meestejalgratas ARE Tehased, 1939, restaureerimistööd lõppenud!
#1

Ratas on valmistatud Tallinnas ARE Metallitöötuses - tuntud ka ARE Masinatehasena - 1939. aastal (dateering esirummu ja raaminumbri 1775 järgi). Endel Are (enne nime eestindamist Endel Davidoff) oli 1930ndate teisel poolel Eesti üks suurimaid raadiotootjaid, kes ostis 1938. aastal August Kalde jalgrattatöökoja. ARE kaubamärgi all toodeti jalgrattaid aastail 1938-40.

Konkreetne ratas on marki Are Tehased, seda kinnitab ees olev silt. Ratas on tüüpiline tolle ajastu Eestis toodetud meesterahvaratas - pika ja kõrge raamiga. Ketiratas on tavaline viisnurk-tüüpi, kinnituv vändale viiekruvikinnitusega, vändad omakorda võllile kiiludega. Ketirataste hammaste arvud on 56:24. Pedaalid on üheosaliste kummidega, massiivsete "saarelike" otsaplekkidega, kuid võllidele sisselöödud tähti P ja V pole mul senini õnnestunud leida.

Rattad on 28", arvatavasti olnud algselt rantrehvidele mõeldud Westwood (keskelt soonega) velgedega. Tagumine vabajooks on NSU, esirumm pärineb firmalt Fichtel&Sachs (F&S). Leistang on ülespidi paindega, laager on olnud varustatud pöördpiduriga. Porilauad on tollal tavalised laiad äärtest soonega mudelid. Tagahelkur on arvatavasti olnud tahuka-tüüpi, pumbahoidjad pitsklamber-tüüpi.

Ratta raam ja kahvel on olnud mustad peente kuldne-roheline paaristriipudega (ühes kohas fragment säilinud). Ülejäänud asjad on olnud tõenäoliselt nikeldatud.

Ratas on säilinud halvas seisukorras, kuid ta raam ja põhisõlmed on säilinud siiski üllatavalt komplektsena. Algsed on raam, kahvel, leistang, porilauad, rummud koos sisuga, keskjooks koos ketiratta/pedaalidega, kett ja leistang.

Suurematest detailidest on rattal peal vale sadul ning algsed veljed on vahetatud Riia sõjajärgse ratta velgede vastu (tõenäoliselt siis, kui polnud rantvelgedele saada enam rehve). Sealjuures näib olevat kasutatud vanu kodaraid. Küll on esirattal jäänud 4 kodarat üle ja rummul 4 auku ka kasutamata, sest F&S esirumm on valmistatud 36 kodarale, Riia esivelg aga 32 kodaraauguga.

Puudu on NSU vabajooksu pidurisaba ja võib-olla ka mõned detailid vabajooksu sees, sest see ei toimi (ma pole hetkel seda veel lahti võtnud). Üsna juhuslike asjade vastu (nõukaaegsed mutrid, vanad kulunud koonused jms) on vahetatud ka nii esi- kui ka tagaratta mutrid. Puudu on ka tagaratta ketipingutajad. Purunenud on keskjooksu ja tagarummu õlitusniplid.

Muudest "pudinatest" on puudu pöördpiduri mehhanism (see on kindlasti olnud, auk on raamis), kell, leistangiotsad, üks pumbaklamber ja tööriistakott. Purunenud on tagahelkur, millest on alles vaid aluskorpus.

Kogu ratas on tugevalt roostes, kohati näivad roostekahjustused olevat nii suured, et vajalik on detailide asendamine või tugev lappimine keevitusega. Näiteks leistangil on otstes, käepidemete kohal sügavad roostepesad, mis kohati on arenenud lausa roosteaukudeks. (Siiski, 1940.a. Ilmarine õnnestus mul ära restaureerida kordades hullemast seisust.)

Rattal on alles nii porilauaembleem kui ka esisilt. Tõsi küll, esisilt on purunenud neljaks tükiks (vaid üks tükk raami küljes ja mõned killud kadunud), mistõttu see vajab tõenäoliselt asendamist. Ka "tiivakestega" porilauaembleem on osalt vigastatud, kuid loodetavasti taastatav.

Ratta kaheks omapäraks on esipiduri ja raaminumbri puudumine. Esipiduri puudumisele viitab ilma auguta esiporilaud, mis näib olevat algne - identne tagaporilauaga ja Ilmari (ksf! illi123) Are Titaan porilauaga. Raaminumbri puudumine on kahtlasem ja küsitavam. Igatahes esmasel vaatlusel ja väikesel roostekraapimisel sadulaalusel muhvil mingit numbrit ei paljastnud. Võib-olla on see nõrgalt löödud ja ei paista välja? Või on ratas varastatud ja keegi on numbrikoha siledaks viilinud? Või on number sisse löödud mujale? Igatahes - vastuse nendele küsimustele saab alles peale raami puhastamist roostest. (Nüüdseks raaminumber leitud - vt järgmisi postitusi.)

Pakiraami osas jääb küsimus lahtiseks - kas see oli tal tehasekomplektsuses või polnud. Ja kui oli, siis milline tal oli? Igatahes, soetamisel olid rattal küljes Riga-16/26 ketikaitse ja pakriraam, mis said enne fotode tegemist kui võõrad detailid eemaldatud. Teiseks lahtiseks küsimuseks on velgede ja porilaudade kaunistused - st kas seal oli lai triip mingi kahe kitsama triipu "kallistuses" või ei? Ja kui oli, siis millises toonikombinatsioonis?

Lõpuks siis ka fotod - tehtud enne ratta restaureerimiseks lahtivõtmist (võrdle fotodega pärast restaureerimist!)

[Pilt: aret_1.jpg]

[Pilt: aret_2.jpg]

[Pilt: aret_3.jpg]

[Pilt: aret_4.jpg]

[Pilt: aret_5.jpg]

[Pilt: aret_6.jpg]

[Pilt: aret_7.jpg]

[Pilt: aret_8.jpg]

[Pilt: aret_9.jpg]

Ja lõpuks üks fotosüüdistus esisildist, milline ta sel rattal oli ja peab olema (pildistatud on untsuläinud toorikut, mitte sellele rattale kuulunud silti):

[Pilt: aret_s.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#2

Peaks vist viisakuse pärast mõne rea kirjutama.
Esiteks - August Kalde ja August Panksepp on 2 erinevat ajaloolist isikut, Panksepp on juba niigi ilus eesti nimi, nagu ka Kasikov oli minu vanavanaisa arvates, eestindada ei ole seal midagi, Kalde ka .
Karta on, et ARE ehk Are tehased mudel ei olnud 1940 enam tootmises, nii et pole tarvis mõelda, et äkki on 39 aasta jooksudega 40-ndal tehtud.
Arvan ka, et esipiduri teema tuli Arel alles seoses 01.04.40 kehtima saama pidanud (kas ka sai?) nõudega, et sellest ajast peavad Eestis rattad olema varustatud esipiduritega. Ei 38 ega 39 aasta kataloogi piltidel (küll kunstitõde, mitte foto elust enesest) pole käsipidureid näha ega mainitud, samuti pakiraame.
ARE mudel on kindlasti olnud nikeldatud, mitte kroomitud. Reklaamides räägitakse must-kuldsest kaunistusest velgedel ja vist ka porilaudadel, seda küll mitte ARE (tehased) mudeli kohta. Huvitav, et seda mudelit pole ei 38, 39 aasta reklaamkataloogis ega ka näit. 29.02.40 ajalehe reklaamis (40-ndal ilmselt ei pidanudki olema). Kas porilaudadel üldse leidub galvaanika jälgi - ehk oli ARE lihtsam mudel (nagu Kalju) - värvitud porilaudade ja velgedega?
Raaminr on Arel tõesti väikesed ja nirud, minu 2-l Are naisteraami jäänusel on ühel nr ühel, teisel teiselpool küljel sadulamuhvil. Ja tundub, et roostetavad need Are rattad ka üsna hästi, st värv ei püsinud peal.
Vasta
#3

(02-03-2010, 15:27 PM)kass Kirjutas:  Esiteks - August Kalde ja August Panksepp on 2 erinevat ajaloolist isikut,

Oled Sa täiesti kindel? Kui jah, siis parandan... ja võtan teadmiseks, et minu senised kildhaaval hangitud teadmised olid osalt valed...

(02-03-2010, 15:27 PM)kass Kirjutas:  Karta on, et ARE ehk Are tehased mudel ei olnud 1940 enam tootmises, nii et pole tarvis mõelda, et äkki on 39 aasta jooksudega 40-ndal tehtud.

Jällegi - kas karta on või oli? Muidugi - ma võin alati öelda, et ratas on (ülisuure tõenäosusega) 1939.a. töö, aga mis siis, kui ma siiski eksin? Et näiteks jäi 40.a. algul Are vabriku riiulile Are Tehased silte, millede viimane lõpp ilusasti vastvalminud ratastele ette kruviti? Ikkagi... 1939.a. lõpp ja 1940. aasta oli segane (maailmasõja) aeg, kus tehti rattaid sellest, mis käes oli või kätte tuli. Võtame kasvõi ETK ETEKA leistangi, mille vorm toona äkitsi muutus...

Ma tuleks dateerimise juurde siis tagasi, kui mul on kõik kenasti üksipulki lahti võetud, vaadatud, mis kirjad on NSU tagarummu võllil (kui on), kas raamilt ei ole kusagilt raaminumbrit välja tulnud jms. Ja kui on ehk kellelgi huvilistest (miks mitte kellelgi kaasfoorumlastest) välja tulnud ka mõni Are Tehased, millel olemas algsed rummud, raaminumber jms, st on tekkinud võrdlusmaterjali. Esialgne dateering on ajutine.

(02-03-2010, 15:27 PM)kass Kirjutas:  ARE mudel on kindlasti olnud nikeldatud, mitte kroomitud.

Seda kindlasti kohe, nikliriismeid on siin-seal näha. Ma ei ole kroomi kunagi sel rattal arvanud olevat.

(02-03-2010, 15:27 PM)kass Kirjutas:  Reklaamides räägitakse must-kuldsest kaunistusest velgedel ja vist ka porilaudadel... [...]
Kas porilaudadel üldse leidub galvaanika jälgi - ehk oli ARE lihtsam mudel (nagu Kalju) - värvitud porilaudade ja velgedega?

Porilaudadel on näha tühiseid nikliriismeid. Seega ei ole nad olnud värvi, vaid siiski nikli all. Samas ei ole neid riismeid seal ka nii palju, et tuvastada, kas keskosas on olnud ehistriipu või mitte (tihti roostetas ja nikkel koorus maha erinevalt triibu kohast ja mujalt). St - mingeid jälgi triibu hüpoteetilistes kohtades ma (esialgu) tuvastanud ei ole. Esialgu sellepärast, et ma ei tea, kas ja mida tuleb välja tagaporilaua ja raami vahelt. Mul on tunne, et keegi pole tagaporilauda kunagi rattalt maha võtnud, vähemalt kinnituskruvid näivad olevat küll algsed.

Kas must-kuldseid kaunistusi tuleb võtta nii, et keskel asus lai (analoogiate järgi otsustades 10-12 mm laiune) must triip ja äärtes ca 1 mm laiused kuldsed? Usun, et tõenäoliselt, sest vastupidi oleks ju narr... Kuna see on (teadaolevalt) minu ainus ARE, millel on säilinud algsed porilauad, siis puudub mul ka igasugune võrdlusmaterjal.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#4

Ratas on hetkel restaureerimises.

Tänase seisuga on 99% nikli all olnud detaile lihvitud ja poleeritud. 99% seepärast, et paar kruvi-mutrit-seibi tuleb juurde veel teha. Osa detaile tuli asendada, sest roostekahjustused (augud) olid tükati kolossaalsed ja kõike ju ei keevita täis. Näiteks leistangi otsast sai kummaltki poolt ca 13 cm pikkune torujupp uuega asendatud - kuni kurvi kohani. Keskosas kannatas roostepesad välja lihvida.

Ja kohati oli rooste teinud veel kummalisi asju. Näiteks esikahvli koonus (mitte kontramutter!) oli kahvlitoru külge jäägitult kinni roostetanud - asi, mida mina oma 20 aastase restaureerimispraktika jooksul pole kogenud. Seal vahel peaks olema ju määre, vähemalt teoorias... Keerasin oma keharammuga torupikendust kasutades puruks ühed nõukaaegsed torutangid... ikka ei midagi. Siis otsustasin koonuse ohverdada, sest ma leidsin oma ladudest identse. Poolekslõigatud koonuse jäänuseid pealt maha kiskudes oli näha, et tugev rooste oli pesadena vahel ja rikkunud keerme nii koonusel kui ka kahvlil.

Ahjaa, lõpuks tuli kahvli ülaosa toru nagunii ohverdada ka teisel põhjusel - samalaadne rooste hoidis leistangi kahvlitorus kinni. Lõikasin kahvlitoru piki lõhki, et leistangitoru alaosa säästa... ja asendasin selle ühelt doonorkahvlilt võetuga, mille alaharud olid läbiroostetanud, kuid ülaosa korras. Kokkuvõttes jälle veidi lõikamist-keevitamist-käiamist.

Ohverdada tuli ka kiilud, mis ka ei liikunud - sai välja puuritud. Alles jäid vaid kiilumutrid (mitte M6, vaid ikka 26 niiti tollile peenkeere), kiilud tegin ise uued, tollkeermega, nagu peab Smile Kartsin, et sama jama kordub pedaalivõlle väntadest välja keerates, aga need avanesid õnneks üsna lihtsalt (kahemeetrise torupikendusega, nagu mul selle liite korral tavaks).

Kõige huvitavam lugu oli aga raami ja raaminumbriga. Esmalt sai rattal ühes tükis olles kõik võimalikud raaminumbrikohad üle vaadatud - mida pole, seda pole. Kuna minu kolmel ülejäänud ARE rattal on raaminumber, siis tundus see veidi kahtlane, aga mis siis. Ju siis tehti ka ilma numbrita, arvasin.

Selgus saabus täna, mil võtsin ette tugevalt roostes raami puhastamise (kust oli juba varem kõik küljest maha võetud, st raam oli täiesti tühi). Relaka otsa hari ja sodi maha. Siis, puhastatud raami korral, võtsin ette veel ühe raaminumbri otsingu - ja ennäe, keskjoosu rummu all ühes servas ilutsebki "2". Kui jõudsin harjaga teise serva, siis vahtis minuga seal tõtt veel üks 2. Nojah, 2 on ilus (raami)number, 22 ka, aga raaminumber vast see ikkagi ei ole. Sest nagu kõikidele jalgrattahuvilistele üldteada, olid 1939. aastal olid ARE rataste numbrid kindlalt üle tuhande. Tõenäoliselt oli tegu keskjooksu rummutootja mingi markeeringuga (mõõt, partii, tootja vms). Selliseid tähiseid olen aegajalt vanadel ratastel sealt ikka leidnud.

Vaatasin kogu raami põhjalikult üle - muid numbreid ei leia! Raam, muide, on roostest tugevalt kahjustatud, osalt väga sügavate roostepesadega. Aga mul on seljataga pikk kogemus eristamaks roostepesi raaminumbri õnarusest ja seega välistan ka variandi, et number on "maha roostetanud".

Hakkasin juba vaikselt leppima raaminumbritu olekuga ja siirduma järgmistele tööoperatsioonidele. Otsustasin, et kuigi raam läheb värvi alla (mudelil ARE Tehased ei olnud ei esi- ega tagakahvlid galvaanikas, kõik oli värvi all), siis igal pool ma roostepesi pahtli hooleks siiski ei jäta. Et kohtades, kus raamile tuleb mingeid asju külge-peale kruvida või sisse lüüa tuleb - muhvi servad ja küljed, kahvliharud jms - lähen siiski roostepesade väljalihvimise (pluss hiigelpesade täiskeevitamise) teed. Pahtlil pole ju mehaanilist tugevust ja "keemilise metalliga" ma jamama ei viitsi hakata.

No ega's midagi, 80ne takjaketas relaka otsa ja tuld! Olin seda tööd viimased 3 nädalat tüütuseni teinud ja kümneid kettaid ribadeks lihvinud, sest niklisse minevatel osadel (veljed, vändad, ketiratas, leistang, porilauad, sadulaosad, pedaaliosad, laagrikausid jms) pidin kõik roostepesad ju niiehknaa välja lihvima, seal ju pahtel mind ei aita. Raamil, õnneks, tuleb sama töö teha vaid mõnedes kohtades, seega pääsen siin väga palju kergemalt.

Jõudsin siis pesade väljalihvimisega sadulaaluse muhvini, täpsemalt muhvi servani. Hea oli, et ma esimene kord muhviserva vaid õrnalt puudutasin, sest silma hakkas midagi sellist, mis roostepesad nüüd kohe teps mitte ei olnud. TEMA ISE! Ehk siis raaminumber oli löödud ikkagi sadulaalusele muhvile, kuid mitte muhvi küljele, vaid muhvi servale! Ilusasti selgelt loetavalt 1775, veidi kaarjalt üksteise alla. Ja ARE tehasele tüüpiliste väikeste numbriraudadega, mis oma ahtakeses laiuses muhviservale nibin-nabin ära mahtusid.

Jumal tänatud, et ma raaminumbrit maha ei lihvinud, sest sealt ma seda küll ei oodanud leida! ARE tehase konstruktorid olid minu vaimses mõttes seljatanud!

Lõpetan fotosüüdistusega raaminumbrist, mille tegin enne, kui kogu raami roostesurmaga üle möslasin). Vabandan foto kehva kvaliteedi pärast - väljas oli juba pime ja mul selles ruumis ei ole väga head valgustust, kus ma kraapimistööd tegin/teen.

[Pilt: are_nr.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#5

Täna jõudsid kaks kuud väldanud ratta restaureerimistööd lõpule.

Kokkuvõtlikult seisnesid need järgnevas:

1. Kogu ratas sai lahti võetud ning tohutu hulk roostet kõikidelt detailidelt eemaldatud.

2. Ratta jaoks sai oma ladudest välja otsitud kaks Westwood tüüpi rantvelge (mis kannatasid galvaanikaeeltööd), sest tal ei olnud kahjuks all algseid velgi.

3. Umbes 4-5 sadulajäänuse detailidest sai komplekteeritud talle algsele lähedane sadul - eeskujuks paar vana fotot ja tehaseprospektid (millest nähtus, et sadul oli kõvakatteline, tagant ühekordsete vedrudega ja eest vedrudeta).

4. Nikli all minevatel detailidel - porilauad, veljed, rummud, vändad, leistang, pedaaliosad, ketiratas, sadulaosad jpm - sai välja lihvitud kõik roostepesad, sügavamaid neist eelnevalt täis keevitades ja osalt ka lappides. Arvestades ratta seisukorda (vt fotod eespool) oli see kohati väga mahukas töö. Näiteks leistangil sai mõlemad toruotsad ca 12 cm pikkuses suisa ära vahetatud, kuna seal olid korrosioonikahjustused parandamatud. Ka pedaalidetaile sai palju keevitatud ning paar osa lehtterasest uuedki valmistatud, kuna polnud midagi taastada. Järgnes tavapärane galvaanikaeeltöö (lihvimine + poleerimine) ja siis niklikiht.

Algsete kodarate lihvimisest-poleerimisest loobusin, need asendasin sõjaeelsetega (oma ladudest), millel oli säilinud algne niklikiht.

5. Värvi alla minevatel detailidel (pms raam ja kahvel) sai väiksemad roostepesad välja lihvitud, millele järgnes allesjäänud roostepesade neutraliseerimine (fosfateerimine) + happekrunt + täitekrunt + pahtel + lihv + välisvärv. Mõned täiesti läbiroostetanud lõigud sai asendatud uuega, raami juures sai tehtud ikka väga palju keevitusi.

6. Velgedele-porilaudadele sai peale maalitud kuldne-must triibutus, raamile aga kuldsed-rohelised paaristriibud.

7. Purunenud esimärk sai asendatud tervega, mis mul õnnestus aastake tagasi osta.ee oksjonikeskkonnast soetada. See märk, mis oli üsna loetamatuks kulunud, sai restaureeritud - puhastatud, poleeritud ja kõik musta värvi osad uuesti peale maalitud.

8. Porilauaembleem sai restaureeritud. Tiibadega osa jäi algne (sai ainult uue niklikihi), kuid selle all olev kuulike sai täiesti uus tehtud (vanast ei olnud midagi alles jätta).

9. Valmistatud sai lugematu hulk uusi kruvisid, polte, seibe, mutreid jms - paljud neist olid liialt kulunud, murdunud, roostest pöördumatult rikutud või olid asendatud valedega. Kõik need osad, mis sai alles jätta (st mida kannatas restaureerida), sai ka alles jäetud. Igatahes nüüd, mil mul on olemas valdav enamik jalgrataste juures kasutatud tollkeermete lõikajaid, on üsna kerge vaev algsete osade replikaid teha. Näiteks rattamutritest jätsin vana vaid pikkmutri (ja ka selle peale keerme parandamist), ülejäänud kolm mutrit tegin kõik uued.

10. Esirattarummus, hargi juures ja pedaalides sai asendatud enamik laagrikuule ja osalt ka koonuseid (pöördumatud roostekahjustused).

11. Purunenud pöörpidurli lint sai asendatud tervega, puuduv nupusüsteem asendatud.

12. Pedaalikummid said kõik neli tükki asendatud (algsed olid puruks pragunenud) - osalt võtsin kasutusele 1930-40ndate aastate laojääke, osalt kohandasin mõnede irddetailide küljest võetuid.

13. Algne kett (firmalt Jumbo, kirjad lülidele pressitud) sai taas töökorda viidud - lahtine rooste eemaldatud, ca totaalselt 30 kinniroostetanud lüli aegamisi molübdeen-eraldusõliga lahti meelitatud ning kõik uuesti õlitatud. Kett on väga välja veninud, kuid täidab veel oma otstarvet ning kulunud tagahammasrattaga koos toimima ei tahtnud ma panna koos toimima uut ketti (tagahammasratast ma NSU vabajooksu kruvi pealt lahti ei saanud). Et väljaveninud ketti saaks normaalselt pingutada, võtsin vahelt välja ühe lüli. Kuna rattal kinnitub tagakahvli ülaosa poltidega, sain ketilukust loobuda.

14. Rattale sai monteeritud uued rantäärisega rehvid, ketiga õhukummiventiilid, 1930ndate aastate tüüppump (korpus sai nikeldatud ja nupp puhastatud ning uuesti lakitud), tüüpne riistakott, uus tagahelkur, ajastule tüüpiline kell ning 1939. aasta numbrimärk.

Nende tööde tulemusena sai ratas loodetavasti tagasi ligikaudselt sellise välimuse, nagu tal 71 aastat tagasi tehasest väljudes oli.

Lõpuks ka pildid:

[Pilt: are_v1.jpg]

[Pilt: are_v2.jpg]

[Pilt: are_v3.jpg]

[Pilt: are_v4.jpg]

[Pilt: are_v5.jpg]

[Pilt: are_v6.jpg]

[Pilt: are_v7.jpg]

[Pilt: are_v8.jpg]

[Pilt: are_v9.jpg]

[Pilt: are_va.jpg]

[Pilt: are_vb.jpg]

[Pilt: are_vc.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#6

Jälle ilus asi. Eriti triibud.Kuidas õnnestus kaunistuste lahendusele jälile saada ja huvitav, et raami esiosal jooned 4 kanti ei moodusta ?
Vasta
#7

Minu meelest ilus töö...aga...väljaveninud kett ja kulunud tagumine hammasratas...

Tervitab Veteran.
Vasta
#8

(21-04-2010, 21:04 PM)Veteran Kirjutas:  Minu meelest ilus töö...aga...väljaveninud kett ja kulunud tagumine hammasratas...


Ma ei saanud tagumist ketiratast NSU vabajooksu kruvidetaili pealt lahti. Puruks ei tahtnud lõigata... seda saab igal ajal teha. Kulunud ketirattaga koos ei tahtnud ka ketti vahetada, kuna ta (veel hädapärast) toimib. Kett muide algne ja sõjaeelne, igale lülile on "Jumbo" sisse pressitud. Loodetavasti selle ratta algne kett.

Tulevikus saab need detailid muidugi alati vahetada vajadusel. Praegu oli mu esmaseks eesmärgiks saada asi näituseks mingi välimusega kokku.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne