[Martti]

Lugesin mitu korda, aga siiski ei leidnud vastus "Kultuurkapitali" küsimusele, isegi mitte ridade vahelt. Kas see idee oli siis ainult jutujätkuks pakutud, ilma realiseerimisvõimaluseta?

Mina sattusin puberteedist väljuma hetkel kui pidi fosforiidi vastu võitlema ja teletorni kaitsma, seega mina olen veendunud, et "riik - see olengi mina" ja ma püüan aidata nii palju kui suudan. Kui suudan edendada vanatehnikakultuuri, siis edendan.

Mina väljusin puberteedist ajal, mil 1990. aastate lõpus olnud majandusraskused olid seljataga ja uus "õitseng" algamas. Mina olen veendunud et "riik võtab rohkem kui annab". Uurige kasvõi majanduspoliitikat, süvitsi. Või jaburaid määrusi, millega "lüpsta" püütakse.
Ma tahaks hoopis teada miks riik ei toeta tehnikakultuuri arendamist samamoodi kui kunsti, muusikat või teab mida? Või miks oli vaja Estonia teatrit ja selle ümbrust korrastada mitme aasta tagant järjest, või miks renoveeritakse Kaitseliidu staapide hooneid, samas kui Kaitseliidu vabatahtlikele antakse näpuotsaga, et päris nälga ei sureks õppustel?
Võite ju proovida oma ühistranpordi projektidele riikliku tuge saada, kui vastus on eitav, siis järelikult riik ku.eb tehnikakultuuri peale, ja ongi õige hetk käes võrdust nõudma hakata avalikult. Saab vähemalt mingi lõpliku riigipoolse vastuse, mitte poolkõva ARK-i statistikat, palju vanatehnikat arvel(lisandunud)on, samas ise mitte midagi tehes ja paberil numbreid kokku lüüa, vanatehnika toojale tollimakse määrates, samas kui võiks soodustada.
Kas sellist riiki me tahtsimegi?

[kass]

Ma ei tea, kas Martti ootab oma postitusele mingit vastust , ja kui ootab, siis kelle käest? Kui mina siin kirjutan midagi, siis läheb asi konkreetse teema alt juba välja. Aga küsin ikkagi vastu, et mis see "tehnikakultuur" on ja kas riik peab seda arendama ja toetama?
Kui jutt on mingist vanatehnikaliikumise toetamisest ja arendamisest, siis tuletaks meelde, et üldjuhul normaalsete kodanike jaoks pole see teema esmajärguline ja elulise tähtsusega. See on teatud protsendiosa elanike ja kodanike silmis oluline teema, umbes nagu seksuaalvähemuse teema, ei maksa seda ületähtsustada, riigil on natuke teised ülesanded, seda ilmselt kajastatakse tänapäeval kusagil kodanikuõpetuse vms teemas

[Sillu]

Minu arvates pidas Martti silmas seda, et laulmist, tantsimist jne. (iseenesest ka toredad asjad, ei ole midagi nende vastu) riik tema hinnangul toetab, aga nn. tehnikakultuuri (kasutan siinkohal ikkagi seda mõistet, jättes selle täpse defineerimise targematele) nendega võrdväärsel määral mitte. Mõnes mõttes olen temaga nõus.
Njah, ilmselt ei ole tõepoolest kohane oodata riigilt toetust näiteks üksikutele vanatehnikaprojektidele. Samal ajal ei saa me üle ega ümber faktist, et Eestis puudub siiani korralik tehnikamuuseum, olgu seal siis korralikult esindatud esialgu kasvõi ainult Eesti oma masinatööstuse ajalugu. Ja kas sellise muuseumi rajamine ei võiks olla riigi üks prioriteete?! Jutte niisuguse (või enam-vähem niisuguse) muuseumi vajalikkusest mäletan küll juba nõukaaja lõppu ajakirjandusest. Jah muidugi, praegu on raske aeg, aga on ju teada, et igale langusele järgneb ükskord jälle tõus...
Tõsi küll, näiteks Maanteemuuseum areneb aasta-aastalt silmnähtavalt, mille üle on ainult hea meel.

Vanatehnikaharrastuse võrdlust seksuaalvähemuste teemaga pean mina isiklikult küll...noh ütleme mitte päris kohaseks.

Minu postitus pole ka seotud otseselt vanabussiharrastusega. Ehk oleks õigem, kui moderaatorid tõstaksid postitused alates nr.-st 19 eraldi teemaks, et bussiharrastajad saaksid rahus siin oma arutelu jätkata?!

