24-12-2009, 13:08 PM
Survevalu saab asendada 5-10 cm kõrguse püstise valukanaliga - alumiiniumi samba rõhk on piisav, et suruda sula alumiinium ka kõige väiksematesse õnarustesse.
Alumiiniumi valatavuse kohta saab teha lihtsa "loomkatse": valada sula alumiinium plekist süldivormi sisse (näiteks 6 cm lai ja 2cm kõrge päevalille õit meenutava ristlõikega nõukogude aegne plekist süldivorm, mida saab vanaema sahvrist laenata).
Kõige madalam 1.1 cm kõrgune põhjas olev osa omandab täielikult vormi kuju (päevalille, ehk hammasratta taoline ristlõige).
Vormi ülemine 0.9 cm kõrgune osa ei täitu täielikult alumiiniumiga, kuna alumiiniumi samba rõhk on liiga väike.
Valades jääb vormi peale pindpinevuse tõttu ligi 1 cm kõrgune alumiiniumi "kuhi", mis tahkestudes kokku tõmbub, jäädes 0.5 cm kõrguseks kuhjaks.
Seega on juba 2 cm kõrgune vedela alumiinumi samba rõhk piisav, et suruda alumiinium kõikidesse õõnsustesse - kui aga kasutada 5 -10 cm kõrgust püstist valukanalit, siis surutakse vedel alumiinium kindlasti igasse õõnsusesse (kui ikka vähe on, siis võib kasvõi 50cm pikkuse valukanali teha!) - valukanali eelis on veel selles, et tahkestudes tõmbub alumiinium kokku ja valukanalist saab sula alumiiniumi "peale tõmmata" (nii pole valatav detail "lohkus" ja tugevus on palju parem sisepingete puudumise tõttu).
Alumiinium jääb piisavalt hästi plekist vormi külge kinni - näiteks süldivorm tuleb tahkunud alumiiniumi küljest näpitsatega lahti murda, mille käigus süldivorm deformeerub märkimisväärselt ja teda ei saa enam kasutada.
Kui aga plekist süldivorm katta eelnevalt grafiit määrdega (näiteks Ukrainas Azmol'i poolt toodetud "grease Graphite Zh", mille 800 grammine purk maksab õlipoodides mõnikümmend eek), siis tuleb plekist vorm kergelt valatud alumiiniumdetaili küljest lahti (vedel alumiinium ei märga grafiiti - seega ei jää valatud alumiinium grafiidist detailide külge kinni).
Kui grafiit määret käepärast pole, siis võib plekist vormi hariliku pliiatsiga (mille tera on ka grafiidist) üle sodida - kui vorm jääb kasvõi ühest kohast harilikuga üle sodimata, siis jääb sinna alumiinium kinni.
Savist ja kipsist vorme pole vaja grafiitmäärdega määrida - need taotakse haamriga katki, et valatud detaili kätte saaks.
Täpsete vormide valmistamine on paras peavalu - mina olen probleemi nii lahendanud, et teen 1mm suurema "lihtsa ja robustse" valuvormi, ning trein/freesin üleliigse 1mm maha (jäänused saab uuesti ringi sulatada ja kadu on siuliselt olematu).
Reeglina on nii, et 65 eek kilohinnaga ostetud "uuest" alumiiniumlatist läheb pool kaduma vajaliku suurusega detaili treimise/freesimise juures - ehk valmisdetaili "kilohind" tuleb ligi 130 eek - kui aga kasutada alumiiniumi sulatamist, siis 10-15 eek kilohinnaga kokku ostetud vana alumiinium muutub täielikult valmisdetailiks, ehk valamise teel saab 10 korda odavama "kilohinnaga" detaile - paljusid alumiiniumi sorte ei saa valada (saab küll valada, kuid tugevus pole piisavalt hea ja tegemist pole õigete omadustega sulamiga), kuid kodustes tingimustes valatud "tinasõduril" polegi maksimaalsed tugevuse omadused eriti olulised.
Kodustes oludes alumiiniumivalul on kõige paremaks "tooraineks" autode-traktorite vanad kolvid - näiteks "joss" linttraktori kolbe on kõivõimalikel "laia profiiliga traktorist-masinist-joodikutel" kõik garaazinurgad täis ja lapiku viina eest saab neid koduseks alumiiniumivaluks piisava koguse.
Kui tahta alumiiniumist treimise laaste "üles sulatada", siis ei tohi laaste tühjas topsis sulatada (laastud oksüdeeruvad ära suure pindala tõttu) - vaid laastud tuleb kiiresti lükata sula alumiiniumi sisse (nii ei puutu nad õhuga kokku ja ei oksüdeeru ära) - alumiinium muutub laastude lisamisest veidi tahkemaks, kuid soeneb ahjus varsti üles.
Õnnestunud ja poleeritud detailide eksponeerimisest olulisemad on hoopiski "ebaõnnestumised" - teiste vigadest õppides saab kohe "õieti" valama hakata.
Survevalu mõte on muus: survevalu korral ei kuumutata metalli (klaasi, plasti) reeglina sulamistemperatuurini - sulamistemperatuurist veidike allpool on metall "piisavalt voolav" suure rõhu korral - nii saab vältida sula metalli tahkestumisel tekkivaid sisepingeid ja tahkumise aja puudumise tõttu on tootlikus palju suurem.
