21-11-2011, 16:21 PM
Hakkasin nädalavahetusel tegema bussi taastamistööde plaani ja jäin lihtsalt mõtlema, et kuidas ma lõpuks üldse nii kaugele olen jõudnud. Natuke ajalugu uurides selgus, et taastamiseks sobivat bussi hakkasin ma aktiivselt otsima 2008. aasta augusti esimestel päevadel. Siis sai maad kuulatud, peamiselt tulutult jälgi aetud ja mitmes kohas isegi hiljuti emexi poole sõitnud bussi lõhnagi nuusutatud. Paljud mind huvitavad bussid oli juba leidnud endale omaniku/taastaja ja selliselt andsid minu otsingud vahelduva eduga küll lootust, kuid jooksid lõpuks ikkagi liiva. Huvitaval kombel oli just lootus see, mida ma kunagi ei kaotanud. Lihtsalt ind sai otsa ja siis tegelesin vahepeal millegi muuga.
Oma bussi leidsin ma lõpuks alles 2011. aasta novembris. Täpsemalt küll septemri lõpus. Seega kulus mul tegelikult "oma bussi" leidmiseks sisuliselt 3 aastat ja 3 kuud. Selle aja jooksul sain ma näha paljusid vanu ja taastamist väärivaid busse ja nii mõnegi oleks võinud ära osta, kuid ükski neist ei pannud n.ö. "südant põksuma". Lihtsalt ei nende busside ostmine ei tundunud õigena.
Lõpuks ma siiski leidsin sellise bussi, mida otsisin - piisavalt vana ja kumerate vormidega - "hingega" bussi, mida Väravamehaanik sõbralikult iseloomustas kui "piisavalt friik buss". See buss, mille leidsin, ei olnud see buss, mida ma algselt otsima hakkasin, kuid otsingute käigus sai mulle selgeks millist bussi ma tegelikult otsin ja ma ei kahetse, et need teised ostmata jätsin.
Selle kirjatüki mõte on selles, et kui vähegi on soovi (pean silmas hulljulgust ja läbimõtlematust) hakata bussi taastama, siis selle "õige" leidmiseks võib kuluda ja ilmselt kulubki omajagu aega. Kui aga "vaim" on tugev, siis leidub ka see õige buss (me kõik väga loodame, et mõne jaoks on see näiteks LAZ). Ja karta pole siin midagi,sest ega need busside jupidki siit maamuna pealt otsa lõppenud ei ole. Nagu öeldakse: "Annab Jumal bussi, annab ka jupid" (ja võib-olla isegi reisijad). Igatahes loodan, et neid, kes tahavad busse harrastada ja suudavad seda ka teha tuleb juurde.
Oma bussi leidsin ma lõpuks alles 2011. aasta novembris. Täpsemalt küll septemri lõpus. Seega kulus mul tegelikult "oma bussi" leidmiseks sisuliselt 3 aastat ja 3 kuud. Selle aja jooksul sain ma näha paljusid vanu ja taastamist väärivaid busse ja nii mõnegi oleks võinud ära osta, kuid ükski neist ei pannud n.ö. "südant põksuma". Lihtsalt ei nende busside ostmine ei tundunud õigena.
Lõpuks ma siiski leidsin sellise bussi, mida otsisin - piisavalt vana ja kumerate vormidega - "hingega" bussi, mida Väravamehaanik sõbralikult iseloomustas kui "piisavalt friik buss". See buss, mille leidsin, ei olnud see buss, mida ma algselt otsima hakkasin, kuid otsingute käigus sai mulle selgeks millist bussi ma tegelikult otsin ja ma ei kahetse, et need teised ostmata jätsin.
Selle kirjatüki mõte on selles, et kui vähegi on soovi (pean silmas hulljulgust ja läbimõtlematust) hakata bussi taastama, siis selle "õige" leidmiseks võib kuluda ja ilmselt kulubki omajagu aega. Kui aga "vaim" on tugev, siis leidub ka see õige buss (me kõik väga loodame, et mõne jaoks on see näiteks LAZ). Ja karta pole siin midagi,sest ega need busside jupidki siit maamuna pealt otsa lõppenud ei ole. Nagu öeldakse: "Annab Jumal bussi, annab ka jupid" (ja võib-olla isegi reisijad). Igatahes loodan, et neid, kes tahavad busse harrastada ja suudavad seda ka teha tuleb juurde.