[Väravamehaanik]

Vastab kodanik: www.kultuurkapital.ee võiks toetada TA busside renoveerimist, vähemalt ma ei lugenud ühtegi keelavat lauset kodulehelt, et seda teha ei võiks kui buss kuulub mingile avalikule muuseumile või muule sobivale kultuuriasutusele. LAZ bussi restaureerimist ei ole ilmselt põhjust Eesti riigil toetada, sest tõesti on palju muudki targemat rahva rahaga peale hakata.
Igastahes Eesti riik toetab juba nüüd vanatehnika restaureerimist ja seda kõike olemasolevate muuseumi süsteemi kaudu, eeldusel, et tehnikal on mingi mõistetav seos Eesti tehnikakultuuriga. Iseasi, milline muuseum oleks huvitatud bussi restaureerimisest ja millisel muuseumil oleks piisav hulk restauraatoreid. Näiteks Maanteemuuseumil on mõistlikum maksta juba olemasolevate bussidega tehtavaid üritusi, kui endale busse restaureerida.
Ja veel - kui sul on juba midagi tehtud ja midagi eeskujulikku on ette näidata, siis toetatakse tunduvalt lihtsamalt kui suvalisi projektikirjutajaid, kes lubavad midagi teha. Samas on kindlaks tingimuseks see, et restaureeritav ese peaks olema rahva ühisvara. Eraisikud, kes teevad maksumaksja raha eest endale luksussõidukeid (vanatehnikat) ja lähevad nendega rannarajooni esinema, pannakse üldjuhul vangimajja.
Minu silmis on "riik" ikkagi laiem mõiste, siinne foorumgi on ju koht, kus kodanik saab kodaniku käest küsida ja kodanik saab kodanikku aidada, vähemalt hea nõuga. Riiklikus mõistes on vaja kohti, kus droogi süstimise asemel, vanatehnikapisikut levitada (koeri dresseerida, linde loendada jne), ehk siis millegi legaalsega tegeleda.

[Martti]

Ma ju seda väidangi, et ajal mil oli piisavalt raha tehnikamuusemi rajamiseks, seda siiski ei tehtud. Tehti ainult suuri sõnu. Kas Eesti tehnikamuusem saab olema samasugune projekt nagu Lasnamäe tramm, mis kerkib päevakorda enne valimisi, ja siis jälle "unustatakse"?
Mina väidan et puudu on(oli) TAHE, praegu on hilja sellest muidugi rääkida, sest nüüd on juba puudu ka raha.

[pppp]

Ehk oleks õigem, kui moderaatorid tõstaksid postitused alates nr.-st 19 eraldi teemaks, et bussiharrastajad saaksid rahus siin oma arutelu jätkata?!

Tehtud. Kui kellelgi on ettepanekuid parema pealkirja osas, siis andke teada.

[ullivilli]

Järva-jaani vanaraua varjupaik on minu meelest eesti suurim vanatehnika muuseum.
Paraku maaneteemuuseumi ei ole jõudnud.
Aga üldise ringi küsimus: kas keegi on üldse võtnud pliiatsi kätte ja paar rida pannud paberile või lausa keegi teinud korraliku taotlusprojekti, et saada toetust? Või tegu taaskord lihtsalt hädalsamisega, kus keegi ei saa ei või ei taha ja kõiges on süüdi süsteem ja mina olen enam kui kindel, et ka tomati kasvatajad.

Igaljuhul isiklikult ootaks küll, et keegi võtaks sõna selle koha pealt, mis on tehtud, kuhu avaldused esitatud jne.
Üks korralik projekt vanatehnika varjupaiga eksponaanitide korrastamiseks vms kuluks ära küll.
Paraku endal ei ole hetkel seda aega ega know-how'd

[gruppen]

