Puch-Rad
#1

Jäi täna jalutades üks rattaraam ette, tegin mõned klõpsud:
[Pilt: DSCN5517.jpg]

Täpsemalt kirjas siis: Puch Werke Aktien-Ges. Graz.

Raamist ka üks klõps:
[Pilt: DSCN5518.jpg]

Oskab keegi ehk ajastut pakkuda?
Asi on muidu saadaval.
Vasta
#2

(11-05-2010, 21:53 PM)AddressUnknown Kirjutas:  Oskab keegi ehk ajastut pakkuda?

1930ndad.

(11-05-2010, 21:53 PM)AddressUnknown Kirjutas:  Asi on muidu saadaval.

Olen huvitatud.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#3

Valdo paneb mu kirikuvande alla, kuid kui jalgratas on laialtlevinud ja tema elupäevad otsas, siis esihargist saab teha:[Pilt: viimast%20jalgrattast.JPG]
Vasta
#4

(04-06-2010, 00:11 AM)pen.skar Kirjutas:  Valdo paneb mu kirikuvande alla, kuid kui jalgratas on laialtlevinud ja tema elupäevad otsas, siis esihargist saab teha:[Pilt: viimast%20jalgrattast.JPG]

Mina soovitaksin pigem selleks otstarbeks kasutada nõukaaegseid esikahvleid. Neid liigub veel ülimasslademetes. Sõjaeelse enam-vähem terve kahvel võib vahel kuluda hädasti ära doonoriks mõnele teisele sama ajastu rattale.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#5

Minuarust praegune seinas olev kahvel ongi nõukaaegse jalgratta küljest, vähemalt identne küll, tagapool olev tundub samuti Minski tehase jalgrattale kuulunud esihark olema..

Kõigile, kellele meeldivad/omavad vanu jalgrattaid või sääreväristajaid!

www.vanaisavokk.forumotion.com
Vasta
#6

(04-06-2010, 11:09 AM)Kevin68 Kirjutas:  Minuarust praegune seinas olev kahvel ongi nõukaaegse jalgratta küljest, vähemalt identne küll, tagapool olev tundub samuti Minski tehase jalgrattale kuulunud esihark olema..

Ära nii julgelt oleta!

Arvesta, et kogu nõukaaaegne rattapere 1950-80ndatest on reparatsiooni-Diamandi eeskujul tehtud replikad, st oma detailide olemuselt saksapärane. Paljud esikahvlid on sarnased, st erinevad nüanssides.

Üheks oluliseks erinevuseks on muide koonusekeerme mõõt - nõuka omadel on meetris, paljudel Saksa omadel tollis.

Lisaks on purunenud kahvli juures on alati väärtuslik detail selle ülaosa toru, mis käib raami sees, juhul kui see on terve. Nimelt on aastakümned tihti viinud leistangitoru kahvlitoru sisse nii tugeva kinniroostetamiseni, et ainus variant seda liidet lahti saada on kahvlitoru piki pooleks lõigata. Kui nii talitada, siis on alati ju vaja doonortoru doonorkahvlilt, sest toru võin ma ju tagasi kinni keevitada, kuid selle sisepinna siledust (et leistang sisse läheks) ei suuda ma küll keevisliite kohalt enam tagada. Ja tagatipuks pole mul olemas enamike kahvlikoonuse keermete lõikajaid, nii et ka seda ei saa ma taastada...

Olen seda võtet kasutanud vähemalt 3-4 ratta restaureerimisel, doonoriteks tavaliselt roostest jäädavalt puretud või purunenud alaosadega sõjaeelsed kahvlid.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne