[dad]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ee...d=26629951

Nagu tänasest lehest lugeda võib, siis on NSVL meil tagasi ja kõiki häid asju hakatakse käest ära võtma. Nii et kui keegi küsib, miks ei avalda paljud unikaalsete sõidukite omanikud oma asju, siis siin on järjekordne tõestus, et ega ikka ei ole mõtet küll teistele oma kola eksponeerida.

Dad.

[kass]

Pole mõtet siga ja kägu võrrelda! Muidu oleks kena demagoogiline argument küll, aga "viikingiaja" mõõka ja MB 170V -d ei tasu ühele pulgale seada.
Muidugi, kui käed ja südametunnistus on puhtad ja olukord sõidukitega on "JOKK".
Nõukaajal ka päike tõusis ja loojus, sellepärast pole veel mõtet päikese tegemisi ära keelata.
Muidugi tahaks ainult vabadusi ja ainult endale, selge see.

[PlyVal64]

Dadil õigus, kõnealune mõõk on ju praegusel väga austusväärsel kodanikul ostetud, seega on ainuüksi teemapüstitus ja selle püstitajad puhtalt isikliku kasu peal väljas. Kadedus on asja õige nimi.
Seadust tuleb täita, nõus. See puudutab siis maa seest välja kaevatud ja leitud vara. Aga sedagi kõva mööndusega: kui kaevad riigi maal. Kaevad oma aiast oma vana-vanaisa asjad uuesti välja, on need ikkagi konkreetselt sinu omad. Mis kaevad, äsja oma hoovisisest kõnniteed puhastades leidsin järjekordsed 2 "saksa kulliga" 10-pennilist münti. Teinekord leiad mõne keskaegse kuldna...

Tegelegu põhjusega, mitte tagajärjega. Tagajärg on ilmne: huvi puudusel oli eramuuseumi omanik sunnitud selle ära ostma, et takistada ajaloolise väärtuse välismaale sattumist. Absoluutselt kindlalt oleks see nii ka läinud. Ja mis kuradi mõttetu piir või toll: eraveesõidukeid ei kontrolli keegi, ei siin ega seal. Ostmine on igati legaalne tegevus ja ka mõõk on igati legaalselt seal, kus ta nüüd on. Tuleb olla riiklikult õnnelik ja väärtuse säilitajale riiklik autasu anda koos suure rahalise preemiaga, et Käsmu muuseum saaks veel areneda.
Päris hea oli ka delfi üks kommentaar:

Ja esitagu veel üks teabenõue, et miks on Monet ja Picasso tööd erakogudes. Tagastada õigele omanikule.

[kass]

Lgp. Plyvali demagoogilise jutuga olen nõus järgmistes punktides:
1. Hr. Vaik on igati austustvääriv kodanik ja tema tegu mõõga päästmisel/säilitamisel/eksponeerimisel on igati kiiduväärne. Samuti ei teeks paha Käsmu meremuuseumi tegevuse toetamine ja arenemiseks abi osutamine riigi poolt (ei tea küll, mil määral seda praegu üldse tehakse).
2. Piir tuleks kinni panna ja paadid, jahid jms läbi otsida, veelparem üldse teil käest ära võtta.

Lisaks võiks ka neid pahatahtlikke kadekopsudest kaebupunne , kes hr. Vaiki kiusavad, karistada!

Aga hr. Vaik teadis mõõka soetades (vahetades või ostes, kuidas see lugu oligi), millega ta tegeleb ja riskib ja mida arvab seadus .
Ja kui Plyval leiab kodus kõnniteelt mõne kuldtaalri või tukati, siis oleks hea, kui tal oleks olemas korralik paber, millel vanaisa on kurtnud oma kopika ärakadumist samas piirkonnas.

Aga ükskõik, erinevalt eelkirjutajatest pole mina mingi seaduskuulelik kodanik, mul on tähtis, et ma vahele ei jääks.

[gruppen]

Ülejäänud aga saavad siit targemaks:
http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13086582

[dad]

aga "viikingiaja" mõõka ja MB 170V -d ei tasu ühele pulgale seada....

Ega siin vist kaugemale kui neegrimersu ei suudetagi mõelda ...

Dad.

[Peter]

Teoritiseerides veel.
Ei lugenud välja,et see meil maapõuest välja kaevatud.
Kas siis on ikka meie kultuuriväärtus?

[mossepower]

Samalaadne paljuleierdatud teema näiteks:

http://tv.postimees.ee/170307/esileht/si...250463.php

http://www.sakala.ajaleht.ee/080208/esileht/5031602.php

Mulle jäänud mulje, et riigi seisukohast peaks kõik maa sees olev vara sinna ka jääma kuni lootusetult hävib või "õige" arheoloog selle avastab ja konserveerib.

Veitsa OT küll, aga seoses relvadega on nüüd hädakisa lahti, et too kuulipilduja on deaktiveerimisega "jäädavalt rikutud". Samas näeb riik ette ,et kõik tulirelvad( oli vist alates 1800 midagi teisest poolest) peavad erakätes olevana deaktiveeritud olema. Ja kui keegi ostaks omale samaväärse kuulipilduja(muidugi ilma hingelise-EKV väärtuseta, aga keda see suures maailmas ikka kotib) tuleks see koheselt deaktiveerida ning nii kõik relvad olenemata haruldusest või ajaloolisest väärtusest.

Eks see nii olegi, et inimesed, kellel sellist asjade vastu huvi ja teadmisi oma tegemisi võimalikult varjavad, et mitte asjadest/investeeringutest ilma jääda või seadusega pahuksisse minna. Teised, kellele selline asi lihtsalt kätte juhtub proovivad sellest võimalikult kiiresti vabaneda, eelistatult välismaale müües, sest siis ei järgne niipalju kaasmaalaste kadedust, kära ja muid kompliaktsioone, mis jälle kahju võivad endale kaasa tuua.

Eks kui keegi saaks enda valdusse Pätsi Buick-i või Packard-i, mõne muu EW tähtsa nina ajaloolise masina või kasvõi vabadussõjaaegse EW kaitsjõududele kuulunud veoauto ja sellest teada annaks rahvale, siis kindlasti kuulutataks antud masin muinsuskaitse all olevaks riigi pärandiks. Olenemata sellest kuidas asi on hangitud peaks see siiski riigi omaks saama, kuna praegune Eesti Vabariik peaks olema ikka EW õigusjärglane koos kõige juurdekuuluvaga. See, et võõrvõimud asja rekiveerisid või ,mida iganes sellega tegid või kuidas see viimase omanikuni jõudis ei oma enam tähtsaust. Eks tõendatav varastatud vara tagastatakse ka endisele omanikule või tema õigusjärglastele hoolimata ajast või asjaoludest, mis vahepeal on olnud.

EDIT: Kõik, mis maaseest välja tuleb kuulub ikka riigile, vahet pole kas sinu või riigi maalt. Muidugi iga WWII penni, kopika, automaadi/vintpüssi jäänuse pärast ajaloolise pärandi riisumises ei süüdistata, kuna neid ikka lademeis ja väärtus üksikisendil pea olematu(Eesti ajaloo suhtes). Siiski tuleb korralik leid riigile anda, mille eest on ettenähtud leiutasu. Küll aga meenub asjaolu, et kunagi aastaid-aastaid tagasi kaevas mingi poiss kartulivõtul mingi rahapaja maa seest välja ja sellest kohe igalepoole teatas ja kuulsaks sai. Maksti talle vist 50.000.- eeki leiutasu, aga olen kuulnud, et reaalset väärtust olevat mitmeid/kümneid kordi rohkem olnud. Ei mäleta enam täpselt. Lisaks olevat riik need mingiaeg ka oksjonil või kusagil maha müünud, aga kardan, et see pigem kuulujutt.

[kass]

Mina ei suuda isegi selle "neegrimersuni" mõelda, aga minu väikese kõva pea järgi pole mõtet "siin" latti seada! See oli lihtsalt selline näitlik, selgitav võrdlus! Et nagu erinevad asjad. Vaevalt , et peaks seda mõõgalugu mingi "viikingiaegse Horchiga" võrdlema. Muidugi, kui mingi Hannibali sõjaelevandi luustik või vanarooma sõjavanker kuuriall peidus, siis võivad küll kadedad priileivasööjad soojades tubades irisema hakata.
Seda, et õige hõlma ei hakka keegi, seda ma ei julge väita, selleks on tänapäeval liiga palju tõdesid ja piisavalt juriste ning seesama jokk-teema (mitte see konkreetne teema, vaid jokk-teema kui üldmõiste eesti õigusealases ruumis).

[hobiautod]

http://www.elu24.ee/?id=157102

Mõni annab heameelega oma aarded riigile .

[Peter]

Eks kui keegi saaks enda valdusse Pätsi Buick-i või Packard-i, mõne muu EW tähtsa nina ajaloolise masina või kasvõi vabadussõjaaegse EW kaitsjõududele kuulunud veoauto ja sellest teada annaks rahvale, siis kindlasti kuulutataks antud masin muinsuskaitse all olevaks riigi pärandiks. Olenemata sellest kuidas asi on hangitud peaks see siiski riigi omaks saama, kuna praegune Eesti Vabariik peaks olema ikka EW õigusjärglane koos kõige juurdekuuluvaga. See, et võõrvõimud asja rekiveerisid või ,mida iganes sellega tegid või kuidas see viimase omanikuni jõudis ei oma enam tähtsaust. Eks tõendatav varastatud vara tagastatakse ka endisele omanikule või tema õigusjärglastele hoolimata ajast või asjaoludest, mis vahepeal on olnud.


Meil eksisteerib selline mõiste nagu heausklik ostja.
Suusavabrik vahetas omanikku kaks korda ühe päeva jooksul.Ja JOKK.

[PlyVal64]

Ja kui Plyval leiab kodus kõnniteelt mõne kuldtaalri või tukati, siis oleks hea, kui tal oleks olemas korralik paber, millel vanaisa on kurtnud oma kopika ärakadumist samas piirkonnas.

Aga ükskõik, erinevalt eelkirjutajatest pole mina mingi seaduskuulelik kodanik, mul on tähtis, et ma vahele ei jääks.

§ 30. Kultuuriväärtusega leiu mõiste
Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.

Kõik, mis on minu õue peal ja mõistliku kultuurkihi sügavusel (OK, jätame maa sisemuse a'la 5 meetrit sügaval sellest välja, nõus), minu kaevurakke sees, minu maja seina sees, minu isikliku basseini või tiigi põhjas on MINU oma ja omanik on selgelt teada. See on vallasvara ja mitte kellegi asi siin riigis ei ole, on mul seinapeal mingi mälestis või mitte. Või kavatseb keegi ametnik tulla ja väita, et meie perekonna tõeliselt kultuuriväärtuslik veimevakk, mõni tööriist, õllekapp jne kuuluvad riigile???

Ma olen nõus aardeleiuga, et see peaks kuuluma riigile ja pool väärtusest leiutasu on igati väärikas pakkumine. See on üldse kogu Eesti õigussüsteemi kõige kodanikuväärsem punkt. Leiad rannast rahapaja ja annad selle riigile üle. Ok, leiad ka järgmise muinasmõõga, täitsa kogemata, annad ka üle ja saad hulga raha vastu. Ehk leiad asja kohast, mis kuidagi ei klapi ei sinu ega sinu suguvõsa pärandiga ning ka kõige lollimale on selge, et see on ulmeliselt vana.

Ja teiselt poolt on punkt, mis tunnistab mälestiste omanikuks ka eraisiku:

§ 27. Ostueesõigus

(1) Vallasmälestise võõrandamisel on riigil ostueesõigus. Vallasmälestise ostueesõigusele kohaldatakse võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut.

(2) Kui võõrandatakse kinnisasi, millel kinnismälestis asub, on ostueesõigus riigil ja seejärel kohalikul omavalitsusel.

(3) Riigil ega kohalikul omavalitsusel ei ole ostueesõigust, kui asi võõrandatakse abikaasale, alanejale sugulasele või vanemale, samuti vennale, õele ja nende alanejatele sugulastele.

Reaalselt peaks riik käima igatsugu pasaturgudel oma ostueesõigust teostamas, kasvõi Kurtnas. Kui mingi asi on korra olnud avalikult müügis ja riik ei ole eesõigust kasutanud, ongi kõik. Eesõigus ei kesta igavesti - Võlaõigusseadus:

§ 250. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg

Ostueesõigust võib teostada kahe nädala jooksul pärast käesoleva seaduse §-s 249 nimetatud teate saamist, kinnisasjade puhul kahe kuu jooksul pärast käesoleva seaduse §-s 249 nimetatud teate saamist, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teistsugust tähtaega.

Ma võin eksida aga mina ei leia üheski seadusest pikendatud ostueesõigust. Lisaks sain ma sellest mõõgateemast aru, et ostueesõiguse omajat teavitati. Ostja ostis või vahetas (ehk Talle võõrandati) igati heauskselt mingi mõõga ja nüüd käib kisa - keegi jättis töö tegemata ja tahab ennast puhtaks pesta.

§ 249. Müügist teatamine ostueesõigust omavale isikule

(1) Müüja peab ostueesõigust omavale isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust.

(2) Kui müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle lepingu.

(3) Müüja teatamiskohustus loetakse täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja.

Lisaks on asjaõigusseadus:

§ 103. Peitvara mõiste

(1) Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha.

(2) Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.

§ 104. Leiutasu

(1) Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses.

(2) Peitvara väärtus määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel, vaidluse korral määrab selle kohus.

(3) Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku nõusolekuta, leiutasu ei saa.

§ 105. Erilise väärtusega peitvara

(1) Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.

(2) Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hüvitatakse sellega tekitatav kahju.

(3) Leidjal on õigus saada tasu, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka.

(4) Muud erilise väärtusega peitvara leidmisega tekkivad õigused ja kohustused, sealhulgas tasu suurus, sätestatakse seaduses.

Kohe tekib küsimus, kas mingi vara on peremehetu ja omanikuta või kuidas seda tõestada. Selge, et konkreetse mõõga puhul ei saa rääkida Eestis "ajaloolisest pärandist", ma kujutan ette, et vanimad perekonnareliikviad võivad meil siin olla vast 200 aastat vanad, väga harval juhul veel vanemad. Mõned naisliini pidi edasi antavad ehted, tööriistad (vokid, kerilauad etc) jms kraam. Muuseas, ka meie pere veimevakk on selline "asi". Päris vana teine. Aga vanades ja vähem kõikmõeldavates sõdades räsitud riikides võib olla ka tuhandeaastaseid perekonnapärandeid/reliikviaid.

Seaduse mõte on kõiki inimesi võrdselt kohelda. Kui mingi järjekordne kade "kaitsja" tahab midagi tõestada, peab ta seda tegema kohtu kaudu. Tõendama ära, et see asi ei ole selle inimese oma, kui me räägime vallasasjadest. Sai jälle jube pikk jutt

[Väravamehaanik]

Mina kui kodanik olen olnud kogu aeg veendumusel,et RIIK - SEE OLEN MINA. Kui te ka nii püüate mõelda, siis hakkavad mastaabid hoopis teised tunduma.
Üks pisikene mõõk on ju heas kohas, kui see on muuseumis ja pole vahet, kas see asub era-, munitsipaal- või riigimuseumis. Halb on siis kui see on suvalise Juri käes ja sellega plaanitakse Serjogal rituaalselt pea maha lüüa... Ma arvan, et riik ei peaks oma pead vaevama mingi viikingite mõõgaga, riigil on vaja välja töötada üldised suunised, et ajalugu väärtustada (seda siis ajaloo väärtustamise riiklikust aspektist lähtudes). Üks vana mõõk on ikka väga väike asi ja sellest ei tasu kirjutada kui riiklikult tähtsast asjast.

Meite kätes olev vanatehnika on samuti riiklikes mastaapides üks hunnik suvalisi mutreid. Mina otsin juba aastaid näiteks BTR 60 prismasid, siin aga on pilt, kus eestlased on endale aia ehitand. See näitabki suurema eesmärgi ja pisiasja vahet, ehk siis pisike prisma on oluline mulle ja täiesti ebaoluline riiklike mastaapide kõrval. Pildilolev mees ei hakka mulle sealt kruvikaga prismasid nokkima. Sama peaks olema ka viikingite mõõgaga, see on oma mastaapides üks paras mutter. Katsugem üle saada omandi instinktist ja mõelgem ikka suurelt.

[kass]

Ilus jutt! Aga kõik ei saa suurelt mõelda (mõtelda?), enamus peab ninapidi mingis hunnikus ka pisiasjadega tegelema!
Suured asjad paraku koosnevad pisiasjadest, nagu lgp. hr. Väravamehaanik ka ise vist on varemalt väitnud.
Ma ise mõtlen ka, et mingi vana roostes mõõk, tühja sellega. Las ajakirjanikud mängivad sellega , kui laiali pudiseb või ära kaob, mis sellest ikka juhtub, maakera pöörleb edasi ikka!

Nende transportööri prismadega on nii, et need on ohtlik strateegiline-militaarne kaup, kui võtad eriloa, siis vb saab neid sisse ka vedada.
Ilmselt pildil olev mees neid sealt ära ei nokitse küll, aga seal peaks teisi mehi ka olema, kes ajaviiteks midagi küljest katkuda võiks, iseasi on äratoomisega, võidakse kurjategijaks teha, kui keegi kadekops jällegi juhtub riikitoomist nägema. Vb näiteks militaar.neti kaudu saaks mõne mehega sealt ühendust, eks neil ole ka igav (vahel) ja üksluine elu, saaksid jällegi omal kombel eesti asja ajada!