Eks igaüks vaatab oma kollektsiooni oma mätta otsast. Igaüks ka rabeleb samast vaatevinklist. Kes jõuab veel jageleda riigiga, et raha ja toetust saada? See oleks töö mitmetele inimestele mitte ainult ühele hobi-lobby'le.
Selle jaoks, et midagi saada/saavutada on vaja kõigepealt möla ajada eri tasanditel, leida toetajaid jpms. Selle käigus aga oleks nagu vaja vorstile leiba ka alla teenida - mõistate. Mingisugune sihtasutus või MTÜ ehk saaks sellise toimetamisega hakkama, kuid ka siis eeldab see, et alustuseks on eri ministeeriumitest leitud rohkelt toetajaid või võimalikke toetajaid. Ministrid enamjaolt ei otsusta suurt midagi omast helgusest. "Kaelad" pööravad "pea" õigesse suunda. Nõunikud ja kõrgemad ametnikud tuleks kõikse pealt selja taha saada - siis õnnestub ka ehk mõnda ministrit veenda. Seejärel ehk mingi aeg hiljem saab ka koppa liigutama hakata. Väide nagu 90ndate keskpaigas oleks tehnikamuuseum olnud kökimöki- olgem mõistlikud. Siis oli raha ka mujale suunata. Kui praegu liigutama hakata siis ehk kümnekonna aasta pärast saaks midagi tehtuks nimetada. Kui keegi suvatseb nüüd masust rääkima hakata siis selle võib ära unustada, praeguseks vähemalt. Muhedat juttu ajada ja liitlasi leida saab ka masu ajal. Tegudeks saab minna ikka ja ainult järgneva majandus-buumiga käsikäes. Selleks ajaks peaks teooria paigas olema. Riik ise lambist midagi andma ei hakka - selle kohta pole mõtet kiunu ajada. PRIA-gi kaudu on võimalik toetust saada kui tarvis ja kui küsitakse. Näide reaalselt lähiajas olemas- toetati küll vana-autodega seonduvat. Sellest on keegi kuulnud üldse, et EL-ist on siia teel suuuuuuured summad mida aga ei saa kasutada sest projekte kirjutatud pole. Nii, et keegi võib projekte vorpima hakata ja muuseumi rajamisega alustada. Alati saab selle ju hiljem riigile ära kinkida ja muuta see riiklikuks mille eest siis ka hoolitsema hakatakse loodetavasti ja õige asja ajamise korral ka laiendatakse? Tõsine entusiast paneks ju pea ka pakule kui tema hingelähedane teema ainult õilmitseda saaks, või... ei?
Näide kuidas elutööna valmis saadud muuseum riigile üle antakse, tuleb juba õige varsti - arvestades kuluaarides ja siseringis liikuvat infot.
Olgu siinkohal ka öeldud, et ei mina hakka pead pakule toppima - peale põhitööd samase asjaga tegeleda küll ei viitsi ega ka taha- olgem ausad. Kuidagi peab puhkama ka ja 24/5.... ei, aitäh. Nii entusiast ma ka ei ole ja ikkagi oleks see suurema pundi töö. Muidu tuleb muuseumi avamisel ka avada kivi selle jaoks kõige rohkem rabelenud ja ilmselt varalahkunud kaaskodaniku mälestuseks. Kerged need asjad ei ole

[denis23]

Tegelikult, minul on seoses tehnikapärandi säilitamisega Eestis on äärmiselt fekaal tunne.

Asi on justkui vallaslaps. Iigasugu maalide-, kujude, rehielamute ja kivimite jaoks on olemas meil kultuuriministeerium. Konnade ja värdlepade eest hoolitsevad keskkonnamehed. Kullo keskuse taoliste asjade funkamist toetavad Haridusministeerium ja omavalitsused. Sammaste panemise ja mahavõtmisega tegelevad meil enamasti jõuametkonnad. Kuid vanatehnika säilitamisene riigi tasemel ei huvita mitte kedagit. Praegu on see jäänud entusiastide kitsa ringi asjaks.

Olukorra absurdsusest saate aru, kui vaadate seda, kui palju viimase 10 aasta jooksul on toetatud muu kultuurelu - k.a. KUMU ehitus ja jne. Ja võrdlete sellega, kui palju siis vana tehnika säilitamisele läinud on? Vaadake milliste summadega toetab Kultuurministeerium lugematu arvu üritusi, ning mõelgem selle peale, et kõik, absoluutselt kõik tehnikaüritused on toimunud selle organisaatorite,külastajate ja osanike kulul.

Riigiesindajad piirduvad ainult sellega, et Äripäevas kord aastas mõni minister ütleb et millegipärast ei taha meie noored õppida inseneriteks ja konstruktoriteks, vaid ainult advokaatideks ja ärijuhtideks.

Kes siis tahaks, kui näed, millisel moel meie riigis suhtutakse tehnikaajaloosse.

Miks nii?

Põhjusi on mitu.

Esitleks - 90% meie tehnikast on pärit sellest samast ajast mida tuntakse okupatsiooniperioodi all. See tähendab, et riik ei tunne erilist huvi selle lähiajaloo perioodi jäädvustamises, või kui on huvitatud, siis ainult ühe nurga all vaadatuna.

Militaar.ee foorumis ma kirjutasin sellest, kuidas sain ma pooljuhuslikult nning tasuta ühe isikliku eseme I EV perioodist. Ning täna on selle asja vastu huvi tundnud üsna mõnedki nii riigipalgal, kui ka erasektorist huvilised - just säilitamise osas. Teema ise on siin:

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=17963, ning tänaseks

Aga siis kui Tallinna kesklinnas, tuhandete inimeste silmade ees lõigati vanarauaks reisilaev "Tallinn", millega tegi oma ajaloolise visiidi Soome president, ning peale seda kui 45 aastat tagasi see tegi oma esimese Tallinn-Helsinki reisi, tekkis minul mõtte - miks riigi ei huvita selle saatus - vastus on ilmselt sama, mis kunagi andis üks poliitik minule - meid ei huvita tehnikaesemete saatus perioodist 1944-1991, v.a. kui need ei ole Eestis toodetud.
Selles mõttes - "Suur Tõllile" ja "Lembitule" on vedanud - neid sai seostada I EV ajaga - mis on jälle osa fetisist, ning näiteks "Tallinnale", aga muu hulgas BMRT "Korall" - mõlemad olid "ajakapslis" säilinud tohutu hulk meie ajaloost, ei vedanud - olid ju need pärit ajast, mida suurem osa meie poliitikutest tahaks kustutada, ning oli nende saatus vanaraud (kusjuures mõlemad laevad kuulusid riigile enne seda, kui oma lõpu leidsid ning seisid mõnesada meetri kaugusel tulevasest meremuuseumist).
Teisi sõnul - poliitikutele on reeglina ükskõik kõigest, kui aga mõne asjaga saab isikliku profiili lõigata - on lootus toetusele. Aga vana NL-aegse tehnika säilitamisega, mis ei ole "poliitiliselt õige" seda ei saa.
Ma arvan et see on vähemalt pool tõdest. Elame ju meie, aga ka meie isad ja vanaisad on elanud tohutult politiseeritud ajas, kus ajaloopärandi sõltuvalt poliitilisest tõmbetuules, kas fetisiseeritakse, või lastakse unarusse.


Ja sellest ongi selline suhtumine. Ja veel halvem on see, et tohutu suur hulk tehnikaajaloost on meil tänaseks kadunud.

Miks Lätis on olemas nii korralik automuuseum, raudteemuuseum kui ka lennumuuseum? Sõjamuuseumist rääkimata. Ei oska öelda, ilmselt, on neil teistsugune suhtumine asjasse riigi tasemel.

See on halb.

Mis siis on head? Head on see, et siiski inimeste ja ettevõtete tasemel üht teist tehakse - olgu see siis JJTS, mõne kodaniku erakogu või hiljuti läbi tehtud Laidoneri Memoorial.

Eks siis peame sõltumata poliitikute mängudest kuidagi edasi elama, ning üht teist toetama. Enda poolt aga tahan kasutada juhust ning avaldada suurt tänu Laidoneri Memoriali organiseerijatele ja ka Laitse Rallypargi omanikele - suurepärasel tasemel läbi viidud ürituse eest.

P.S. Sorry kui see post on kuidagi poliitiliseks välja kukkunud, tegelikult, ei tahtnud mina seda...

[kass]

Mina ikka oma pahatahtlikus rumaluses urgitseks küsimuse kallal, et mis see tehnikakultuur on ja kuidas riik seda toetama peaks. Kas lihtsustatud variant - tehnikakultuur, s. o riikliku (vana)tehnika muuseumi loomine ? Kui see on selle teema sisu, siis sel teemal on siin foorumis vist juba alates 2004 korduvalt arutletud. Keda huvitab , otsigu teemad üles.
Või on see olemasolevate ekspositsioonide - muuseumide toetamine , uute loomine, bussiehitusprojektide toetamine ?
Tegelikult on need nimetatud kõik toetamist vajavad ja tehnikakultuuri alla mahtuvad teemad. Aga nagu ka mainitud, ega iga rootsi bussi taastamist riik nagunii toetama ei hakka, muuseumi loomiseks ka vahendeid pole nagunii.
Riik on loonud võimalused eriti tarkadele, töökatele ja ettevõtlikele arendada tehnikakultuuri, mis iganes see ka ei oleks. Sellega tegelevad näit. hr-d Sõõrumaa, Seli, Kilk, Riisalu jne.
Ja ikkagi on see tehnikakultuuri teema suhteliselt vähetähtis riiklikust vaatevinklist, kuigi siin seksuaalvähemustega võrdlemist ei peetud kohaseks, ikkagi mingis samas suurusjärgus, no ehk vähe suurem, ei tea neid vähemuse/enamuse asju täpselt. Näiteks õllekultuur läheb juba palju suuremale elanikkonnale korda, aga riik vist ei toeta sedagi, Summerid ja Toobrid vast ikkagi kommertsüritused.
Ja kuidas on lood selle salapärase tehnikakultuuriga arenenud riikides, st Soomes, meie liitlasel USA-l ja Lätis ?

[Martti]

Loome hüpoteetilise pretsedendi.

Mul on vaba raha ja huvi vanabusside vastu, eriti LAZ Turisti vastu. Tänan õnne et see LAZ Eesti oma "metsiku lääne" avarustes just praegu välja tuli. Taastamiseks näen ette miljon Eesti krooni, mille võtan paari aasta jooksul taskust. Enne taastamist astun läbi Kultuurkapitalist ja taotlen ajaloolise bussi(väidetavalt ainuke Eestis) taastamiseks rahalist tuge. Vastus on negatiivne(oletuslikult). Aga taastamistöö võib siiski oma rahakoti pealt alata. Valmimise ajaks plaanin 2013 aastat. Selleks ajaks on buss taastatud viimse kruvini ideaalseks, sest korraliku taastamise korral sente ei loeta ju!!
Naudin bussi täielrinnal paari suve jooksul, siiski hakkab kripeldama, et võiks midagi muud ka teha, vahet pole, kas selleks hetkeks on vaja osta maja või mõni teine huvitav sõiduk. Mõeldud-tehtud, panen kuulutuse Auto-moto foorumisse, auto24 ja Kuldsesse börsi, hinnaga miljon Eesti krooni, sest eesmärk on oma raha tagasi saada(ei oota siia vastust, et oma raha ei näe niikuinii), mitte kasumit teenida. Ootan kuu, kaks ja neljandagi, huvi tunnevad ainult "turistid" kes tahavad pilti teha...
Kuna rahapuuduses ei ole mõistlik müüa Eestisse, sest siin ei ole kedagi kes osta suudaks-tahaks, huvi tuntakse kindlasti.
Jääbki üle suunata kuulutus Eestis välja poole, et otsida bussile vääriline kosilane, kes sente lugema ja hinnas tingima ei hakka(ei pruugi leida, aga kes teab). Oletame, et leian sellise ostja, sel hetkel astub mängu riik, kes rõhub sellele seadusele 78SE-2, lugeda saab veel siit ja siit, kuna buss on selleks ajaks juba 52 aastat vana(selliseid busse(LAZ 697E Turist) toodeti 1963-1970, oletame et tegemist 1963 aasta bussiga) ja välja müügiks on vaja eriluba. Vastus on negatiivne(oletuslik).
Siis kas Kultuurkapitalist raha taotlemisel "itsitati pihku" ja omavahel räägiti: "vaata "idikat", hakkab oma raha eest sellist roostest taastama"? Aga võib-olla on "idikas" piisavalt tark et "pihku itsitajad" juriidiliselt "üle lasta"?
Ja üldse, millise õigusega tuleb keegi(riik) mulle ütlema kuidas, kuhu ja millistel tingimustel oma vara realiseerin, kui siin riigis ostetakse võib-olla poole hinnaga, kas sellisel juhul olen endale poole milliga "tasku si...nud" ja doteerinud riiki, kes ise mite sentigi ei kulutanud? Sest juhul kui esialgne toetuse taotlus oleks olnud pool hinnast, siis oleks riik saanud konkreetse bussi endale, ostes minu 50% osaluse poole milliga ära, ja mina oma kuludega nulli. Mõlemad osapooled oleks ju rahul, mina, kes sai nautida bussisõitu ja riik, kes leidis "lolli" et buss saaks taastatud.
Kas riigi jaoks muutub asi väärtuslikuks sellest hetkest, kui seda tahetakse müüa riigist välja, sest tundub et nii kaua kui see LAZ seisab ja roostetab maja taga, võib iga vanaraua vedaja selle ära osta ja tükkideks lõigata. Oigeid kuuleb ainult interneti vahendusel, sest riigi silmis pole seda bussi ju olemas?
Konkreetne 78SE II käib ju KULTUURIVÄÄRTUSTE VÄLJAVEO, EKSPORDI JA SISSEVEO kohta, ehk kuskil pole kirjas, et oma raha eest taastatud bussi ei võiks juriidiliselt(või ka reaalselt) utiliseerida ja seejärel ARK-i registrist kustutada, vot sel hetkel ongi suur ajalugu riigi silma alt kadunud ja omanikul vaba voli teha oma varaga mida heaks arvab.
Minu jaoks oleks 78SE II olnud mõistlik ja mõistetav juhul, kui seal oleks määratud ostueesõigus Eesti vanatehnikamuusemile(riigile)(aga just muusem ongi see, mis puudu on), tõestatud taastamiskulutuse põhjal(ehk taastaja ei maksa riigile peal, vaid kaup on aus), mitte aga väljaveo keeld ja bürokraatia kadalipp.

See seadus tundub üldse selline uppuva laeva kopsikuga päästmine, et võita sekundisajandike, sest ajal kui vanaraua kogumispunktidesse liikusid tehasekorras ja ilusa kroomiga ümmargused mossed(402-407), komplektsed TA-leivaautod ja isegi vähemalt üks ratastel Estonia vormel. Karjusid meie "suured juhid ja õpetajad":"Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka". Kas rikkus tuli meie õuele? Jah, mõneks aastaks 2005-2007, ometi ei suudetud isegi sel ajal tehnikamuuseumit valmis ehitada, kuigi raha voolas ojadena, tööpuuduse ja kuritegevuse % madal.
Ega praegu tegelikult ei ole masu ega majanduskriis, praegu on lihtsalt aeg, mil peeglisse vaadates peegeldab sealt see, kui rikkad-vaesed me tegelikult oleme... Vaatavad võrdselt riik ja kodanik... Sest ega odavatele laenudele ja tarbimisele ülesehitatud majandus ei saagi muud anda, kui suure mulli, mis varem või hiljem katki läheb. Tõehetk?

