08-11-2011, 00:50 AM
(07-11-2011, 16:18 PM)valdo Kirjutas: ...
Küsin busside alase võhikuna - mis selles LAZ-bussis siis nii halba või keerulist on? St - mis teeb LAZi taastamise palju raskemaks kui nt Volvo taastamise? Või kui võrrelda nõukatehnikaga, siis - Pobeda, sapaka, M-72 vms taastamisega? Kasutatud erivõtted ja erimaterjalid? Juba tehases kasutatud viletsad tehnoloogiad ja töövõtted, mis ei saagi tervena püsida ning mida üks enda tööd hindav töömees ei tahe tehase lohakuses korrata?...
Toon Sulle paar näidet elust:
Kadunud onu, kes küll veokitel töötas, pajatas sellest, kuidas sügaval nõuka ajal Lvivi´s busside järel käisid.
Startisid siis eestist teh.abi veoautoga, milles kõikmõeldavad tööriistad, vedelikud jms.
Nädal aega bussi tehases oodanud ja lõpliku koostamise juures abiks olnuna (muidu vist olekski jäänud ootama), aeti buss kätte saades kohe tehase juures garaazhi ja tehti täisring peale. laagrid, poldid, mutrid. õhutorud võeti lahti ja tihendati suusatõrvaga jne jne. kokku kulus paar täispikka päeva, enne kui võis omal jõul koduteele asuda.
Ja sellest hoolimata... kuskil kolkas oli teeservalt militsionäär üles korjatud, kes siis esimesel külgistmel oli platsi võtnud. Peale üht suuremat auku oli kostnud ainult raginat ja roppu vandumist. Rattakoopa peal asunud iste oli juurtega põrandast lahti ja militsionäär kaes tekkinud august veerevat rehvi. Põhjust enam ei mäleta, ju seal ikka rauast puudus oli.
II juhus.
Viimastel ENSV päevadel tegin õppesõitu !uhiuue LAZi turist versiooniga ja kuulasin jutte sellest, kuidas bussi mitu kuud sõidukõlbulikuks kohendati. Tuletades meelde, kuidas uuel bussil käike tuli "õngitseda" , neid lugematuid kolinaid, mürinaid ja ulgumisi (sõiduõpetaja loeng: a´la spidomeeter ei näita korralikult, aga 80 juures hakkab tagasild ulguma) ja muid "mugavusi", siis...
Seega siis: kui algmaterjalist juba tehases puudus, koostekvaliteet ei vasta isegi "kolhoositöökoja" tasemele ja konstruktsioon on juba paberil puudulik, siis hiljem sellest sõidu ja kasutuskõlbuliku versiooni loomine on ropp töö ja tulemuseks on nostalgia ja bensulõhnaline sõiduvahend, mille ülalpidamine on ebamõistlikult kulukas ja kasutusiga julgen väita kümneid kordi lühem "Imperialistlikest" analoogidest. Kui sooviks on teha silmale kena kuid mittekasutatav muuseumi eksponaat, siis näeks veel sellisel tööl mõtet.