Kuigi Dadi püstitatud väide oli laiem ja mõõgalugu lihtsalt ka ilus näide, millele kole väide ehitati, ongi see mõõk jäänud teemat peamise subjektina ilmestama , kui sedagi.
Plyvali jutt oli pikk ja põhjalik, lõpptulemuseks oligi JOKK, niikaua kui tuleb mingi teine osavam jurist ja teeb oma JOKI, sest tegu on seadusriigiga.

[gruppen]

Üks pisikene mõõk on ju heas kohas, kui see on muuseumis ja pole vahet, kas see asub era-, munitsipaal- või riigimuseumis.

STOP!
Justnimelt ei ole nii vana asi ja haruldane asi pealekauba (no ei tule meil iga aasta läänerannikult koormate viisi viikingiaegseid mõõkasid välja, kuigi see üks tuli). Kui riigi või munitsipaalmuuseumis on vastavad eeskirjad ja nõuded kuidas asju säilitada nii, et need ka säilivad siis eramuuseumis neid ei ole. Konkreetne ese ja tegelikult ka palju muud mis ei ole just eile valmistatud, vajavad eritingimusi säilimiseks (temp, niiskus, valgus jms.). See ei ole heas kohas kui ta on kuskil aknalaual ja seal vaikselt hävineb. Lisaks suurelt mõtlemisele tuleb ka ette mõelda. Muidu on jutt ju isegi õige nende probleemide kohta meie ajaloomaastikul.

[oldmoped]

Krt, parem olgu eramuuseumis ja huvilistele vaadeldav kui asugu kuskil fondihoidlas üleüleületulevatele põlvedele säilitamiseks.
See, et riigimuuseumites on ametlikud karmid säilitus ja hoiunõuded, on tõsi... aga see on kahjuks paljude asjade puhul vaid teooria.
Ausõna, ma piisavalt süsteemi nii seest kui väljapoolt näinud ja julgen väita, et eramuuseumid on täpselt samaheaperemehelikud (või isegi veelrohkem hoolivamad oma varast), kui riigi- ja omavalitsusmuuseumid, sest tegu on inimeste oma isikliku varaga, erinevalt sellest, kus see on lihtsalt palgatöö (kuigi ka 99% riigi- ja omavalitsusmuuseumite töötajatest on oma ala fanaatikud ja teevad tööd paljus missioonitundest, sest selle palga pärast seda tööd lihtsalt tihti ei ole mõtet teha).

Jaan,
kes on vastavalt kellaajale kas riigi- või eramuuseumi töötaja.

[PlyVal64]

Plyvali jutt oli pikk ja põhjalik, lõpptulemuseks oligi JOKK, niikaua kui tuleb mingi teine osavam jurist ja teeb oma JOKI, sest tegu on seadusriigiga.

JOKK jah, kui me räägime mina-minu-mind võtmes. Mistahes minu omandi pealt, seest ja vahelt minu poolt leitud peitvara muutub automaatselt minu omaks (§ 103) ja mina olen selle peremees. Et rakenduks Asjaõigusseaduse § 105 ja sellega koosmõjus Muinsuskaitseseaduse § 30, peab leid füüsiliselt asuma riigimaal. Asjaõigusseadus paneb ASJA paika, selleks ka selline nimi. Tegu on põhimõtteliselt ühe olulisema seadusega riigis.

Kõigepealt on peitvara leid, mis muutub KOHE ka sinu-minu omandiks või ka riigi omandiks. Sellega tekib omanik ja peremees. Et see leid tunnistada muinsuskaitsevääriliseks, tuleb seda kellelegi näidata ja siis seadusest tuleneva korra kohaselt see kuulutatakse välja. Kuid see ei muuda konkreetse leiu omandisuhet, see on JUBA paigas. Ja alles siis hakkab toimima ostueesõigus, riigi maalt leitud peitvarale seda ei teki. Samas jääb küsimus KOV maalt leitud peitvara kohta... kas mitte ei peaks riik KOVilt seda ära ostma?

Lisaks jääb küsimus § 105 mõiste kohta "peremehetu", kuidas ja millega seda tõestatakse? Kas minu toas asuv omand saab olla peremehetu? Me saame aru, et peremehetu võib olla mahajäetud maja või auto. Ja peremehetu on ka turisti mahaunustatud kohver linnatänaval, mille päästjad veekahuriga puruks lasevad. Keegi pole püüdnud kunagi väita, et need oleksid omanikuta asjad, kui näiteks poolpõlenud majad Hiiul Paeti juhtimisel maha lammutati. Samas võiks Muinsuskaitseamet reaalselt peremehetu ja muinsuskaitselise hoonestu Kadriorus omastada... tahaks seda kohtuprotsessi suisa lähedalt kaeda. Päris põnev oleks kuulata tippadvokaatide väitlust teemadel "omand ja peremehetus". Kui riik masu ajal sellist meest kinni maksta jõuab

Edit: veel üks vahva JOKK jäi ennist kirjutamata. See on Asjaõigusseaduse § 104 lõige (3), mis on tegelikult sigakaval. Leiad riigi maalt rahapaja, täiesti kogemata ja oled ka seaduskuulekas kodanik. Ja siis tuleb välja, et riik ei ole sulle andnud nõusolekut rahapada otsida ning leida ja mingit leiutasu polegi üldse õigust nõuda. Kaeba või kohtusse, ikka sama tulemus. Ja siis imestatakse, miks huvilised riiki ei teavita... ja julmalt seadust rikuvad. Kasvõi seesamune mõõk: mis võiks selle reaalne väärtus olla? Miljon, mitu milli või hoopis vanaraua kilohind? Väärtus määratakse kokkuleppel ja riik on väärtuse määramiseks ka süsteemi loonud, kuigi alati on õigus ka kohtul paluda seda määrata.

Samas ei taha ka midagi paha öelda: 2007 Kuke külast Saaremaalt leitud rahapaja eest masti pool milli leiutasu ja ei hakatud jokkima.

[kass]

Pagan, ei meeldi mulle juristid, kaupmehed ega teised minust targemad inimesed! (st . on vähe neid, kes meeldivad!)
Ega ma aru midagi suurt ei saanud, aga tundub, et kui näiteks Dad oma vanaaegset uunik-neegrimersut kellelegi ei näita, siis on see peitvara aga õnneks on olemas Asjaõigusseadus ja seda keegi ära võtta ei saa!
(viimane lause on jällegi näide, rõhutan!

[dad]

Pagan, ei meeldi mulle juristid, kaupmehed ega teised minust targemad inimesed! (st . on vähe neid, kes meeldivad!)
Ega ma aru midagi suurt ei saanud, aga tundub, et kui näiteks Dad oma vanaaegset uunik-neegrimersut kellelegi ei näita, siis on see peitvara aga õnneks on olemas Asjaõigusseadus ja seda keegi ära võtta ei saa!
(viimane lause on jällegi näide, rõhutan!

No nüüd said küll mõningad suurest hirnumisest kõhukrambid.

Mis aga puutub antud teemasse, siis häiriv on just see, et mingid ametnikud hakkavad sinu vara üle otsustama, see pole esimene kord ja kahjuks tuleb järjest masendavamaid näiteid juurde.

Et kellegi segane ei oleks, siis võtame ette kurikuulsa "Berliet juhtumi" kronoloogilises järjestuses:

* Kaua varju all seisnud sõiduk nuhiti omaniku käest välja,
* Kaubeldi sõiduk muuseumisse väljanäitusele,
* Hakati väljanäitusel olevat sõidukit ära kauplema,
* Pakuti omanikule ilmselgelt liiga vähe, mispeale pani omanik sõiduki Kuldsesse Börssi müüki 350000.- krooni eest(hind sisaldas käibemaksu ka)
* Kuivõrd läks sõiduki ost "aia taha" võeti sõiduk muinsuskaitse alla
* Hetkel sõiduk muuseumist ära viidud

Seega ... kõik eelnevat kokku võttes, juhul kui omanik oleks esimese telefoni kõne ajal öelnud, et "see sõiduk on juba ammu müüdud ja unustatud", siis ei oleks me näinud eht "eestluse vohamist" nii eredas valguses.

Dad.

[ryblik1]

äkki saaks mingit täpsemat linki antud berlieti asjassse. selline asi pakub huvi . kahju et omanik riigilt tünga sai. tõeliselt kahju. vallasvara vankumatus kipub siiski kõikuma lööma.
ps. mingi metsatöllu vend oli ka oma maalt leidnud mingi sõjanuia pea.... pidavat jube haruldus olema.....[/u]
sry et offtopic.