Selle LAZ-i taastamise suhtes olen nõus Aspelundiga. Kindlasti väärib see buss taastamist, iseasi kas Eestis selle taastamise hind on kellegile vastuvõetav?

[Väravamehaanik]

Mina olen juba kusagil siinses foorumis teada andnud, et Eesti suuruses riigis mina vanatehnikamuuseumit ei poolda. Kõik saab ära ajada olemasolevate muuseumite kaasabiga. Riiklikku rahalist tuge vanaaegsetele sõidukitele mina samuti ei poolda, sest see reglementeeriks liigselt vanatehnikaga tegelemist ja oleks väikeses riigis pigem pärssivaks teguriks. Väljaveoseadust minu teada ei rakendata peale Euroopaga liitumist.
Mina olen igasugu riigiisadega (-emadega) vanatehnikaasja ajanud ja ilmselt on osa minu suhtumisest ka neile üle kandunud.

Miks ma nii arvan - peamine põhjus seisneb selles, et Eesti oma tehnika pärand on üliväike ja muu maailma tehnikast paremini osa saamiseks tuleb tehnika partisanide kombel võimalikult laiali jagada erineva vanuse ja sissetulekuga inimeste vahel. Mina plaanin vanatehnika liikumisest pensionile minna kuid senise töö tulemusena tuleb tunnistada, et ühes suures tehnikamuuseumis käiksid kõik klassidega ekskursioonil, aga sellises mahus reaalset vanatehnikaga möllamist kui Eestis (Uunikute Talverallid, Laidonerid, Lustisõidud, Tähesõidud ja minugipoolest Mosseliiga) ei toimu näiteks suurt muuseumit omavas Lätis. Riiga on aga kolm tundi sõitu ja tegelikult pole oluline, kas seda haldavad lätlased või võtab Sõõrukas selle muuseumi kolmekümneks aastaks pidada. Tegelikult me võiksime kambakesi ühe TA bussi ja Estonia vormeli ilusaks teha ja Riia muuseumisse saata. See tutvustaks meie tehnikapärandit oluliselt edukamalt kui hambutute projektide kirjutamine.
Aga vahepealse juurde tagasi tulles, olen mina veendunud, et vahva ürituse käigus kruusases kurvis kivisid pilduv eraomaniku pidamisel olev uunikum propageerib oluliselt efektiivsemalt tehnikaharidust, kui poliitikute kõnede saatel avatav oludele vastav väikemuuseum.
Tunnistan ausalt üles, et mina ei ole Riia muuseumis kunagi käinud ja erilise entusiasmiga Riiga minekut just ei planeeri ka, sest pilte muuseumist olen näinud. Oluliselt huvitavam on ise vanatehnikaga tegeleda ja vaadata, kas saan hakkama või ei saa... Riik elab edasi ikka inimeste, mitte asjade kaudu. Egiptuses on palju vanaaegseid asju, rahvastik aga erilise vaimuerksusega ei hiilga.

[denis23]

Miks üldse tegeldakse muuseumitega riiklukul tasandil?

Põhjus on lihnte - see on asjaolu, et üsna palju pärandist ei ole laiale avalikkusele niivõrd tähtis/likviidne/taskukohane, et seda päästetakse.

Kui praegu oleks kuskil turbarabast Pätsi Packardi raam väljakaevatud - oleks ilmselt sul kümnest kohast raha küsida selle taastamiseks, kõik rahakottid avaneksid iseenesest.

Skoda 9TR või Ikarus 180 taastamiseks ei annaks sulle praegu raha mitte keegi.

Ja selleks et ehitada näiteks, Viini või Stockholmi tehnikamuuseumist 1/10 suuruse tehnikamuuseumi hoone - erarahadest saab ainult unistada. Muide, nende muuseumide enamus eksponaatidest ongi sellised, mis ei oma otsest väärtust ebay-s müüdavana.


Ja pärast suurärimehed meil kurdavad - miks noored ei taha insenerideks hakata.

[Jesper]

Demokraatlikus riigis on see jutt et "ei tehtud, ei suudetud" jne väga lapsik. Kui ei suudeta ja ei tehta, siis korrektne koht kriitikaks on valimiskastide juures, kui kedagi pole valida on ainuõige samm ise kandideerida

Riik on küll kodaniku jaoks, aga kodanik ise peab ka ikka aktiivsust üles näitama, nurgas nutta ja halada oskame me kõik ühtmoodi hästi.

[denis23]

Selle peale ma olen lihtsalt KADE!


http://www.valgamaalane.ee/?id=136790

[Jesper]

See on väga hea näitlik tekst! Tuleb ainult oluline välja filtreerida:

... (raha taotlev organisatsioon) koostasid ... valdkonna arendmise projekti, mille teostamiseks saadi ... ligi ... krooni.

Projekti jaoks taotleti raha ... programmist ja /--/ ... (raha taotlev organisatsioon) rahastavad projekti ... miljoniga.

Projekti põhieesmärk on ...

...projekti esimeseks ettevõtmiseks ... korraldamine

Esimeseks sammuks lihtsalt kurtmisest edasi võiks Martti või keegi teine selles tekstis mõned lüngad täita. Mulle isiklikult jäävad esimese hooga arusaamatuks taotlev organisatsioon ja ausalt öeldes on ka valdkond väga ähmane, kõikudes siin teema käigus sujuvalt bussidest pläskude ja jumal teab milleni. Kaasrahastamise allika võiks ka läbi mõelda muidugi.

Üldiselt ma kahtlen sügavalt, kas kõikvõimalikke rahaeraldisi otsustavad inimesed käivad foorumites hädalisi otsimas

[Martti]

Aga vahepealse juurde tagasi tulles, olen mina veendunud, et vahva ürituse käigus kruusases kurvis kivisid pilduv eraomaniku pidamisel olev uunikum propageerib oluliselt efektiivsemalt tehnikaharidust, kui poliitikute kõnede saatel avatav oludele vastav väikemuuseum.

Minu elu on elamisväärne seetõttu, et mul on toredad sõbrad. Bussiehituse juures on ilmselt oluline nii sõprade toetus kui seniste projektide teostamisest saadud kogemus.

Teise tsitaadi kirjutasid selle kohta, kui olin toonud miks? põhjenduse all välja ekstreemse bussissõidu. Kusjuures need kogemused oli elust enesest, mitte väljamõeldised või planeeritud. Täpselt niimoodi toimubki "ühissõit" Eestis, kõige karmimad kogemused jätsin igaks juhuks välja...
Huvitav, et enne oli elu elamisväärne, ja nüüd lähed ikkagi kurvidesse kive loopima?

Käesoleva teema 4 postitusest tulebki välja, et Ikaruse või LAZ-i taastamiseks peab olema miljonär või kulutama märkimisväärse osa oma niigi lühikesest elust millegi taastamisele. Ja kui lõpuks asi valmis saab, siis nautimise ajaks oled(mitte Sina Väravamehaanik) juba mitu aastat "surmale võlgu", kuna mulle "surmale võlgu" variant ei sobi, siis jätsingi vanatehnikaga hüvasti ja hakkasin tegelame millegagi, mille tulemust võib enne surma ka näha.

[Martti]

Esimeseks sammuks lihtsalt kurtmisest edasi võiks Martti või keegi teine selles tekstis mõned lüngad täita. Mulle isiklikult jäävad esimese hooga arusaamatuks taotlev organisatsioon ja ausalt öeldes on ka valdkond väga ähmane, kõikudes siin teema käigus sujuvalt bussidest pläskude ja jumal teab milleni. Kaasrahastamise allika võiks ka läbi mõelda muidugi.

Tead, Jesper, minu vanatehnika huvi lõppes tegelikult millalgi 2006 aastal. Ma loodan, et Sa ikka selle teema oled läbi lugenud, sest just sealt vaidlus algas, ja sellepärast siin põhirõhk bussidel ongi.
Alates 2006. aastast meeldis mulle mutrivõtme asemel rohkem käes hoida kaamerat, ja praeguseks on huvi vanatehnika vastu lihtsalt nii palju, et kui Ford T liikluses vastu tuleb, siis vormistan selle kvaliteetseks pildiks, mitte ei tooda kvantiteeti. Mõnikord satun garaaþi ka, aga seda suhteliselt harva(kogu tehnika on muidugi katuse all ja kuivades tingimustes). Üldiselt käin üle Eesti otsimas "situatsioone", olgu need siis liiklusest või "nostalgiline atribuutika", mis Keeleinspektsiooni kiuste seni alles on jäänud...

Kui oleksin fotograafia asemel valinud bussi taastamise ja ostnud 30k maksva kaamera komplekti asemel kaks roostes Ikarust, kas sellisel juhul oleksin sama kõva vend kui Edr ja saaksin Väravamehaaniku "kaitsva tiiva" alla, või peaksin siin enne poolteist aastat Teil kõvaks ajama?
"Riikliku toetamise"(kas siis euroteotus, või Eesti riigi poolne) tõin teemasse sellepärast, et Ikarus 250 mehel ka mingi lootus tekiks, aga nagu foorumlase krss kirjutisest selgub, siis egoismipõhise e. ühemehe projekti toetamine on kaheldav.
Endale ma raha ei taotleks(seetõttu ei oska ka sinu antud lünki täita), kuna uhkus lihtsalt ei luba kuskilt kerjata. Kõik asjad, mis praegu käsil, suudan ka finantseerida. Kõik raha, mis teenin on oma, ja ükski pank midagi ei nõua.

Võtame võrdluseks Kuusalu autobaasi Volvo SKV Katrineholm 1962 ja Edr-i Ikarus-250.12 (1978a.)
Volvo on eeskujulik projekt, mis on 1,5 aastaga korralikult ette võetud. Buss lahti harutatud, värvitud ja ootab komplekteerimist. Ja selle tegevuse juures on avalikult vaatamiseks galeriisse pandud 26 pilti(kas üldse on rohkem tehtud?).
Ikarus oli 2006 aastal sõidukorras, praeguse seisuga ei ole Edr seda enam isegi käima saanud, rääkimata plaanitud roostetõrjest või taastamisest. Pilte on avalikult vaatamiseks galeriisse laetud kahe ja poole aastaga 1025 pilti ja midagi muud peale jutu tehtud polegi.
Üldiselt olen arvamusel, et "surnult sündinud projektid" tulebki juba eos kinni keevitada, muidu saamegi aastaid lugeda heietusi, kuidas rooste sööb, ilukilbid on roostes ja poole aasta kindlustus on astronoomiline.
Varem on verbaalselt talle juba heaolu loodud, kiidetakse lausa taastamise eest, aga põhimõtteliselt ainult omamise eest, sest tegevust pole siiani näha olnud. Kui juba heaolu tingimustes ei suudeta midagi korda saata, siis tulebki verbaalselt keevitada, et härral ka midagi kotma hakkaks, kui palju ette on võetud ja mida see nõuab. Praegusel juhul tuleks teha põhimõtteline valik, kas Ikarus või pildivorpimine, valiks peaks olema lihtne, sest mõlemad valikud on head. Kui kolme aasta jooksul on selgeks saanud, et mitut asja korraga teha ei suuda, milleks siis vastu tuult sõuda?
2006. aastal oli Ikaruse taastamises perspektiivi, praegu(3 aastat õues seismist) ma seda enam ei näe, ja jään endale kindlaks: "Enne jõuavad inimesed Kosmoses lähema tähesüsteemini, kui see buss korda saab." Vähemalt mitte praeguse "projektijuhti" diktaadi all.
Tehke sellest parem Ytra buss, sealsetel tegelastel on ju käed-jalad otsas, kõrvade vahel ka tuul ei tohiks väga puhuda, moodustate "MTÜ Ikaruse süviti tundmaõppimine" ja taotlus teele... Sellisel juhul poleks muidugi Ikarusel ainuomaniku, vaid osanikud, aga kui selline variant ei sobi, siis kilo hinnaga saab lõpuks ikka lahti...

[PETSS]

Eelpostitajal päris hea idee ytra bussi kohta.Aga niipalju kui mina toda lugupeetud Edr bussi näinud olen tolles waevalt elulooma saab?See juba 3 aastase seismisega weel rohkem ära wajunud kui tuues.Enne ehk saaks JJ kaubale mõne bussi kamba peale korda tegemiseks(ja see ei pea olema IKARUS).Kui TAKi saaks huwituma panna bussi taastamisest oleks see juba pool wõitu.Asi wõtaks kindlasti aega aga edasiminek on kiirem kui toda asja ainult oma jõududega teha.LUXigi taastamine wõttis austatud Heino Jaanusel aega 10 aastat aga walmis ta on ja kena waadata ,sõitmisest rääkimatta.

[Väravamehaanik]

Minule lihtsalt meeldivad keskmisest kummalisemad vennad. Mul on igasugu kummaliste vendadega toime tulemiseks isegi vastav haridus ja bussitaastajad kuuluvad kindlasti minu huviorbiiti ja loomulikult kiidan mina selliseid takka. Kui keegi soetab enesele TU tüüpi lennuki ja avab teema "nokitsen veidike", siis minult saab raudselt maksimum punktid. Tavalisi, tulemusele orienteeritud ärimehi on niigi nähtud. Igasugu bussitaastajate ja muude taoliste vendade riiklikku toetamist mina siiski õigeks ei pea. Riiklik toetamine oli ju selle teema pealkiri. Iga keskmisest erinev, kummaline vend peab oma toidu ikka ise enesele hankima ja oma töllakustega oma raha eest toime tulema.
Niipalju, kui mina igasugu rikkureid tunnen, siis mida rohkem on inimesel rahalisi võimalusi, seda "looduslapselikumalt" ta käitub. Ei hakka nimepidi mainima, aga ajakirjandusestki on läbi käinud igasugu vendi, kelle äride mastaabid on klassikalises mõttes põhjendamatud, kuid mingil seletamatul moel ikkagi edukad. Me ju ei tea, kes peitub internetis mingi lühendi või totaka nime taha, me ei tea, kas ta plaanib vanaema maja müügist finantseerida LAZ bussi ehitust või on tal juba jumala poolt antud mingid vahendid oma kummalise elu elamiseks.