installeerida need ja veel mõned keredetailid hoopis miskise FordTransiti raamile ja teha nii omale retro mahtuniversaal Smile
Vasta
#13
Teeme siis kokkuvõtte bussiharrastamise eeldustest:
1)Entusiasm-
ilma selleta ei hakka ükski asi liikuma, samas ainult sellest ka ei piisa.
2)Vaba aja ja vaba raha suhe -
ei saa jälle üks ilma teiseta, aega võib olla, aga kui ikka kõht tühi on, siis ei tule asjast head nahka ja edusamme on raske saavutada. Vastupidine variant on keegi palgata, samas ise peab raha teenima ja osalemine võib jääda kõrvaltvaatamiseks.
3)Garaaþ-i, laohoone, või töökoja olemasolu tehnika hoidmiseks-
aastaid õues hoidmine ei ole taastamise kohalt lahendus!
4)Tööriistad-
kui kõik vajalik on vaja osta või rentida, siis keevitame eelarvele julgelt minimaalselt 50000eek otsa.
5)Projekt, ajagraafik(vähemalt midagi) ja tööde õige järjekord-
vähemalt mõttetasandil, parim variant oleks paberil ja töökoja seinal(teine kodus sahtlis), niimoodi et õliste näppudega ei pea kallale ronima.
6)Ühistöö-
Üksi on raske asju aktiivselt edasi viia. Võta sõber või mitu kampa, ja kohe kiireneb, võib olla isegi mitu korda-olenevalt sõprade tegutsemisest ja teadmistest. Pärast saate üheskoos sõita ja kulusid jagada.
7)Aktiivne tegetsemine-
sest passiivne tegutsemine ehk "palju kisa vähe villa" ei vii kuhugi.

Kas Väravamehaanikul on midagi lisada?

Kui kasvõi üks eeldus on puudulik, tähendab see tõenaoliselt taastamise venimist aastateks, kui mitte teostamatuks.
Kui kõik on edukalt täidetud, siis ongi õige hetk busse harrastama hakata.

Kahju muidugi et me kahekesi pidime tões selgusele jõudma, aga vähemalt on nüüd tulemus, millest edasi minna. Millegipärast kõikse suuremad tulevased bussitaastajad piilusid nurga taga, oma elusuures projekte kaitsmata. Eks muidugi põhjendus: "Lihtsalt meeldib" on ilma argumentideta ju natuke nõrk.
Vasta
#14
Seni on jäänud küsimata "miks" küsimus, ehk siis miks seda kõike vaja on.
Bussifirmad restaureerivad vanu busse, et reklaamida oma tegevust, näidata ennast pikaajaliste teenuse pakkujatena ja ehk mingil määral isegi retrosõitude pealt kasumit teenida. Valdavalt kleebivad firmad vana bussi küljele oma kaasaegse logo.
Minul isiklikult oleks erinevate põhitegevuste juures suurema hulga inimestega vaja ühest kohast teise sõita ja kuna olen suur vanatehnikasõber, siis võiks ju ühendada meeldiva kasulikuga. Päris uut bussi ei kannata eelarve välja ja poolpidustega jamamise asemel on juba mõistlikum jamada päris vanaga.
Ehk siis minu teada on seni teadaolevate vanabusside harrastamise aluseks mingi äriplaan. Bussifirmadel on siis tegu ühe marketingi osaga ja meil Kuusalu Autobaasis tuleb tõdeda, et "kehv äri küll, aga vaata milline käive". No vähemalt on mingi plaan ikkagi olemas ja põhimõtteliselt võiks valmis esemelt hakata ka amortisatsiooni arvestama.

Kui aga eraisik harrastab ühistransporti, siis arvatavasti saab selle aluseks olla mingid emotsioonid ja mingi huvi ühistranspordi ajaloo vastu. Ehk siis oluline on just harrastada Eesti tehnikaajaloole olulisi eksponaate. Kui need on kogu Eestile olulised eksponaadid, siis tuleks ikkagi kaasata suuremat hulka eestlasi ja miks mitte ka Kultuurkapitali.
Kui keegi nüüd plaanis soetada enesele liinibussi, et näida kõva mees, siis võiks küll paari lonksu järel maha rahuneda. Üldjuhul peetakse bussijuhti ikkagi teenindavaks personaliks ja sama raha eest võiks mingi kavalama ideega naisi kokku meelitada.
Kui on ikkagi plaanis minna mitmekesi sõitma (selleks ju buss ongi välja mõeldud), siis võiks seda ka ehitada ühisprojektina. Nõnda on teinud mitmed külaseltsid ja rahvatantsurühmad. Nii on kergem jagada majandusraskusi ja rohket töömahtu. Kasumiahnuses pole mõtet küll sõpru bussiehituse juurest eemale tõugata, KASUMIT EI TULE. Vähemalt ühe elu jooksul küll mitte. Mina sain keeruliste valemite tulemusega vanaaegse raskebussi kilomeetrihinnaks 20 krooni. Tutvuge näiteks Hansabussi hinnapakkumistega ja olete juba eos aru saanud, et pole mõtet poole kallima hinnaga üksipäini maanteel kruiisida. Kui palju võiks miljoni elaniku seas olla neid, kes oleksid nõus vanaaegse bussiga reisimise eest maksma ja seda kõike mitu korda järjest, et mingilgi määral kulusid katta.
Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#15
(11-06-2009, 19:57 PM)Martti Kirjutas: Teeme siis kokkuvõtte bussiharrastamise eeldustest:
1)Entusiasm-
2)Vaba aja ja vaba raha suhe -
3)Garaaþ-i, laohoone, või töökoja olemasolu tehnika hoidmiseks-
4)Tööriistad-
5)Projekt, ajagraafik(vähemalt midagi) ja tööde õige järjekord-
6)Ühistöö-
7)Aktiivne tegetsemine-

Ja kerkis kuskilt üles ka küsimus, miks üldse?
Meie oma sõpruskonna bussiprojekti võtsime ette peamiselt põhjusel, et soovisime atraktiivset liikurit, millega mööda koduvabariiki puhkuste ajal ringi sõita. Nüüd oleme ka suuremate probleemideta Lätis ära käinud ja pidas küll!
1)Entusiasmi oli alguses oluliselt rohkem, hiljem see lahtus mõnevõrraSmile
2)Vaba aega saime puhkuste arvelt, raha hakkasime juba 1,5 a enne bussi ülesehitamist korjama.
3)Garaaþi (ja sel leiduvaid vahendeid- keevitus jne) saime kasutada, buss seisis kogu ehitusaja vältel (1,5 aastat) enamalt jaolt garaaþis.
4)Tööriistad- suurem osa oli endil olemas kamba peale.
5)Projekti kui sellist ei olnud, ajagraafik ja tööde järjekord kujunes loogilisuse ja vaba aja olemasolu korras.
6)Ühistöö- ilma selleta ei oleks asjast midagi välja tulnud
7)Aktiivne tegutsemine- nii kuidas aega leidus, ühe aasta puhkus läks "bussi nahka" pea tervenisti, ka sõpradel.

Praeguseks on bussist kujunenud aparaat, millega käime väljas erinevatel Pärnu spordiüritustel, asi on kasutuses ka tänuväärse reklaampinnana. See toob tiba ka raha sisse. Loomulikult ei ole buss minetanud ka esialgset funktsiooni- olla sõpruskonda ühendav atraktiivne sõiduvahend.
aeg-ajalt võib üht vana must-valge värvikattega KAVZ-i teedel liikumas nähaSmile

K.G.B.- Keel Gergelt Behme
Vasta
#16
Tere ka minu poolt!

Lugesin huviga seda teemat. Otsustasin ka ühe pisikese sõna sekka öelda - ei midagi väga tarka, loodetavasti mitte ka väga rumalat Smile

Minu bussiost oli hetkeemotsioon - tahtsin ja ostsin - ei mõelnud ma sellele, et peaksin vastama miskitele kriteeriumitele, et võtaks kedagi kampa ja sellele, mis kulutused bussiga kaasnevad... JA MA EI OLE HETKEKSKI KAHETSENUD oma ostu, vaid olen rõõmus, et saan nautida igapäevaselt vanatehnikat ning seda suures koguses Toungue On vaid see mure, et aina juurde tahaks, aga see on vast kõikide vanatehnikasõltlaste "probleem" Big Grin

Ehk siis armastan nii Kubani remontimist (heade inimeste abiga, sest ise alles arenen bussi kõrvalt!), ajalugu, bussi lõhna Smile, sehkendusi-seiklusi, SÕITMIST ja seda rõõmu läbi rõõmu, mida buss toob inimestele, kes sel teel reisijateks...
Kindlasti ei hakka ma bussi juures midagi muutma, ei topi mugavat käigukasti ja vinget usaraua mootorit "kapoti alla" - see ei ole enam see, vähemalt minu jaoks mitte.

