[valdo]

Laiarööpmeline raudteejalgratas, õigemini selle roostest väga tugevalt puretud jäänus, sai soetatud ühe kodaniku (ksf! 1661) käest kolm ja pool aastat tagasi. Väidetavalt on tegu Mägiste jaama teemeistri rattaga.

Selliseid rattaid valmistati teemeistrite jaoks alates 1930. aastast väikepartiidena. Arvatavasti on see konkreetne ratas valmistatud millalgi vahemikus 1930-40.

Ratas oli soetamisel väga hullus seisus - kõik väikesed detailid (sadul, leistang, pedaalid, abiratas) puudu, tugevast terasest raamikonstruktsioonid paljudes kohtades lausa olematuks roostetanud ja osalt ka kõverad, kõik laagrid ka lootusetult kinni roostetanud:





Viimastel nädalatel sai ette võetud selle ratta osaline restaureerimine, et anda talle tagasi algsele lähedane välimus. Esmalt sai ratas niipalju kui võimalik lahti võetud ja kogu lahtine rooste eemaldatud. Selgus, et väga paljudel raamiosadel midagi enam parandada ei ole, need tuleb lihtsalt vahetada - alles oli vaid täielik roostepuru. Lõpptulemusena sai toruraamil ca 20-30% konkstruktsioonidest välja lõigatud ning asendatud uutega - tervelt kaks pikka päeva kulus ainult lõikamise-sobitamise-keevitamise peale. Millegipärast oli kõige tugevalt kahjustunud abiratta raami kinnitus põhiosa külge - sealse toru-torus konstruktsiooni juures oli 4 mm torusein praktiliselt olematuks muutunud. Kas esiratta algsest kahvlist ei jäänud alles eriti palju - see sai ka praktiliselt uus valmistatud.

Ratta algne võimalik välimus sai kindlaks määratud tänu Haapsalu Raudteemuuseumi tööötajatele, kellelt saadud teabe eest suur tänu! Selgus, et ratta raam oli tõenäoliselt tumeroheline, rattad aga punased. Ning vändad, leistang, sadul ja ketiratas galvaanika all, nagu jalgrattal ikka. Veel sain teada, et kasutamise ajal oli rattal abiratta kohal pika puidust toki otsas punane lipp, et raudteejalgratas paistaks kaugele. Ning abiratta kohale sai monteerida ka lisasadula.

Kuna minu raudteejalgrattal lisasadula kinnitusi polnud näha, sai sellest loobutud. Küll aga sai terve jalgratas peale rohe-punase tooni ning abiratta juurde sai aretatud ka punane lipuke. Leistangi, sadula, vändad, ketiratta ja keti panin ka külge, kasutades nendena 1930ndate aastate tüüpdetaile. Et jalgratas näeks välja atraktiivsem, kasutasin säilinud galvaanikaga osi, nt täiesti tuliuusi 1930ndate aastate pakendist võetud leistangi ja pedaale.

Kuna ratta korrastamisega (loe: sellele välimuse andmisega) oli üsnagi kiire, jäid restaureerimistööd seekord paraku poolikuks. Kinniroostetanud laagreid ei hakanud ma seekord lahti ajama, st tal ei käi jätkuvalt ringi kumbki ratas ega pedaalivõll. Ka jäi ajapuudusel tegemata abiratta tõetruu replika -kasutasin seal kiiruga ja hädapäraselt hangitud põllumajandusliku päritoluga raudratast (tänud ksf! illi123). Eks need tööd jäävad siis tulevikuks, mil tekib reaalne vajadus ratas ka sõitma saada.

Aga vaadatav ja enam-vähem algses välimuses on ratas juba praegugi - peale osalist restaureerimist näeb ta välja selline:

[Aspelund]

Ilus.

Kes selliseid rattaid tootis? Mõni kohalik jalgrattavabrikant või hoopis mõni raudteele kuuluv töökoda?

A.

[aavu]

Olles ratast näinud, pean kriitika korras lisama, et lenks ka ei pööra.
Tuleks see ka korda teha, sest veermiku ja rooli värk peab ikkagi tiba - toba olema !

...kalakast külgkorviks kah puudu. Mõnest sadamast ehk leiaks. Kui eeskuju vaja, siis Kihnust.

Tõsisema poole pealt: mingi tööriistade kaasavedamise kast tal ju ometi peaks olema.

[valdo]

Tõsisema poole pealt: mingi tööriistade kaasavedamise kast tal ju ometi peaks olema.

Mina arvasin sama. Haapsalu Raudteemuuseumi inimesed mitte - keegi ei olevat mäletanud, et niisuguse raudteejalgrattaga oleks midagi veetud. Et sellega oli sõitnud vaid teemeister ja vahel võtnud kaasa reisija, kelle jaoks käis eemaldatav ise abiratta kohale - ei enamat. Ka nende pildikogus säilinud ajaloolised fotod räägivad sama keelt. Töömehed olevat käinud teiste liiklusvahenditega.

Seega - iseenesetarkusest oleksin ma abiratta raamile mingi riistakasti lisanud, muuseumiteadurite käest saadud tarkus aga veenis mind sellest loobuma.

[Regardman]

Ise arvan ja tuues analoogse jalgratta näitena Lavassaares muuseumist, siis teisaldatav puuplaat oleks küll üsna sobilik sinna. Saab vajadsusel sealgi peal istuda või tööriistu asetada.

[manic]

Ühe sarnase dresiini (esimese omataolise?) saamislugu oli igatahes selline, Esmaspäev 26.05.1930 (http://dea.nlib.ee/):

   

[valdo]

Ühe sarnase dresiini (esimese omataolise?) saamislugu oli igatahes selline, Esmaspäev 26.05.1930 (http://dea.nlib.ee/):

Rain, suur aitäh lingi eest! Mulle tundub, et see hr Juske töö on minu rattaga üsna identne. Isegi selle "sanga" otsad vaheraamil on olemas, sanga ise ei osanud ma taastada. Ja "korvi" ratas on mul hetkel vale, kuna see puudus. Ning kaasasõitja ise oli (on) puudu, kuna mina ei osanud seda talle paigutada.

Kui hr Juske neid edaspidi veel tegi, siis pole välistatud, et minugi ratas tema töö on . Või tema töö jäljendus (koopia).

[Soobel]

Valdo raudteeratas on küllaltki omanäoline, kuna on tehtud torudest. Ülejäänud raudteerattad, mida näind olen (4tk - 2 laia ja 2 kitsa oma) on kõik igasugu latt- ja vinkelraudadest tehtud. Näiteks raam koosneb reeglina kahest serviti püsti lattrauast, millel ratastest seespool jõnksud sees ja ahtamas piirkonnas, kus on vändad, on puitlatt kahe serviti raudtalti vahel. Esikahvel ka reeglina U-ks keeratud lattraud, mille keskele siis lenksutoru püsti keeratud, sarnaselt on lahendatud tavaliselt ka tagakahvel. Ja "külgkorvi" raam on reeglina vinkelrauast. Kahtlen selles, kas teemeistrid neid ise õhtuti põlveotsas nokitsesid, pakun, et tegemist on siiski mingi raudteetöökoja standard-töödega.

[manic]

1935. aasta autonäitusel eksponeeritud raudteeratas.
Pildi kvaliteet muidugi nõrk, orignaalilt oleks väga hea detaile võrrelda.
http://dea.nlib.ee/
Uudisleht 10.05.1935

       

[valdo]

Nüüdseks on raudteejalgratas leidnud oma koha jalgrattamuuseumi saalinurgas. Loodetavalt aastakümneteks.

[manic]

Rakvere 2 esimesest raudteejalgrattast pisut juttu.
Valmistajana nimetatakse kohalikku Kreek ja Tomsoni töökoda.
Üks ratas oli vabajooksuga, teine ilma. Hinnaks 150 krooni tükk.
Virumaa Teataja 13.05.1930 (http://dea.nlib.ee/).