[taruvaras]

Sõidupidur on moskvitsil hea ja piisavalt töökindel. Teema pointiks on ikkagi mossele omane nigela ehitusega sageli hoolt vajav seisupidur, mida on detailides muutmatult toodetud alates mudelist 402 1956.(!) aastast kuni 2140 tootmise lõpuni. Seisupiduri eripäraks on ekstsentriku ehitusest tulenev küllaltki väike reguleerimisulatus. Kui sellele lisada pidurikilbi juhttorus rooste ja muu saasta mõjul raskesti liikuv tõmbehoova tross, mille tulemusel kahaneb ka tõmbehoova käik, mille peale ta ei tagastu siis vedru mõjul klotsini. Selle tulemusel kahaneb jälle hoova töökaik ja tulemuseks mittetoimiv seisupidur. On ka juhtund selliseid tõukurlatte, mis klotside kuludes ja ekstsentrikust hooba kõige enam ligi reguleerides ei võimalda ikkagi lõtku tõukurlati ja tõmbehoova vahel enam piisavalt kahandada ja tuleks hoopis tõukurlatt 180 kraadi ümber keerata. Ümber keerates selgub, et ekstsentriku kõige mahakeeratumas asendis on klotsid niivõrd laiali, et trummel ei lähe klotsidele peale, kuigi ta peaks minema. See viitab, et tõukurlati tugihammastiku mõõdud on proportsioonis paigast ära. Aitab tõukurlati pilus klotsi tõukavale nukale keevitusega juurdekasvatamine ja parajaks viilimine. Seda siis sellele nukale ikka mis asus enne ümberpööramist ehk algses asendis.

Halvasti tagastuva tõmbehoovaga on sellesama hoova liikumisamplituud on väike ja selle ratta seisupidur on nõrk või olematu.
Pigem olgu trossid algasendis põhja all lõdavad ja vähe lontis, aga hoob peab sama vedru mõjul vabalt takistuseta tagasi tulla kuni puuteni vastu klotsi. Siis on tema käik maksimaalne ja seisupidur ekstsentrikust lõtkude likvideerimisel kindlasti ja alati toimiv

Jutt sai ilmsel vägagi keeruline, kes aga on vähegi mosse pidureid näppinud, jagab matsu ära.

Vaz seisupidur läbi väljaarvestatud õlakute, vastupidiselt mosse omale on nii hea ehitusega , et ratta juurest kogu klotside kulumismäära juures kordagi ratta juurest midagi kruttima ei pea.