27-03-2003, 16:31 PM
Mõned Eestis esinevad autojuhitüübid.
Autojuht nr 1.
Roolis istudes on tal peas punane barett (või soni või karvamüts).
Raevukalt unnates liigub auto teise käiguga ja mitte üle 40 kilomeetri tunnis. Kui ta on vasakpöördel (keeleots paikneb tal sel juhul esihammaste vahel), on ta autosolijail keelanud kuuldavalt kõnelda. Abikaasa istub tagumisel istmel diagonaalselt juhiga. Tunneb hirmuga segatud viha kõigi vastu, kelle auto on hiljem tehtud kui 1990. Teel Haapsalust Narva paksu jopet seljast ära ei võta.
Autojuhid nr 2.
Suurel maanteel sõidab ta teile sappa ja sinna ka jääb. Te võite
alandada sõidukiirust poole aeglasemaks, aga ta hoiab teist kinni nagu puuk. Te võite LE ettekirjutusi ignoreerida, teha meeleheitliku sööstu ja
mööduda kaheksast palgiveoautost teie ees, aga ta loovib ikka sabas, pole muretki, et kuskile kaoks. Kui teil küllalt saab ja tee äärde seisma jääte,sõidab teist mööda, suurest arusaamatusest silmi pööritades või käsi laiutades.Ei tule selle pealegi, et ta teile närvidele käib. Terve ülejäänud tee paikneb teil ees (85 km tunnis) nagu juhmard.
Autojuht nr 3.
Tal on Eestis 12 äri. Ta peab olema tunni pärast siin ja tunni pärast
seal. Tuleb Pärnust Tallinnasse kolmveerand tunniga. Kui politseinik ta kinni peab, mees pikalt ei kauple. Probleeme ei ole, ta on tegude mees. Jagab politseinikele aknast viiesajalisi, nagu tuvidele küpsiseid ja sõit
läheb edasi.
Autojuht nr 4.
Ajab õigust taga. Karjub ja röögib oma autos, nagu vajaks keegi
lähikonnas sünnitusabi. Pritsib tuuleklaasi nii märjaks, et autole kuluks
paigaldada kojamehed, mis käivad seespool. Kui mõni auto vahele tuleb, peksab peopesadega vastu rooli ja tihub meeleheites nutta. Ta on nõus
Moskvitshiga kraanat rammima et see ainult tema ette ei pääseks. Kui operatsioon kraanaga õnnestub, saab tema haige hing pisutki leevendust (võimuvõitlus tööl,vana naine ja ülikõrge laenuprotsent.) Kui kraana talle siiski ära teeb,viitab mehe kollane jume, et ülim aeg südame pärgarterite operatiivseks väljavahetamiseks on saabunud.
Autojuht nr 5.
Autosõit on tema elu, kirg ja eneseteostus. Nagu alevipensionäril
aiamaa ja modellikooli õpilasel värskendavad maskid. Kui foori tagant minema kihutab, lendavad kaassõitjad vastu seljatugesid (nii juhtub veel
reaktiivlennukis). Näonahk tõmbab pingule ja kõrvad saavad kukla taga kokku. Iga 60 meetri tagant vahetab käiku ja sõidurida. Rapsib käigukangiga nagu kolmeaastane.
Ristmikul pidurdab hüsteeriliselt, nagu oleks foor äkitselt põõsast tee
peale karanud. Selle järgi, mitmest autost koduteel mööda sõidab, võib
päeva õnnestunuks või läbikukkunuks hinnata.
Autojuht nr 6.
Kui te tahate noorelt halle juukseid, istuge autosse, mille ta hiljaaegu
sõbralt kingituseks sai. Sõitma asudes venitab istme viimse võimaluseni
ette. Surub rinnad vastu rooli ja nina vastu akent. Küünarnukid tõmbab
kokku nagu makaak. Ei lähe tal käigud sisse, ei näita ta suunda, öösel unustab tuled põlema panemata. Suurel maanteel alustab ühest ja samast autost möödasõitu viis korda. On juba peaaegu möödas, aga avastab siis kilomeetri kauguselt teerulli lähenemas, ja litsub ettenägelikult pidurile.Kuuendal
katsel pigistab rooli, nii et sõrmeküüned sinised, aga ei võta tema auto
silindrid seekord kiirust üles, tee mis tahad ja vastusõitja keerab
põllule. See on jube!
Autojuht nr 7.
Kui ta läheb bensiinijaamas raha võtma või poodi sukkpükse ostma või
lapsi lasteaeda viima või sõbranna juurde Pablo Neruda luulekogu laenama,unustab ennast kolmeks tunniks lobisema. Ja auto seisab valgustamata täpselt keset teed. Keegi ei saa välja ega sisse ega mööda ega ümber. Iga normaalne mees, kes niisuguse pärast lõksu on sattunud, peksab lähedal olevad prügikastid lömmi ja teeb õhtul pubis suuremat sorti arve. Pubist tulles rihib totaalselt küljeplekid ära ja ajab pärast naabrinaise poolsandiks
Autojuht nr 1.
Roolis istudes on tal peas punane barett (või soni või karvamüts).
Raevukalt unnates liigub auto teise käiguga ja mitte üle 40 kilomeetri tunnis. Kui ta on vasakpöördel (keeleots paikneb tal sel juhul esihammaste vahel), on ta autosolijail keelanud kuuldavalt kõnelda. Abikaasa istub tagumisel istmel diagonaalselt juhiga. Tunneb hirmuga segatud viha kõigi vastu, kelle auto on hiljem tehtud kui 1990. Teel Haapsalust Narva paksu jopet seljast ära ei võta.
Autojuhid nr 2.
Suurel maanteel sõidab ta teile sappa ja sinna ka jääb. Te võite
alandada sõidukiirust poole aeglasemaks, aga ta hoiab teist kinni nagu puuk. Te võite LE ettekirjutusi ignoreerida, teha meeleheitliku sööstu ja
mööduda kaheksast palgiveoautost teie ees, aga ta loovib ikka sabas, pole muretki, et kuskile kaoks. Kui teil küllalt saab ja tee äärde seisma jääte,sõidab teist mööda, suurest arusaamatusest silmi pööritades või käsi laiutades.Ei tule selle pealegi, et ta teile närvidele käib. Terve ülejäänud tee paikneb teil ees (85 km tunnis) nagu juhmard.
Autojuht nr 3.
Tal on Eestis 12 äri. Ta peab olema tunni pärast siin ja tunni pärast
seal. Tuleb Pärnust Tallinnasse kolmveerand tunniga. Kui politseinik ta kinni peab, mees pikalt ei kauple. Probleeme ei ole, ta on tegude mees. Jagab politseinikele aknast viiesajalisi, nagu tuvidele küpsiseid ja sõit
läheb edasi.
Autojuht nr 4.
Ajab õigust taga. Karjub ja röögib oma autos, nagu vajaks keegi
lähikonnas sünnitusabi. Pritsib tuuleklaasi nii märjaks, et autole kuluks
paigaldada kojamehed, mis käivad seespool. Kui mõni auto vahele tuleb, peksab peopesadega vastu rooli ja tihub meeleheites nutta. Ta on nõus
Moskvitshiga kraanat rammima et see ainult tema ette ei pääseks. Kui operatsioon kraanaga õnnestub, saab tema haige hing pisutki leevendust (võimuvõitlus tööl,vana naine ja ülikõrge laenuprotsent.) Kui kraana talle siiski ära teeb,viitab mehe kollane jume, et ülim aeg südame pärgarterite operatiivseks väljavahetamiseks on saabunud.
Autojuht nr 5.
Autosõit on tema elu, kirg ja eneseteostus. Nagu alevipensionäril
aiamaa ja modellikooli õpilasel värskendavad maskid. Kui foori tagant minema kihutab, lendavad kaassõitjad vastu seljatugesid (nii juhtub veel
reaktiivlennukis). Näonahk tõmbab pingule ja kõrvad saavad kukla taga kokku. Iga 60 meetri tagant vahetab käiku ja sõidurida. Rapsib käigukangiga nagu kolmeaastane.
Ristmikul pidurdab hüsteeriliselt, nagu oleks foor äkitselt põõsast tee
peale karanud. Selle järgi, mitmest autost koduteel mööda sõidab, võib
päeva õnnestunuks või läbikukkunuks hinnata.
Autojuht nr 6.
Kui te tahate noorelt halle juukseid, istuge autosse, mille ta hiljaaegu
sõbralt kingituseks sai. Sõitma asudes venitab istme viimse võimaluseni
ette. Surub rinnad vastu rooli ja nina vastu akent. Küünarnukid tõmbab
kokku nagu makaak. Ei lähe tal käigud sisse, ei näita ta suunda, öösel unustab tuled põlema panemata. Suurel maanteel alustab ühest ja samast autost möödasõitu viis korda. On juba peaaegu möödas, aga avastab siis kilomeetri kauguselt teerulli lähenemas, ja litsub ettenägelikult pidurile.Kuuendal
katsel pigistab rooli, nii et sõrmeküüned sinised, aga ei võta tema auto
silindrid seekord kiirust üles, tee mis tahad ja vastusõitja keerab
põllule. See on jube!
Autojuht nr 7.
Kui ta läheb bensiinijaamas raha võtma või poodi sukkpükse ostma või
lapsi lasteaeda viima või sõbranna juurde Pablo Neruda luulekogu laenama,unustab ennast kolmeks tunniks lobisema. Ja auto seisab valgustamata täpselt keset teed. Keegi ei saa välja ega sisse ega mööda ega ümber. Iga normaalne mees, kes niisuguse pärast lõksu on sattunud, peksab lähedal olevad prügikastid lömmi ja teeb õhtul pubis suuremat sorti arve. Pubist tulles rihib totaalselt küljeplekid ära ja ajab pärast naabrinaise poolsandiks