[Väravamehaanik]

Minul pole selle vastu midagi, et mitu ühesugust vanabussi on, seda parem. On ju kaks Ikarus Lux'igi...

Ega minul pole ka selle vastu midagi, et vanu busse rohkem on ja see on propagandistlikus võtmes isegi väga hea, sest siis hakkavad inimesed ja inimeste esindajad ehk rohkem aru saama sellest, et Eesti suguse hajaasustusega riigis on vaja edendada bussitransporti, mitte kulutada suuri summasid raudteel reisijate vedamiseks suurte linnade vahel. Bussidega saab aga kõik kolkakülad läbi logistada ja Eestis inimesi elamas hoida.
Ikarused võtan enda kanda, ootel on Ikarus 55 ja 255, ning kui hästi läheb ja komisjon rahule jääb siis saab ka Võrus lokaliseeruv Ikarus Lux "musta numbri" registrisse kevadeks. Kui keegi veel Ikarus 250 ka eraldaks, siis võiks enam-vähem rahule jääda. Minu põhi mure on selles, et kõik bussid, mis Eestis vanade bussidena kasutusele võetakse, oleks tehtud korralikult, kui üks on tehtud valesti ja sellega kaasnevad suured inimkaotused, siis on kogu vanade busside harrastamisel ja nendega sõitmisel kriips peal.
LAZ-iga on aga see probleem, et kui kõiki kandekonstruktsiooni elemente ei vaheta uute vastu, lisatugevdusi ei paigalda ja kogu uut kerekarkassi koheselt seestpoolt kaasaegsete korrosioonivahenditega ei töötle ja kui katteplekke ei paigalda tsingitud plekist, siis kümne aasta pärast näeb see buss ikka kole välja. Ehk siis see, mis ma öelda tahan on see, et LAZ bussil tuleb igal juhul teha kerevahetus, kui on plaanis pikemalt oma töö vilju nautida. Majanduslikus mõttes on targem teha see jõuline otsus alguses ja säästa sellega suuremas koguses närve, aega ja raha.
Probleem on aga selles, et siis tulevad mingid vanad peerud ja ütlevad, et see ei ole enam vana buss ja selles pole vanatehnikahõngu ja tegelikult ei ole enam see buss Eesti teedel vuranud ja teised ütlevad, et vanasti bussid roostetasidki ja nägid rõvedad välja ja neid ei kaetud tsingitud plekiga. Lõpuks tekib Albu hinges kahestumine, ta läheb hulluks, kuid tegelikult oleks ta läinud hulluks ka esimesel juhul kui oleks kere jätnud vanaks ja kümne aasta pärast oleks kogu kallis värv maha koorunud.
Mina olen olen oma eelarvetes ja mõtetes leppinud sellega, et ZIS 127 on vaja 9 aasta jooksul kapitaalselt remontida, sest selle juures sai tehtud just see otsus, et maksimaalselt palju tuleb säilitada autentset materjali ja tehnikat, nii hull kui see ka ei tunduks. Loomulikult oleks võinud käigukasti ehitada selliseks, millega sõita saab ja valmistada kere uutest ja kaasaegsetest materjalides (keegi ju värvi alt midagi aru ei saa), kuid kuna eesmärk oli tagada olemasoleva säilimine, siis tuleb leppida pidevate keretööde, tehnika parandamise ja suurte kulutustega.
LAZ bussi kerevahetus ei ole iseenesest midagi keerulist, seda on ennegi Eestis tehtud ja tehakse ida pool siiani. Ega siis need Denis-i pandud piltidel olevad bussid ei ole mingid vanaaegsed bussid.
Selle kõige huvides hakkasingi projektide teemas kajastama ühe puust Soome bussi karkassi vahetuse teemat. Kuna seal on vaja säilitada välised plekid ja sisemised detailid, siis on vaja karkassivahetus teha millimeetri täpsusega. LAZ buss on aga oluliselt elementaarsem konstruktsioon ja seal saab hakkama paari sentimeetriste nihetega. Kui uued klaasid ka projekti sisse kirjutada, siis pole isegi 10 sentimeetrit mingi vahemik, mida reisijad märkaks.

Kokkuvõtteks, tahan anda mõista seda, et üks maa sisse vajunud LAZ buss on restaureerimiseks sama hea toorik kui väga hästi säilinud LAZ buss. Üks on saadaval niisama, teise eest aga küsitakse üle 6000 euro.