Alumiiniumi valatavuse kohta saab teha lihtsa "loomkatse": valada sula alumiinium plekist süldivormi sisse (näiteks 6 cm lai ja 2cm kõrge päevalille õit meenutava ristlõikega nõukogude aegne plekist süldivorm, mida saab vanaema sahvrist laenata).
Kõige madalam 1.1 cm kõrgune põhjas olev osa omandab täielikult vormi kuju (päevalille, ehk hammasratta taoline ristlõige).
Vormi ülemine 0.9 cm kõrgune osa ei täitu täielikult alumiiniumiga, kuna alumiiniumi samba rõhk on liiga väike.
Valades jääb vormi peale pindpinevuse tõttu ligi 1 cm kõrgune alumiiniumi "kuhi", mis tahkestudes kokku tõmbub, jäädes 0.5 cm kõrguseks kuhjaks.
Seega on juba 2 cm kõrgune vedela alumiinumi samba rõhk piisav, et suruda alumiinium kõikidesse õõnsustesse - kui aga kasutada 5 -10 cm kõrgust püstist valukanalit, siis surutakse vedel alumiinium kindlasti igasse õõnsusesse (kui ikka vähe on, siis võib kasvõi 50cm pikkuse valukanali teha!) - valukanali eelis on veel selles, et tahkestudes tõmbub alumiinium kokku ja valukanalist saab sula alumiiniumi "peale tõmmata" (nii pole valatav detail "lohkus" ja tugevus on palju parem sisepingete puudumise tõttu).
Alumiinium jääb piisavalt hästi plekist vormi külge kinni - näiteks süldivorm tuleb tahkunud alumiiniumi küljest näpitsatega lahti murda, mille käigus süldivorm deformeerub märkimisväärselt ja teda ei saa enam kasutada.
Kui aga plekist süldivorm katta eelnevalt grafiit määrdega (näiteks Ukrainas Azmol'i poolt toodetud "grease Graphite Zh", mille 800 grammine purk maksab õlipoodides mõnikümmend eek), siis tuleb plekist vorm kergelt valatud alumiiniumdetaili küljest lahti (vedel alumiinium ei märga grafiiti - seega ei jää valatud alumiinium grafiidist detailide külge kinni).
Kui grafiit määret käepärast pole, siis võib plekist vormi hariliku pliiatsiga (mille tera on ka grafiidist) üle sodida - kui vorm jääb kasvõi ühest kohast harilikuga üle sodimata, siis jääb sinna alumiinium kinni.
Savist ja kipsist vorme pole vaja grafiitmäärdega määrida - need taotakse haamriga katki, et valatud detaili kätte saaks.
Täpsete vormide valmistamine on paras peavalu - mina olen probleemi nii lahendanud, et teen 1mm suurema "lihtsa ja robustse" valuvormi, ning trein/freesin üleliigse 1mm maha (jäänused saab uuesti ringi sulatada ja kadu on siuliselt olematu).
Reeglina on nii, et 65 eek kilohinnaga ostetud "uuest" alumiiniumlatist läheb pool kaduma vajaliku suurusega detaili treimise/freesimise juures - ehk valmisdetaili "kilohind" tuleb ligi 130 eek - kui aga kasutada alumiiniumi sulatamist, siis 10-15 eek kilohinnaga kokku ostetud vana alumiinium muutub täielikult valmisdetailiks, ehk valamise teel saab 10 korda odavama "kilohinnaga" detaile - paljusid alumiiniumi sorte ei saa valada (saab küll valada, kuid tugevus pole piisavalt hea ja tegemist pole õigete omadustega sulamiga), kuid kodustes tingimustes valatud "tinasõduril" polegi maksimaalsed tugevuse omadused eriti olulised.
Kodustes oludes alumiiniumivalul on kõige paremaks "tooraineks" autode-traktorite vanad kolvid - näiteks "joss" linttraktori kolbe on kõivõimalikel "laia profiiliga traktorist-masinist-joodikutel" kõik garaazinurgad täis ja lapiku viina eest saab neid koduseks alumiiniumivaluks piisava koguse.
Kui tahta alumiiniumist treimise laaste "üles sulatada", siis ei tohi laaste tühjas topsis sulatada (laastud oksüdeeruvad ära suure pindala tõttu) - vaid laastud tuleb kiiresti lükata sula alumiiniumi sisse (nii ei puutu nad õhuga kokku ja ei oksüdeeru ära) - alumiinium muutub laastude lisamisest veidi tahkemaks, kuid soeneb ahjus varsti üles.
Õnnestunud ja poleeritud detailide eksponeerimisest olulisemad on hoopiski "ebaõnnestumised" - teiste vigadest õppides saab kohe "õieti" valama hakata.
Survevalu mõte on muus: survevalu korral ei kuumutata metalli (klaasi, plasti) reeglina sulamistemperatuurini - sulamistemperatuurist veidike allpool on metall "piisavalt voolav" suure rõhu korral - nii saab vältida sula metalli tahkestumisel tekkivaid sisepingeid ja tahkumise aja puudumise tõttu on tootlikus palju suurem.