25-01-2012, 16:41 PM
Kõikidele küsimustele vastab Kuusalu & Co:
Tunnistame üles, et ühe vana sõiduki taastamine ei käi alati säästva restaureerimise põhimõtete järgi (lähemalt loe http://srik.ee/ ). Ühe maja restaureerimiseks ei ole vaja teist maja doonoriks, vaid piisab koormast lauamaterjalist, ühe sõiduki tööle panemiseks on aga tihtipeale vaja teisi sarnaseid sõidukeid ohverdada, et ühte ja elujõulisemat liikuma saada. Seega on jutuks olev Ikarus 66 lahustunud Ikarus Lux-i vereringesse ja elab oma elu edasi uues kuues. Veel mõned pingutused, ning komisjoni rahulolu korral peaks viimane saama kevadel "musta numbri" registrisse. Loomulikult jääb õhku küsimus, kas Eestile on vaja kahte punast Ikarus Lux-i ja kas teine ei oleks võinud olla pigem linnaliini 55 või siis vähemalt sinist värvi, aga see sai otsustatud nii ja sellega tuleb harjuda. Edaspidi püüame mõelda globaalsemalt.
Oleme teadlikud Järva-Jaanis asuvate busside seisukorrast ja olukorrast. Vajadusel oleme valmis tööks ja kaitseks. Hetkel on probleem selles, et 620 on liiga suures mahus rüüstatud peenisdetailide poolest. Me anname endale aru, et rulliplekk ja nelikanttoru ei ole haruldased detailid, küll aga kõikvõimalikud tuled-viled, nurgad, liistuotsad, sildid, pihusti seibid, käiguhoovastiku stoppersplindid, pihusti voolikuklambri kruvi ja ülejäänud viis detaili. Ehk siis majanduslikult mõistlikum on taastada maa sisse vajunud komplektset bussi kui rüüstatud bussi. Seega küsimus on selles, kas tasub taastada bussi, mis on küll "Eesti teedel veerenud" ja on suures osas lammutatud, kuid mille sarnaseid mudeleid leiab veel Euroopast komplektsetena või juba taastatutena. Tasumise all ma ei mõtle mitte mentaalset himu vaid konkreetseid rahalisi vahendeid. Huvi loomulikult on, aga kusagil on mingi mõistlikkuse piir, mis tuleb endale selgeks teha, enne vastutusrikaste projektide juurde asumist. Hetkel on Ikarus 620 seismine varjupaigas parim lahendus, sest konkreetne kontseptsioon mistahes bussihuvilistel puudub.
Loomulikult võivad bussihuvilised anda teada, milliseid vanaaegseid busse soovitakse Eesti vanabussimaastikul näha. Huvide kokkulangemise korral aitame kindlasti olukorda vähemalt leevendada kui mitte suisa lahendada.
Tunnistame üles, et ühe vana sõiduki taastamine ei käi alati säästva restaureerimise põhimõtete järgi (lähemalt loe http://srik.ee/ ). Ühe maja restaureerimiseks ei ole vaja teist maja doonoriks, vaid piisab koormast lauamaterjalist, ühe sõiduki tööle panemiseks on aga tihtipeale vaja teisi sarnaseid sõidukeid ohverdada, et ühte ja elujõulisemat liikuma saada. Seega on jutuks olev Ikarus 66 lahustunud Ikarus Lux-i vereringesse ja elab oma elu edasi uues kuues. Veel mõned pingutused, ning komisjoni rahulolu korral peaks viimane saama kevadel "musta numbri" registrisse. Loomulikult jääb õhku küsimus, kas Eestile on vaja kahte punast Ikarus Lux-i ja kas teine ei oleks võinud olla pigem linnaliini 55 või siis vähemalt sinist värvi, aga see sai otsustatud nii ja sellega tuleb harjuda. Edaspidi püüame mõelda globaalsemalt.
Oleme teadlikud Järva-Jaanis asuvate busside seisukorrast ja olukorrast. Vajadusel oleme valmis tööks ja kaitseks. Hetkel on probleem selles, et 620 on liiga suures mahus rüüstatud peenisdetailide poolest. Me anname endale aru, et rulliplekk ja nelikanttoru ei ole haruldased detailid, küll aga kõikvõimalikud tuled-viled, nurgad, liistuotsad, sildid, pihusti seibid, käiguhoovastiku stoppersplindid, pihusti voolikuklambri kruvi ja ülejäänud viis detaili. Ehk siis majanduslikult mõistlikum on taastada maa sisse vajunud komplektset bussi kui rüüstatud bussi. Seega küsimus on selles, kas tasub taastada bussi, mis on küll "Eesti teedel veerenud" ja on suures osas lammutatud, kuid mille sarnaseid mudeleid leiab veel Euroopast komplektsetena või juba taastatutena. Tasumise all ma ei mõtle mitte mentaalset himu vaid konkreetseid rahalisi vahendeid. Huvi loomulikult on, aga kusagil on mingi mõistlikkuse piir, mis tuleb endale selgeks teha, enne vastutusrikaste projektide juurde asumist. Hetkel on Ikarus 620 seismine varjupaigas parim lahendus, sest konkreetne kontseptsioon mistahes bussihuvilistel puudub.
Loomulikult võivad bussihuvilised anda teada, milliseid vanaaegseid busse soovitakse Eesti vanabussimaastikul näha. Huvide kokkulangemise korral aitame kindlasti olukorda vähemalt leevendada kui mitte suisa lahendada.
Tõnu Piibur
5116265