Jõudu kõikidele bussiomanikele!
Peaks tegema vanade busside kokkutuleku või bussiomanike klubi lausa.. saaks teadmisi ja muljeid jagada omavahel. Süda kohe läheb soojaks, kui näen mõnd vana bussi teedel liikumas, kuigi kahjuks on neid väga vähe ja veel rohkem kahju, kui nad on maitsetult "solgitud" või lihtsalt surnult seisvad reklaampostid Sad

Kui nüüd rääkida äritegemisest, siis 1 bussiga ei teeni siin miskit Big Grin Natuke nipet-näpet remondiraha saab tagsi, aga ega väga palju ju ekspluateerida kah ei saa (kui väga palju sõidab, siis kukub lagunema jällegi) ja aus olla, siis ega raatsigi.

Jutu püänt selles, et vana buss nõuab raudselt rohkem KÕIKE, kui vana sõiduauto (seega teistel soovitan ennem mõelda kui osta) Smile Samas aga ta annab kah seda KÕIKE rohkem... Kuid vaid juhul, kui oledki vanatehnikasõltlane.
Eks ma kirjutasin säänse kollanokaliku ilukirjandusliku jutu siia, kuid nii nagu ka bussiost, tuli seegi hetkeemotsiooni ajel - naiste värk teate, palun kergemat karistust Big Grin

PS ja buss võiks siiski olla D-katti nõudev, väiksemad on mahtuniversaalid Toungue

Head,
Evelind
Lind on ka inime
Vasta
#17
Miks?
Ei tea, tähendab ei teadnud miks?, aga ma võtsin mõtlemisaja ja tegin bussiga ühe 500km sõidu eestimaal, et selle üle järele mõelda.
Minult on varem ka küsitud miks? ühe tegevuse kohta, ja kuna ma hetkega põhjendust ei leidnud, ei tegelenud selle alaga aktiivselt, kuni miks? oli selge.

Aga ma alustan kaugemalt.
Ma olen bussidega reisijana iseseisvalt sõitnud juba 5 eluaastast alates, esimene sõit 1992 aastal endise Vihuri Ikarusega liinil Savala-Maidla-Kiviõli-Tallinn, piletiraha ma muidgi ei maksnud, sest juht ja firmaomanik oli vanemate tuttav, aga see selleks.
Peale selle olen reisinud igasugustes bussides, alustades Kubanist lõpetades 15m Bova-ga. Näinud igasuguseid inimesi, väga palju "tsirkust" ja "muud"...
Eredamad näited:

1990. aastate lõppus lühike sõit PAZ-iga, kuhu inimesi suruti niipalju, et uksedki ei läinud kinni. Suurema mnt. pealt jätkus sõit juba lääne pikamaabussiga, mis suruti inimesi samuti täis, ja pidi veel teisele ringilegi minema...

Bussijuht hindas Tallinnas valesti kurvi raadiust või oma sõiduoskust, lähendes kurvile liiga suurel kiirusel, kuna kurv oli pikk ja kiirust üleliia, siis kaldus buss nii seni, kuni oli ületanud vastasuunavööndi ja juba tee ääres kruusal(kraav oli ootamas). Ma olen päris kindel et juht "kallutas" seal kurvis ja oleks põlve ka maha pannud, kui see vaid võimalik oleks olnud. Reisijad igatahes "kallutasid".

Või talveõhtul, kui buss oli Virumaalt startinud ja sõitis pimedal maanteel 110km/h ning vibama hakkas, see oli esimene kord, kui mul hirm peale tuli.

Järgmine juhus kui oli asja "eestimaa nurgavalda", kus saavad kokku kolme riigi piirid. Eelviimases peatuses viskas juht korra pilgu peeglisse, vaatas et ainult üks reisija ongi jäänud, otsustas teha vähe kiiremat sõitu. Ma usun et mul on elu lõpuni meeles, kuidas kahe käega tuli esimesest istmest kinni hoida, et mitte istmelt minema lennata(päris tõsiselt!). Ma usun et selle bussiga oleks saanud maja ette ka, sest jäänud oli ainult 15km ja lõpp-peatuses juhilt küsima minnes:"Kas see ongi ..... peatus?", tuli vastus:"Kuhu sa minna tahad?" Natuke kahetsen, et ei öeldnud oma sihtpunkti... Aga juhile hindeks "tugev viis" kiirete kurvide, tõusude ja languste eest, sest sellist sõitu sellise raha eest saab väga harva. Soovitan kõigile bussiharrastajatele.

Üks bussiromantika saarel. Bussijaamas veeres ette ehtne linnaliini buss, tegemist oli koolibussi ringiga, aga kuna ma kaardil näpuga järge ei ajanud, siis ühel hetkel enne sihtkohta jõudmist pööras juht bussi kruusateele. Kui ma järgmisel hetkel kaarti hakkasin otsima, et jõuda selgusele, kuhu poole sõit läheb, läks tee veel kitsamaks. Oli kevad, 15cm lund just sulanud ja teehöövel oma tööd tegemas käinud. Tee oli igatahes selline, kui juht parempoolset pedaali vajutas, siis oli tunda kuidas rattad tühjalt käivad ja buss vaevaliselt edasi roomas, kohati oli muda 10-15cm!! Vähe sellest, tee läks järjest kitsamaks, juba nii kitsaks et vastutulev auto oleks pidanud tagurdama, kõrvalt polnud lihtsalt võimalik ruumi juurde haugata, sest pinnavesi oli teest 30cm madalam ja merelevaade oli juba garanteeritud, ainult vastu akent loksuv laine oli maksmumist puudu...

Nägin 2005. aasta suvel, kuidas reisijaid täis bussi peale kaks reisijat ei soovinudki tulla, vaid läksid koos pagasiga pagasnikusse...

Ja kes oleks võinud arvata et hiljutine, 500km pikune(edasi-tagasi) bussireis saab olema kõige kiirem ja musikaalsem üldse. Nii kiire oli, et ma teist korda elus kinnitasin bussis turvavöö, sihtpunkti jõudsime 37 minutit varem...(ajavõit tuli viimase 140km-ga)

Lugupeetud Väravamehaanik, Coger ja Kuban, Teie miks? vastused on väga sisukad ja informatiivsed, samas "hetke emotsiooniajel" võib teha ka väga valesid otsuseid(või lausa öelda lolluseid), ja mul on hea meel, et Teie olete teinud õiged otsused ja need edukalt ellu viinud. Kahetseda pole midagi vaja, aktiivselt on vaja tegutseda ja pühenduda.

Omalt poolt lisaks miks? alla "Ekstreemne bussisõit" nagu sissejuhatusest juba selgus, olen kõike seda reisijana juba kogenud, siis oleks aeg juhina ka proovida. Ja bussiga rallit(kasvõi "Kahurikuul"-i Eesti moodi) sõita, miks mitte? Aga see on juba teine teema, enne teeme ikka bussid korda ja siis hakkame "kuulitama."


(12-06-2009, 00:13 AM)Väravamehaanik Kirjutas: Kui aga eraisik harrastab ühistransporti, siis arvatavasti saab selle aluseks olla mingid emotsioonid ja mingi huvi ühistranspordi ajaloo vastu. Ehk siis oluline on just harrastada Eesti tehnikaajaloole olulisi eksponaate. Kui need on kogu Eestile olulised eksponaadid, siis tuleks ikkagi kaasata suuremat hulka eestlasi ja miks mitte ka Kultuurkapitali.
Kas Sa isiklikult ja siiralt usud seda Kultuurkapitali ideed? Jätame korraks kõrvale, et praegu on raske aeg, sest isegi heal ajal ei liikunud tehnikamuusemi rajamise jaoks raha, oli ainult idee. Ehk siis kui Sina, Edr või Albu taastate oma bussid "kõhu kõrvalt", seejärel lähete ja teete Kultuurkapitalile taotluse, et saada mingi eksponeerimispind või kuiv ja ventileeritav hoiuruum, siis tõenöoliselt saate sealt vastu näppe või "toetava sõna". Tähtis polegi see, kas taastatud buss omab rolli Eesti või Rootsi tehnikaajaloos, lihtsalt Eestis pole riikliku tahet Teid aidata, olgu see sõnadega suurte asjade tegemine siis pollitiline otsus või demagoogia, suurt vahet ei olegi ju? KUMU tehti ju ka suure kisa saatel ja suure rahaga, et saada "kultuuripunkt" teiste kultuuririikide käest? Tehnikamuusemi jaoks oli planeeritud näruselt vähe raha, 1/7KUMU hinnast, siis selle raha eest saab tõenäoliselt 1/7 KUMU pinnast(võib olla natuke rohkem, kõik oleneb asukohast ja hoonest, kui mingit disainiimet tegema ei hakkata, siis saab ka rohkem). Mida siis sinna pinnale mahutada, Volvo, Ikarus ja Laz, juba ruumipuudus? Volga, Pobeda, Zim, Tsaika, paar Estonia Vormelit veel pressida ja ongi sein ees? Minu arvates on naiivne midagi oodata riigilt, kui seda pole seniajani tehtud, ainuke variant on eraalgatuslik(MTÜ?) muuseum. Kui tahad et midagi tehtud saaks, pead seda tegema ise, tundub et isegi tehnikamuuseumi peab "kultuuriigis" "ise" tegema.


(12-06-2009, 00:13 AM)Väravamehaanik Kirjutas: Kui on ikkagi plaanis minna mitmekesi sõitma (selleks ju buss ongi välja mõeldud), siis võiks seda ka ehitada ühisprojektina. Nii on kergem jagada majandusraskusi ja rohket töömahtu. Kasumiahnuses pole mõtet küll sõpru bussiehituse juurest eemale tõugata, KASUMIT EI TULE. Vähemalt ühe elu jooksul küll mitte. Mina sain keeruliste valemite tulemusega vanaaegse raskebussi kilomeetrihinnaks 20 krooni. Tutvuge näiteks Hansabussi hinnapakkumistega ja olete juba eos aru saanud, et pole mõtet poole kallima hinnaga üksipäini maanteel kruiisida. Kui palju võiks miljoni elaniku seas olla neid, kes oleksid nõus vanaaegse bussiga reisimise eest maksma ja seda kõike mitu korda järjest, et mingilgi määral kulusid katta.
Kui väga suur saladus ei ole, siis võiksid siin keerulised valemid lahti kirjutada.
Kas 20eek/km on taastamise hind(edaspidi bussi hind), hoolduskulud ja kütus? Bussil peaks keskmine kütusekulu olema u. 3-4eek/km.
Sellisel juhul tuleb ju uue sõiduautoga ka päris korralik kilomeetri hind, mitte 1eek või alla selle kilomeetri eest, aga selle peale vist ei mõelda, sest igapäeva autol on peamiseks kuluks kütus, mitte hooldus, liisingumakse või kohe välja ostmine? Esimene kilomeeter on kõige kallim, edaspidi tarbides läheb odavamaks...
Vasta
#18
Minu elu on elamisväärne seetõttu, et mul on toredad sõbrad. Bussiehituse juures on ilmselt oluline nii sõprade toetus kui seniste projektide teostamisest saadud kogemus. Puht finantsiliselt ja ajaliselt moodustab vanaaegse bussi ehitus minu senistest projektidest, milledes osalemistest on eelkõige saadud häid kogemusi, vaevalt sajandiku (ega ma siis ainult garaazis vanatehnikat nühi). Mina ei tee selle elu jooksul ka ühtegi asja raha pärast. Kui mingis protsessis või projektis midagi õppida või huvitavat omandada ei ole, siis mina sellega oma aega raiskama ei hakka. Keskmine eluiga on selleks liiga lühike.
Mina sattusin puberteedist väljuma hetkel kui pidi fosforiidi vastu võitlema ja teletorni kaitsma, seega mina olen veendunud, et "riik - see olengi mina" ja ma püüan aidata nii palju kui suudan. Kui suudan edendada vanatehnikakultuuri, siis edendan. Rahvusballeti solistina kahjuks ei suuda aidata kultuurielu edendada.

Aga vanabussi hinna arvestamise valemisse toppisin mina ennekõike kütuse ja muud määrdeained, mida on tarvis, et liikumine toimuks. Reisijatele pakutavale kilomeetrile tuleb vana bussi puhul lisada olulisel määral ka muid juhuslikke kilomeetreid, mis kuluvad töökodade vahel sõitmiseks ja erinevateks ettevalmistusteks. Tava liini sõitval uuel bussil neid kilomeetreid ei ole, sest dispetðerid arvestavad täpsed graafikud välja. Bussi peab pesema, nii seest kui väljast, ega neidki vahendeid tasuta jagata ja pinnad on päris suured, uusi busse on oluliselt kergem puhtana hoida.
Buss käib ülevaatusel kaks korda aastas ja omab ka kindlustust. Kui sõite on tihedalt ja sõidud on kindla plaani järgi ette teada, siis saab kindlustusest mingit võitu arvestada, vanaaegsel hobibussil teadupoolest igapäevast liinigraafikut ei ole ja tühjalt kindlustatud päevad tuleks lisada kilomeetrihinnale. Kui hobibussil ei ole plaanis soetamis või taastamismaksumust tagasi arvestada, siis ehk pole põhjust kilomeetri hinna sisse arvestada amortisatsiooni. Kõik ekspuatatsiooni käigus tehtud kulutused tuleks ikkagi arvestada kilomeetri hinna sisse. Kilomeetreid aga tuleb vanal bussil vähe, võrreldes uue liinibussiga ja seega vanabussi vähesed kilomeetrid maksavad rohkem. Ehk siis klassikaline seis, kus hulgi saab odavamalt, aga vanabussiga kilomeetreid hulgi läbida pole tihti võimalik.
Juht tahab ka midagi saada, mina juhtimise eest palka ei taha, aga kui aega jääb väheks ja igapäevane töö hakkab hobibussijuhtimise tõttu kannatama, siis mingi kulu sellega seoses tekib.
Ja lõpuks korrutasin kõik juhuslikkuse koefitsendiga, et ümmargust summat saada.
Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#19
Nii, lisame veel mõned faktid elust.

Rääkides sõpradest ja nende mõjust isiksuse arengule võib siinkohas ära viidata ka mõned usinad poisid sellisest nähtusest nagu MTÜ Kinobuss (vt ka siia http://www.kinobuss.ee/). Oma tehnilise lahenduse poolest meenutab ühe teise kaasfoorumlase projekti/pilli ('kuum saunabuss').

Meie oma tillukeses laevaühingus oleme just nimet kodanike käest õppinud, et täiesti tavaline, kohaliku regiooni maantee/tehnikakultuurilt võrsunud bussike vastab enam-vähem kõigile mõistlikele ootustele. Seda ka A.D. 2009. Eriti kui need ootused sisaldavad avalikku huvi pakkuvaid üritusi ja reise nii suurt kogust tehnilist jm aparatuuri kas bussis endas v talle sappa riputet kärus järgi vedades. Sestap - st maha arvates erinevate riikide tolliteenistuste vaimuhälbed ja üksikud geograafilis-teelised momendid (sh näit mägedes 'kihutamine') - siis meie võime küll täie kindlusega raporteerida, et nii suure EL-nimelise koduriigi eri paikade väisamise kui ka vähe tuttavamal (Loode-)Venemaal käimise jaoks piisab sellise tasemega huvi-bussinduse harrastajate oskustest, rahast ja entusiasmist täiesti ning jääb ülegi. Et seda siis kliendi v koostööd arendava ilmakodaniku vaatepunktist.

Sellest ka minu varasem mõttearendus seoses Kuusalu AB loomingulise kollektiivi praeguse projektiga, et tuleks lisaks kaunitele vana-Euroopa bussidele edaspidi proovida ka mõnd kohalikku iludust (n maaliinide tööhobu LAZ 695B, http://www.sovavto.net/LAZ/695.gif) eluvõimeliseks sättima.

Eesmärgiga näidata, et see on (tuntud opereerimispiiranguid arvestades ja väljakujunenud 'böö-ööö' suhtumist julgelt põrmustav) tänapäeval ikka veel võimalik ja suvisteks lusti- ja tellimussõitudeks sobiv, rääkimata oma mahedast, tehnitsistlik-ajatust ilust Cool
Võin osaleda sobiva doonori siia veeretamises Ukraina poiste mant ja klientide järjekorra tekitamises.

k, eriti ühistransportlik liitsihis laev-buss(ja ka rong)

[quote='Väravamehaanik' pid='228122' dateline='1245449019']
Minu elu on elamisväärne seetõttu, et mul on toredad sõbrad. Bussiehituse juures on ilmselt oluline nii sõprade toetus kui seniste projektide teostamisest saadud kogemus. Puht finantsiliselt ja ajaliselt moodustab vanaaegse bussi ehitus minu senistest projektidest....
Vasta
#20
(30-12-2009, 13:27 PM)koterman Kirjutas: Nii, lisame veel mõned faktid elust.

Rääkides sõpradest ja nende mõjust isiksuse arengule võib siinkohas ära viidata ka mõned usinad poisid sellisest nähtusest nagu MTÜ Kinobuss (vt ka siia http://www.kinobuss.ee/). Oma tehnilise lahenduse poolest meenutab ühe teise kaasfoorumlase projekti/pilli ('kuum saunabuss').

Meie oma tillukeses laevaühingus oleme just nimet kodanike käest õppinud, et täiesti tavaline, kohaliku regiooni maantee/tehnikakultuurilt võrsunud bussike vastab enam-vähem kõigile mõistlikele ootustele. Seda ka A.D. 2009. Eriti kui need ootused sisaldavad avalikku huvi pakkuvaid üritusi ja reise nii suurt kogust tehnilist jm aparatuuri kas bussis endas v talle sappa riputet kärus järgi vedades. Sestap - st maha arvates erinevate riikide tolliteenistuste vaimuhälbed ja üksikud geograafilis-teelised momendid (sh näit mägedes 'kihutamine') - siis meie võime küll täie kindlusega raporteerida, et nii suure EL-nimelise koduriigi eri paikade väisamise kui ka vähe tuttavamal (Loode-)Venemaal käimise jaoks piisab sellise tasemega huvi-bussinduse harrastajate oskustest, rahast ja entusiasmist täiesti ning jääb ülegi. Et seda siis kliendi v koostööd arendava ilmakodaniku vaatepunktist.

Sellest ka minu varasem mõttearendus seoses Kuusalu AB loomingulise kollektiivi praeguse projektiga, et tuleks lisaks kaunitele vana-Euroopa bussidele edaspidi proovida ka mõnd kohalikku iludust (n maaliinide tööhobu LAZ 695B, http://www.sovavto.net/LAZ/695.gif) eluvõimeliseks sättima.

Eesmärgiga näidata, et see on (tuntud opereerimispiiranguid arvestades ja väljakujunenud 'böö-ööö' suhtumist julgelt põrmustav) tänapäeval ikka veel võimalik ja suvisteks lusti- ja tellimussõitudeks sobiv, rääkimata oma mahedast, tehnitsistlik-ajatust ilust Cool
Võin osaleda sobiva doonori siia veeretamises Ukraina poiste mant ja klientide järjekorra tekitamises.

k, eriti ühistransportlik liitsihis laev-buss(ja ka rong)

[quote='Väravamehaanik' pid='228122' dateline='1245449019']
Minu elu on elamisväärne seetõttu, et mul on toredad sõbrad. Bussiehituse juures on ilmselt oluline nii sõprade toetus kui seniste projektide teostamisest saadud kogemus. Puht finantsiliselt ja ajaliselt moodustab vanaaegse bussi ehitus minu senistest projektidest....

Kui Kuusalu AB leebub ja leiab LAZide läheduse, siis jäänud silma üks LAZ-697M. Allesolekut ei garanteeri, ent üks Inturist vòiks ju olla.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne