[Väravamehaanik]

Raha on meil alati Eesti Panga oma, küsimus on lihtsalt selles, kui palju meile mingil hetkel ja millise panuse eest kasutada on antud. Me ju eeldame, et kui inimene tegeleb vanatehnikaga (merendusega, lennundusega...) siis tal söögiraha peaks ikkagi jätkuma ja mingi riie peaks seljas olema. Kui ta tegeleb ühistranspordi suuremõõtmeliste projektidega, siis tal peaks olema vähemalt küla tasemel globaalne mõtlemine ja ta saab aru, et bussi mass on ikka mitu tonni. Ennekõike peaks tegema endale selgeks ohutusega seonduvad küsimused: buss käitub kurvis natuke teisiti kui Sigull ja kui sul on vastutada keskmiselt 30 inimelu, siis tuleks need asjad enesele eelnevalt selgeks teha. Pole harvad juhtumid kui arengumaades sõidab buss kuristikku või läheb keset linna põlema, nii et pooled reisijad põlevad sisse. Arengumaades on teadupoolest vanad bussid lihtsalt ilusaks värvitud.

Selgeks võiks ensesele teha ka bussi kütuse kulu, tosoolihulga, õlikoguse, akude amperaazi ja muud parameetrid, mille eest peab otsest raha välja käima. Oluliseks väljaminekuks on ka kindlustus. Enne bussi soetamist võiks juhuslikku kindlustus seltsi teha päringu, kui palju võiks olla keskmise koefitsendiga eraomanikule kuuluva raskekaalu bussi kuumakse. Seda muidugi juhul, kui bussiga sõita soovitakse.

Mina olen enneaegse ja projekti tasemel hõiskamise poolt. Internetis liigub ringi igasugu tegelasi, kelledest mingi protsent on täiesti normaalsed inimesed ja bussiehitusega seonduva teadmise juures on avalikul projekti ehitamisel pisut kasu siiski olnud. Loomulikult ei tule keegi musta tööd ära tegema, aga mõningaid näpunaiteid saab igastahes kasutada küll. Kui need näpunäited kujunevad ideeks keevitada bussile uus karkass, siis muidugi on nende väärtus kaheldav, aga mõelda võiks selle üle ikkagi. Pärast vigu varjata või parandada läheb oluliselt kallimaks.